või võttis ära linnaloa.
Ülbe kuju oli ka meie rühmaülem. Ta saabus meie juurde kahe kuu eest värske leitnandina, kõrk ja blaseerunud aadlivõsuke. Tema nägu oli kahvatu ja tursunud, näojooned pehmed ja ise pigem memmepoja tüüp. Me ei näinud teda kunagi ilma ratsapiitsata. See tolknes tal juba hommikul näpus, kui ta hommikumantlis ja jõledasse parfüümipilve mattununa, mis pidi varjama alkoholihaisu, oma toast välja astus. See vennike kukkus meid juba varahommikul pesuruumis kamandama.
Aga nüüd oli see meie jaoks minevik. Meid ootas ees uus aeg, kuigi ebakindla tulevikuga. Kohe pärast hüvastijättu komandöriga asusime kasarmust teele kaubajaama suunas. Tõesti, meie marsisamm ei olnud juba ammu nii rõõmsalt ja enesekindlalt kõlanud kui tollel päikselisel sügishommikul. Kaubajaamast sõitsime seejärel rongiga Stablakisse.
Vanemad sõdurid mäletasid veel Stablaki harjutusväljakut, mis oli kuulus oma karmi sõjalise drilli poolest. Nüüd oli see kasutusel rindele suunduvate vägede transiitlaagrina. Millisesse rindelõiku me minema pidime, ei teadnud keegi. Kõik oli rangelt salajane ja kahe nädala eest oli välja antud koguni kirjutamiskeeld.
Kolme Stablakis veedetud päeva jooksul ei antud meile rahu. Meile anti pealaest jalatallani uus varustus: ranits, tekk, talvesinel, vöörihm, kokkukäiv labidas, gaasimask ja uued relvad. Mõtlesime, kuidas me seda kõike kaasas jõuame tassida. Eelviimasel päeval oli arstlik läbivaatus ja vaktsineerimine teetanuse, tüüfuse, düsenteeria ja muude tõbede vastu. Järgmisel hommikul läks trall edasi.
Pärast seda, kui olime saanud kätte kolme päeva toidumoona, kamandati meid vagunitesse. Nüüd algas oletuste tegemine meie sõidu sihtmärgi kohta. Ainus, kes seda võis teada, oli II klassi Raudristi ja Haavatumärgiga kapral. See mees ei öelnud aga sõnagi ja tõmbas südamerahus piipu.
Tema ja veel mõned teised kahe või kolme triibuga varrukal olid nüüdseks paranenud endised haavatud. Transpordiülem kasutas neid järelevaatajate ja vagunivanematena. Oletasime, et nad saadetakse tagasi oma endistesse väeosadesse, kuhu meiegi pidime täienduseks minema.
Keegi oli kuulnud, et meie pidime minema endisse ratsaväedivisjoni, mis oli nüüdseks ümber kujundatud soomusdivisjoniks, mille juurde kuulus kaks jalaväerügementi. Sellele viitavat meie õlakute kuldkollane rant. See oli tolle endise ratsaväeüksuse traditsiooniline värv. Üksus pidi praegu asuma kusagil Stalingradi kandis. Mina nendest kuulujuttudest suuremat ei hoolinud ja otsustasin oodata, mida aeg toob.
Meie vaguni kuueteistkümnest mehest oli peale minu veel kuus meie õppekompaniist. Teisi tunnen ma nägupidi. Esmalt Hans Wichert, kellel on kõht alati tühi. Järgmisena pikk Warias, õppekompanii parempoolne tiivamees. Siis Küper, lihaseline ja pirakas blond, neljandaks vaikne ja õrnahingeline Grommel, siis Heinz Kurat, kes mängib hästi suupilli, ja viimaks Otto Wilke, kelle kogu vaba aeg kulub kaardimängule. Ka nüüd annab ta koos mõne kaaslasega mängule ägedasti pihta.
Ka täna on ilus ilm ja seepärast jätame vaguni külgmised uksed lahti. Mõned uudistavad möödalibisevat maastikku. Vahepeal kriuksuvad pidurid ja rong aeglustab käiku, möödub ühest väikesest raudteejaamast ja jätkab seejärel sõitu.
Esimestest vagunitest kostab laulu, teised laulavad häälekalt kaasa ja ka meie lööme kaasa. Järgnevate tundide jooksul lauldakse vaheldumisi ära kõik meile tuttavad laulud, kusjuures „Muß i denn zum Städt’le hinaus“ kõlas mitu korda. Õhtupoole kõlas naabervagunist meie kõrvu imeilus laul „Es steht ein Soldat am Wolgastrand“. Keegi saatis seda suupillil. Kui laul lõpeb, jääb meie vagunis tähelepanuväärselt vaikseks. Laul sõdurist, kes seisab Volga kaldal valves, kärbib esimest korda meie uljust ja muudab mõtlikuks.
Ka mind vaevab koduigatsus. Meenutan kasarmus veedetud aega, millel vaatamata karmile drillile olid ka oma head küljed. Mõtlen meie jalutuskäikudele Insterburgis ja Tanzcafé Tivolile, kus võis tüdrukutega tutvust sobitada. Olin selles osas alati tagasihoidlik ja kukkusin tüdrukute läheduses alati punastama, kuid mul õnnestus osavasti valitud kõnekäändudega sellest üle saada. Senini polnud mul tekkinud ühtki kindlat suhet ja arvatavasti olen selles osas üksjagu valiv.
Kui ma nüüd pööran oma kriitilise ja valiva pilgu meie õppekompanii instruktorite poole, siis jääb üle viis, keda ma aktsepteerin. Need olid tugeva iseloomuga võimekad instruktorid. Teiste puhul tekkis mul tunne, et nad kasutasid nõudlikku sõjaväedrilli oma komplekside ja sadistlike kalduvuste välja elamiseks.
Tugev surve ja pidurikrigin rebivad mind mõtetest välja. Pikk Warias torkab pea välja ja püüab hämaras jaama nime näha. Tal läheb keel peaaegu sõlme, sest see on poola keeles. Me oleme juba ammu Poolas, kuid keegi ei öelnud seda. Väljas pole enam suurt midagi näha ja me sätime end magama.
Vagunis pannakse paika vahikorrad, minuni veel järg ei jõua. Sel esimesel ööl magan ma halvasti. Vaatamata õlekihile tunnen ma rongi rappumist. Rappun iga kord edasi-tagasi, kui rong pidurdab või kiirendab. Teisi ei paista see häirivat, nemad norskavad segamatult.
Hommikul peatume kõrvalteel. Hüppan ühes teistega vagunist välja ja tõttan oma katelokiga veduri juurde. Toome omale habemeajamiseks sooja vett ja värskendame ennast. Seejärel jagatakse kohvi. Teame, et lähipäevil on soe kohv meie ainus soe söök. Meil pole välikööki kaasas. Tunni aja pärast sõidame edasi.
19. oktoober. Täna on pühapäev, aga me ei tee sellest väljagi. Öösel oli üpris jahe, kuid kui päike jälle välja tuleb, läheb ka vagunis soojemaks. Õues kihutab maastik meist mööda. See näeb armetu välja, kõikjal puumajad ja varemed. Sõidame läbi väikeste asulate, näeme õlgkatusega maju ja paljudes taludes poolenisti lagunenud telliskivihooneid.
Järgmises raudteejaamas on inimesed. Nad seisavad rööbastel ja perroonil, nende hulgas hakkab silma Wehrmachti vorme – nähtavasti vahisõdurid. Mõned meist lehvitavad neile vagunitest, kuid keegi ei lehvita vastu. Meie rong sõidab üpris aeglaselt, inimesed uudistavad meid. Nende hulgas on palju naisi. Naistel on peas rätikud, meestel nokaga mütsid. Need on poolakad. Nad jätavad nukra mulje. Neil on käes labidad ja kirkad ning nad töötavad raudteel.
Meie rong lisab kiirust, nähtavale ilmuvad uued asulad, et siis uuesti kaduda. Kui rong vahepeal kinni peab, siis hüppame välja ja kergendame põit. Suurema häda õiendab enamik meist raudteetammi taha. Kui rong ootamatult liikuma hakkab, siis võib juhtuda, et tegevus tuleb pooleli jätta ja kamraadide naeru saatel ühe käega pükse üleval hoides rongile järele silgata, et siis viimasesse vagunisse hüpata.
Pikemate peatuste ajal pakutakse kohvi ja keeduvorsti, konservid hakkavad tüütavaks muutuma. Vahepeal leiame aega, et end pesta ja värskendada. Me ei tea, kus me täpselt asume, kuid alates tänasest ööst peab see küll Venemaa olema. Hommikuhämaruses kuuleme eespool laske. Rong peatub ja välja kuulutatakse kõrgendatud valmisolek. Läheduses peavad asuma partisanid, kes tulistavad varustusronge. Seekord jääb kõik rahulikuks.
23. oktoober. Päev möödub päeva järel, kui ääretu Venemaa meist mööda kihutab. Nii kaugele kui silm seletab laiuvad koristatud põllud, vahepeal suured küünid ja majandushooned, niinimetatud kolhoosid. Taamal märkame rivis liikuvaid kujusid. Kui nad lähemale jõuavad, siis näen, et need on enamasti naised, kes kannavad suuri pakke. Mõned mehed käivad ilma pakkideta nende kõrval.
Naised kannavad pearätte ja nii on nende nägusid raske näha. Meestel on peas pikkade kõrvaklappidega karvamütsid. Vaatamata hilissuvisele soojusele kannavad kõik sooje tepitud ülerõivaid, mis meenutavad mulle täispuhutud kummipaate.
Hans Wichert pahandab meeste peale, et naised peavad raskeid pakke kandma, samas kui mehed nende kõrval niisama jalutavad. Meie kapralist vaguniülem selgitab: „Venemaa selles kandis on see tavaline. Panjekad, tüdrukud ja naised, on väikesest saadik harjunud tegema seda, mida pan, mees, käsib. Mehed on tõelised laiskvorstid, kes otsustavad, mida tuleb teha. Kui neid kusagil näha on, siis patseerivad nad alati naiste kõrval. Kodus lösutavad nad sooja ahju peal või parsil. Praegu kohtab vaid vanu mehi, sest noored on sõjas.“
Meie kapral oli viimastel päevadel jutukamaks muutunud ja osutus vägagi asjalikuks kujuks. Ta alustas sellega, et võttis ette need, kes teda nagu väljaõppe