olid avarad, kuid hämarad Zeppelini angaare meenutavad ruumid, ning minu tuba, mis asus lõuna-tiivas – ehk Tari tiivas, nagu me seda kutsusime –, oli neist kõige suurem. Selle varaviktoriaanlik tapeet (sinepikollane, mustriga, mis meenutas veripunaseid nööritompusid) lasi toal veelgi suuremana paista ning see oli nagu üks külm ja otsatu tuuletõmmet täis kõnnumaa. Isegi suvel oli retk üle toa, kaugel akna juures asuva pesunurgani kogemus, mis oleks heidutanud ka Antarktikas käinud Scotti. Seepärast jätsingi selle praegu vahele ning ronisin otse oma nelja postiga voodisse, kus ma võisin villase teki sisse mähituna istuda rätsepaistes terve igaviku ja oma elu üle järele mõelda.
Mõtlesin näiteks sellele korrale, kui ma kasutasin võinuga, et kraapida analüüsi jaoks materjali oma kollatõbiselt seinalt. Mäletan Daffy suuri silmi, kui ta luges ette üht A. J. Cronini raamatut, milles keegi õnnetu jäi haigeks ja suri pärast seda, kui oli maganud toas, mille seinu katva tapeedi üheks peamiseks värvipigmendiks oli arseen. Lootusrikkalt viisin oma kraaped üles laborisse ana-lüüsimiseks.
Vana kohmakas Marshi test ei olnud minu jaoks, tänan väga! Mina eelistasin meetodit, mille käigus muudetakse arseen kõigepealt trioksiidiks ja kuumutatakse seejärel koos naatriumatsetaadiga, et saada kakadüloksiid: mitte ainult üks kõige mürgisem aine sellel maamunal, vaid ka erakordselt jubedat haisu eritav substants: see lõhnab nagu mädanenud küüslauk, kuid miljon korda hullemalt. Selle avastaja (Põleti-)Brunsen täheldas, et vaid üks väike pahv seda lõhna, ja lisaks sellele, et su käed ja jalad hakkavad surisema, ilmub su keelele vastik must kiht. Oh, Issand, kui kirev on su looming!
Võite kujutleda minu pettumust, kui ma nägin, et minu tapeedis ei olnud arseeni: seda oli toonitud lihtsa orgaanilise tinktuuriga, mis oli suure tõenäosusega tehtud tavalisest raagremmelgast (Salix caprea) või mõnest muust kahjutust ja ülimalt igavast juurviljast tehtud värviga.
Millegipärast kandusid mu mõtted siinkohal tagasi isa juurde.
Mis teda seal köögiuksel niimoodi ehmatas? Ja kas see ikka oli hirm, mida ma tema näol nägin?
Jah, selles ei paistnud kahtlust olevat. See ei saanud olla mitte midagi muud. Ma olin juba liigagi tuttav tema viha, tema kannatamatuse, tema väsimuse, tema ootamatute süngete tujudega – kõik need meeleolud libisesid aeg-ajalt ikka üle tema näo nagu pilvevarjud, mis meie Inglise mäeküngaste kohal liikusid.
Ta ei kartnud surnud linde, nii palju ma teadsin. Ma olin näinud teda arvukaid kordi rasvase jõuluhane kallale asumas, kasutamas oma nuga ja kahvlit nagu mõni idamaine palgamõrvar. Need ei saanud ju ometi olla suled, mis ta nõnda endast välja viisid? Või linnu surnud silm?
Ja asi ei saanud olla ka postmargis. Isa armastas marke rohkem kui oma järglasi. Ainus, mida ta oma värvilistest paberitükkidest rohkem oli armastanud, oli Harriet. Ja tema, nagu ma juba öelnud olen, oli surnud.
Nagu see mudanepp.
Kas see võis olla tema reaktsiooni põhjuseks?
„Ei! Ei! Kasi minema!” Kähe hääl tungis sisse avatud aknast ja lõikas mu mõttelõnga katki.
Lükkasin teki pealt, hüppasin voodist välja, jooksin üle toa ja vaatasin alla köögiviljaaeda.
See oli Dogger. Ta oli end vastu aiamüüri surunud, tumedad ilmast puretud sõrmed kulunud punaste telliste vastas harali.
„Ära tule lähemale! Kasi minema!”
Dogger oli isa teener: meister kõigi tööde peale. Ja ta oli aias üksi.
Räägiti – noh, olgem ausad ja ütleme, et peamiselt rääkis seda proua Mullet –, et Dogger oli üle elanud kaks aastat Jaapani sõjavangide laagris, millele järgnes veel kolmteist kuud piinamist, nälgimist, alatoitumust ja sunnitööd Tai ja Birma vahelisel Surma Raudteel, kus, nagu arvati, oli teda sunnitud sööma rotte.
„Ole temaga ettevaatlik,” ütles proua Mullet. „Tema närvid on kohutavas seisukorras.”
Vaatasin teda seal all kurgipeenras, tema enneaegu halliks läinud sagrist juuksetutti, tema pahupidi pööratud silmi, mis otsekui pimedalt päikesesse vahtisid.
„Kõik on hästi, Dogger!” hüüdsin. „Mul on nad siin üleval kõik kontrolli all.”
Hetkeks mõtlesin, et ta ei kuulnud mind, kuid siis pööras tema nägu aeglaselt nagu päevalill minu hääle poole. Hoidsin hinge kinni. Kunagi ei tea, mida keegi sellises seisukorras teha võib.
„Rahu, Dogger!” hüüdsin talle. „Kõik on hästi. Nad on läinud.”
Korraga muutus ta lõdvaks nagu mees, kes hoiab käes voolu all elektrijuhet, millest vool just välja lülitati.
„Preili Flavia?” Tema hääl värises. „Kas see olete teie, preili Flavia?”
„Ma tulen alla,” ütlesin. „Olen hetke pärast seal.”
Jooksin robinal tagatrepist alla kööki. Proua Mullet oli koju läinud, kuid tema kreemipirukas oli avatud akna alla jahtuma pandud.
Ei, mõtlesin, Doggeril oli midagi juua vaja. Isa hoidis oma viskit kabineti raamaturiiulis luku ja riivi taga ning seda ei saanud ma võtma minna.
Õnneks leidsin sahvrist kannu külma piimaga. Valasin selle kõrgesse klaasi ning kiirustasin aeda.
„Näe, joo see ära,” ütlesin klaasi Doggeri poole sirutades.
Dogger võttis selle kahe käe vahele, vahtis seda pikka aega, otsekui ei teaks päriselt, mida sellega peale hakata, kuid tõstis siis klaasi ebakindlalt suule. Ta jõi aplalt, kuni kogu piim oli otsas. Ta ulatas tühja klaasi mulle tagasi.
Hetkeks näis ta nii õnnis nagu Raphaeli ingel, kuid see mulje hajus kiiresti.
„Sul on valged vuntsid,” ütlesin talle. Kummardusin kurkide kohale ning rebisin väädi küljest suure tumerohelise lehe, et sellega tema ülahuul puhtaks pühkida.
Valgus hakkas tema tühjadesse silmadesse tagasi tulema.
„Piim ja kurgid…” ütles ta. „Kurgid ja piim…”
„Mürk!” hüüdsin ma, kargasin üles-alla ning lehvitasin käsi nagu kana, näitamaks talle, et kõik on kontrolli all. „Surmav mürk!” Ning me mõlemad naersime natuke.
Ta pilgutas silmi.
„Heldeke!” ütles ta aias ringi vaadates, otsekui oleks ta sügavaimast unest ärganud printsess. „Päev on hakanud täitsa ilusaks pöörama!”
Isa ei tulnud lõunasöögile. Enda rahustamiseks surusin kõrva vastu tema kabineti ust ning kuulasin mõne minuti filatelistlike lehekülgede keeramist ja aeg-ajalt kostvat isalikku köhatust. Otsustasin, et asi on närvides.
Söögilauas istus Daphne ninapidi Walpole’is (Horace), unustatud kurgivõileib vettinult tema kõrval taldrikul lebamas. Pidevalt ohkav Ophelia, kes alatasa jalga üle põlve ja sealt maha tõstis, vahtis ilmetult tühjusesse ning ma võisin vaid oletada, et ta sahkerdas oma peas Kolmeteistkümne Pardi kõrtsi ja võõrastemaja meistrimehe ja kõige peale mihkli Ned Cropperiga. Ta oli oma siivutu unelusega nii ametis, et ei märganudki, kui ma lähemale kummardusin, et paremini tema huuli näha, sellal kui tema hajameelselt roosuhkrutüki võttis, selle endale suhu pistis ja imema hakkas.
„Ahaa,” ütlesin otseselt mitte kellelegi, „vistrikud hakkavad hommikuks vohama.”
Ta krahmas minu poole, kuid minu jalad olid kiiremad kui tema lestad.
Tagasi ülakorrusel oma laboratooriumis, panin kirja järgneva:
Reede, 2. juuni 1950, 13.07. Nähtavat reaktsiooni veel ei ole. „Kannatlikkus on geeniuse lahutamatu koostisosa.” (Disraeli)
Ma ei saanud magada. Tavaliselt, kui tuli ära kustutada, jään kohe magama nagu nott, kuid täna see nii ei olnud. Lebasin selili voodis, käed kukla all, ja mõtlesin möödunud päeva sündmustele.
Kõigepealt isa. Ei, see polnud päris täpne. Kõigepealt oli surnud lind ukselävel – ja siis isa. Ma arvasin, et olin näinud tema näol hirmu, aga üks väike osake minu ajust ei