rohelisse Gladstone’i kotti pistis, et need varjupaika kaasa tassida. Kuigi ma olin siis alles kuuene – no peaaegu seitse –, ei unusta ma iial tema valgeid käsi… tema sõrmi vasest pannaldel.”
Kargasin laua tagant püsti ning tormasin pisarais toast välja. Mürgi peale tulin ma alles järgmisel hommikul hommikusöögilauas.
Ja nagu kõik suurepärased plaanid, oli ka see väga lihtne.
Buckshaw oli olnud de Luce’ide koduks juba iidamast-aadamast saadik. Praegune George’i-aegne maja oli ehitatud Elizabethi-aegse hoone asemele, mille külaelanikud maani maha põletasid, sest kahtlustasid de Luce’ide perekonda protestantide pooldamises. Tõsiasi, et me olime nelisada aastat olnud tulihingelised katoliiklased ja olime seda ka edasi, ei tähendanud midagi Bishop’s Lacey ülesköetud kodanikele. Vana maja, nagu seda kutsuti, oli maatasa põlenud ning uus, mis selle asemele kerkis, oli nüüdseks oma tubli kolm sajandit vana.
Kaks hilisemat de Luce’ide esiisa, Antony ja William de Luce, kes ei leidnud Krimmi sõja koha pealt ühist keelt, olid rikkunud ära ehitise algse väljanägemise. Kumbki neist oli majale ühe tiiva lisanud, William ida- ja Antony läänetiiva.
Kumbki sulges end oma isiklikku dominiooni ning keelas teisel tulla üle musta joone, mille nad lasid maha tõmmata ning mis sai alguse majaesise vestibüüli keskelt ja kulges läbi halli kuni tagumise trepi taga asuva ülemteenri tualetini välja. Nende kaks kollasest kivist tiibhoonet, mis olid oma stiililt silmakriipivalt viktoriaanlikud, hargnesid kahel pool maja otsekui mõne surnuaia kiviingli suletud tiivad, mis minu silmis andsid Buckshaw’ kõrgete akende ja aknaluukidega George’i-ajastu fassaadile ilme, nagu oleks tegu pirtsaka üllatunud vanatüdrukuga, kelle juuksed on liiga kõvasti krunni tõmmatud.
Üks hilisem de Luce, Tarquin – või Tar, nagu teda kutsuti –, kes oli sensatsioonilise närvivapustuse tagajärjel keeranud tuksi oma paljulubava karjääri keemikuna, saadeti kuninganna Victoria kahekümne viiendat valitsemisaastat tähistaval suvel Oxfordist Buckshaw’sse toibuma.
Tari järeleandlik isa, kes muretses poisi hapra tervise pärast, ei koonerdanud, kui lasi Buckshaw’ idatiiva ülemisele korrusele ehitada keemialabori: labori, mis oli pilgeni täis Saksa päritolu klaasanumaid, Saksa mikroskoope, Saksa spektroskoope, Luzernist toodud vasest apteegikaalusid ning kus asus ka keerulise kujuga käsitsi valmistatud Saksa päritolu Geissleri toru, mille külge sai Tar kinnitada elektrispiraale, et uurida, kuidas erinevad gaasid helenduvad.
Akende juures laual oli Leitzi mikroskoop, mille vask läikis endiselt sama soojalt ja luksuslikult kui päeval, mil see ponivankriga Buckshaw Halti rongijaamast ära toodi. Mikroskoobi peeglit sai sättida sellise nurga alla, et esimesed hommikused kahvatud päikesekiired sellelt vastu peegeldusid, samas oli see pilviste päevade või õhtuse kasutamise jaoks varustatud Londoni firma Davidson & Co. parafiinlambiga.
Laboris oli koguni ratastel koopia inimese skeletist, mille Tar oli kõigest kaheteistkümneaastasena saanud kingiks kuulsa loodusteadlase Frank Bucklandi käest, kelle isa oli söönud ära kuningas Louis XIV mumifitseeritud südame.
Selle toa kolm seina olid ääristatud maast laeni klaaskappidega, millest kaks olid tihedalt täis kemikaale sisaldavaid apteekripurke, kõigil sildid, mille oli piinlikult korraliku käekirjaga maalinud Tar de Luce ise, kes oli lõpuks saatusele pikka nina näidanud ja nad kõik üle elanud. Ta suri 1928. aastal, kuuekümne aasta vanuselt, keset oma keemiakuningriiki, kust tema majapidaja ta ühel hommikul leidis, üks tema surnud silmadest midagi nägemata endiselt läbi tema armastatud Leitzi toru vaatamas. Käisid jutud, et ta oli parasjagu uurinud lämmastikoksiidi esimese järgu lagunemist. Kui see tõele vastab, oli tegu esimese teadaoleva uurimusega reaktsioonist, mis kunagi viis aatompommi väljatöötamiseni.
Onu Tari laboratooriumit oli kõigi nende tolmuste aastate jooksul hoitud õhutus vaikuses luku ja riivi taga, kuni minu kummalised anded, nagu isa neid nimetas, end ilmutama hakkasid ja ma laboratooriumi üle võtsin.
Mõte sellest vihmasest sügispäevast, kui keemia minu ellu prantsatas, paneb mind siiani rõõmust värisema.
Ronisin parasjagu meie raamatukogus mööda riiuleid, kujutades ette, et olen tunnustatud alpinist, kui mu jalg libastus ning üks raske raamat riiulist maha prantsatas. Kui ma selle üles võtsin, et raamatu kortsus lehti siluda, nägin, et see ei olnud täis mitte ainult sõnu, vaid ka arvukaid joonistusi. Mõnel neist kallasid kehatud käed vedelikke kummalise kujuga klaaskonteineritesse, mis nägid välja, nagu oleks need mingist teisest maailmast pärit muusikainstrumendid.
Raamatu pealkiri oli „Keemia algkursus” ning paari hetkega oli see mulle õpetanud, et sõna „jood” tuleb sõnast, mis tähendas „violetne”, ning et nimetus „broom” oli tuletatud kreekakeelsest sõnast „hais”. Need olid sedasorti asjad, mida mul oli vaja teada! Pistsin paksu punaste kaantega raamatu sviitri alla ning viisin ülakorrusele, ja alles hiljem märkasin, et raamatu esimesele tühjale leheküljele oli kirjutatud nimi H. de Luce. Raamat oli kuulunud Harrietile.
Üsna pea leidsin end igal vabal hetkel ninapidi raamatust. Oli õhtuid, kus ma ei suutnud magamaminemist ära oodata. Harrieti raamatust oli saanud minu salajane sõber.
Raamatus olid üksipulgi üles loetud kõik leelismetallid: fantastiliste nimedega metallid, nagu liitium ja rubiidium; leeliselised muldmetallid, nagu strontsium, baarium ja raadium. Juubeldasin valjult kui lugesin, et raadiumi oli avastanud naine: madame Curie.
Ja siis tulid mürgised gaasid: fosfiin, arkussiinus (mille kõigest üksainus mullike võib juba surmavaks osutuda), naatriumoksiid, vesiniksulfiid… ja nii edasi ja nii edasi. Kui ma leidsin, et nende segude valmistamiseks olid antud raamatus täpsed juhised, olin otsekui seitsmendas taevas.
Kui olin lõpuks saanud sotti keemilistest võrranditest nagu K4FeC6N6 + 2 K = KCN + Fe (mis kirjeldab seda, mis juhtub, kui kaaliumkarbonaadi kollast vesiniktsüaniidi kuumutada koos potassiumiga, et tekiks potassiumtsüaniid), oli maailm mulle valla: tundus, nagu oleksin komistanud retseptiraamatu otsa, mis oli kunagi kuulunud nõiale metsas.
Kõige enam paelus mind avastus, et kõik loodu meie ümber – absoluutselt kõik! – püsis koos nähtamatute keemiliste sidemetega, ning mulle pakkus kummalist ja seletamatut lohutust teadmine, et kuigi me seda omaenda maailmas ei näinud, oli kuskil olemas tõeline stabiilsus.
Alguses ei osanud ma viia kokku raamatut ja hüljatud laboratooriumit, mille olin lapsena avastanud. Aga kui ma lõpuks otsad kokku viisin, ärkas mu elu ellu – kui te aru saate, mida ma mõtlen.
Siin onu Tari laboris seisid nüüd ridades kõik keemiaraamatud, mille ma suure armastusega kokku olin kogunud, ning ma avastasin peagi, et kui veidi pingutada, oli enamik neist mulle täiesti jõukohased.
Järgmisena tulid lihtsamad katsed ning ma üritasin kirja pandud juhiseid täht-tähelt järgida. Pole vist vaja mainidagi, et toimus nii mõnigi haisurünnak ja plahvatus, aga mida vähem neist rääkida, seda parem.
Aja möödudes muutusid mu vihikud üha paksemaks. Minu töö aga, sedamööda, kuidas orgaanilise keemia müsteeriumid end mulle avasid, muutus järjest keerulisemaks ja ma rõõmustasin oma vastleitud teadmiste üle, mis olid nii vabalt loodusest võtta.
Minu eriliseks kireks olid mürgid.
Peksin lehestikku laiali bambusest jalutuskepiga, mille olin hallis asuvast elevandijalakujulisest vihmavarjuhoidjast näpanud. Siin, juurviljaaias, ei olnud kõrged punasest tellisest müürid soojendavat päikest veel ligi lasknud ning kõik oli öösel sadanud vihmast endiselt märg.
Eelmisel aastal niitmata jäänud vana rohu sees endale teed tehes surkisin kepiga müüri ääres, kuni leidsin selle, mida otsisin: puhma eredaid lehti, mille sarlakpunase läike järgi neid kergesti ülejäänud lehestiku hulgast ära võis tunda. Tõmbasin vöö vahelt paari puuvillaseid töökindaid ning valjult „Hei-hood” vilistades asusin tööle.
Hiljem, oma sanctum sanctorum’i, oma Kõigepühama rüpes viibides – seda vaimustavat väljendit olin näinud Thomas Jeffersoni biograafias ning selle kohe omaks võtnud –, toppisin värviküllased lehed klaasist destilleerimisnõusse, hoolega