teise aga keerdus klaasist kondenseerimistoru külge, mille lahtine ots oli suunatud tühja katseklaasi kohale. Kui vesi vihaselt mullitades kees, vaatasin, kuidas aur läbi toru liigub ja destilleerimisnõusse lehtede vahele voolab. Lehed hakkasidki juba keerdu tõmbama ja pehmeks minema, sellal kui kuum aur avas tillukesed taskukesed leherakkude vahel, vabastades seeläbi õlid, mis olid iga elava taime essentsiks.
Täpselt nii olidki iidsed alkeemikud oma kunsti harrastanud: tuli ja aur, aur ja tuli. Destilleerimine.
Kuidas ma oma tööd armastasin!
Destilleerimine. Ütlesin selle valju häälega välja. „Des-til-lee-ri-mi-ne!”
Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.
Kui vesi oli olematuks keenud ja operatsioon lõpule viidud, keerasin leegi maha, toetasin lõua peopesadesse ja vaatasin vaimustusega, kuidas vedelik jagunes katseklaasis kaheks selgesti eristatavaks kihiks: selge destilleeritud vesi katseklaasi põhjas ning selle peal ujuv kergelt kollaka tooniga vedelik. See oli lehtedest tulnud eeterlik õli. Selle nimi oli urušiool ning paljude muude otstarvete hulgas kasutati seda ka laki tootmisel.
Kätt kampsuni taskusse pistes võtsin sealt läikiva kullast toru. Võtsin sellel korgi pealt ega suutnud vastu panna ning naeratasin selle alt välja ilmunud punast otsa nähes. See oli Ophelia huulepulk, mille olin tema tualettlaua sahtlist pihta pannud – koos pärlite ja piparmündikommidega. Ja Feely – preili Tatilapp – ei olnud isegi märganud, et see kadunud oli.
Nii meenusidki mulle piparmündikommid ning ma pistsin ühe neist suhu, maiustust valjult hammastega katki ragistades.
Huulepulga sisu tuli välja üsna kergelt ning ma panin piirituslambi uuesti põlema. Vahaja aine kleepuvaks massiks muutmiseks oli vaja kõigest madalat kuumust. Kui Feely vaid teaks, et see huulepulk oli tehtud kalasoomustest, mõtlesin, ei mäkerdaks ta seda kraami nii agaralt endale suu peale. Pean meeles pidama, et seda talle ütlen. Muigasin. Hiljem.
Tõmbasin pipetti mõne millimeetri katseklaasis ujuvast destilleeritud õlist ja tilgutasin selle siis õrnalt tilkhaaval sulanud huulepulga sisse, segu puidust lapakaga, millega arstid tavaliselt patsiendi kurgu vaatamiseks nende keelt all hoiavad, energiliselt segades.
Liiga vedel, mõtlesin. Võtsin riiulilt purgi ning lisasin segule veidi mesilasvaha, et taastada huulepulga algne konsistents.
Aeg jälle kindad kätte tõmmata ning võtta välja rauast kuulivorm, mille olin pannud pihta Buckshaw’ tõesti üsna korralikust relvamuuseumist.
Kummaline, kas pole, et huulepulga sisu on täpselt .45-kaliibrilise kuuli suurune. See on tegelikult üsna kasulik teadmine. Peaksin meeles pidama, et õhtul, kui olen kindlalt voodis teki all, mõtleksin selle laiemate tagajärgede peale. Praegu olin ma selleks liiga hõivatud.
Vormist välja meelitatud, jooksva vee all maha jahutatud ja uueks vormitud punane sisu sobis kenasti jälle oma kullast kesta.
Keerasin seda mitu korda sisse-välja, et veenduda selle töökindluses. Siis panin huulepulgale korgi peale tagasi. Feely magas alati kaua ja mökutas ikka veel hommikusöögilauas.
„Kus mu huulepulk on, sa väike põrsas? Mida sa sellega teinud oled?”
„See on sul sahtlis,” ütlesin. „Ma nägin seda seal, kui su pärlid pihta panin.”
Oma lühikese elu jooksul, mida domineerisid kaks õde, oli minust asjaolude sunnil saanud ekspert kakskeelsuse alal.
„See ei ole minu sahtlis. Ma just vaatasin ja seda ei olnud.”
„Kas sa prillid panid ette?” küsisin muigega.
Kuigi isa oli lasknud meile kõigile prillid kirjutada, keeldus Feely enda omi kandmast ning minu omad olid umbes sama tugevad kui aknaklaas. Ma kandsin neid ainult laboris, et oma silmi kaitsta, või siis selleks, et teistes kaastunnet tekitada.
Feely virutas peopesadega vastu lauda ning tormas toast välja.
Pöördusin tagasi oma teise laari hommikuhelveste kaevandamise juurde.
Hiljem kirjutasin märkmikusse:
Reede, 2. juuni 1950, 9.42 hommikul. Vaatlusaluse välimus tavaline, kuigi ärritunud. (Aga kas ta pole seda alati?) Aine mõju võib viibida 12–72 tundi.
Ma võisin oodata.
Proua Mullet, kes oli lühike ja hall ja ümmargune nagu veskikivi ning kes, ma olin üsna kindel, pidas ennast mõneks A. A. Milne’i luuletuse tegelaseks, oli köögis, kus formuleeris üht oma pirukatest, mis oli täidetud mäda meenutava kreemiga. Nagu tavaliselt oli ta jännis piraka Aga pliidiga, mis võttis enda alla suure osa väikesest asjadest tulvil köögist.
„Oh, preili Flavia! Tulge aidake mind ahjuga, kullake.”
Aga enne, kui ma sobiva vastuse olin jõudnud välja mõelda, oli minu selja taha ilmunud isa.
„Flavia, paar sõna.” Tema hääl oli sama raske kui tinaraskused süvamere akvalangistide saabaste küljes.
Heitsin pilgu proua Mulletile, et näha, kuidas tema seda kõike talub. Tal oli komme iga väiksemagi pahanduse peale plehku pista, ning üks kord, kui isa häält tõstis, rullis ta end vaiba sisse ja keeldus enne välja tulemast, kui tema abikaasa kohale tuuakse.
Ta lükkas ahjuukse kinni, nagu oleks tegu Waterfordi kristalliga.
„Ma pean minema,” ütles ta. „Lõunasöök on soojendusahjus.”
„Tänan teid, proua Mullet,” ütles isa. „Saame hakkama.” Me saime alati hakkama.
Proua Mullet avas köögiukse – ning tõi kuuldavale ootamatu kiljatuse nagu nurkaaetud mäger.
„Oh heldene jumal! Andke andeks, kolonel de Luce, aga tõesti, heldene jumal!”
Isa ja mina pidime teda veidi nügima, et temast mööda näha.
See oli lind, mudanepp – ja see oli surnud. Lind lebas selili ukselävel, kanged tiivad laiali nagu väikesel pterodaktülosel, silmad ebameeldivalt udused, noka pikk must nõel otse õhku suunatud. Hommikune tuuleõhk liigutas midagi linnu noka küljes – see oli tilluke paberitükk.
Ei, mitte paberitükk, postmark.
Isa kummardus, et lähemalt vaadata, ja tõi kuuldavale väikese hüüatuse. Ning korraga haaras ta endal kõrist, käed värisemas nagu sügisesed haavalehed, nägu ligunenud tuha karva.
KAKS
Minu selgroog, nagu öeldakse, jäätus. Hetkeks mõtlesin, et tal on südamerabandus, nagu istuvatel isadel sageli juhtub. Ühel hetkel kraaksuvad nad su kallal, et sa igat suutäit ikka kakskümmend üheksa korda mäluks, järgmisel loed neist juba The Daily Telegraphist:
On lahkunud Calderwood, Jabez, Frintoni pastoraadist. Suri ootamatult oma kodus laupäeval, selle kuu 14. kuupäeval. Viiekümne kahe aastane. Selle ja selle vanim poeg… jne… jne… teda jäävad leinama tütred Anna, Diana ja Trianna…
Calderwood, Jabezil ja teistel temasugustel oli kombeks taevasse vehkat teha ning jätta maha üsna masendav valik tütreid, kes pidid edaspidi omapäi hakkama saama.
Kas ma polnud siis juba ühest vanemast ilma jäänud? Isa ei saa minuga ju ometi sellist räpast trikki teha?
Või saab?
Ei. Nüüd tõmbas ta häälekalt õhku ninna otsekui veohobune, kui ise ukselävel lebava olevuse poole kummardus. Tema sõrmed, nagu pikad värisevad valged pintsetid, eemaldasid margi õrnalt surnud linnu noka küljest ning pistsid auguga paberitükikese siis kiiresti ühte vestitaskusse. Ta osutas väriseva sõrmega väikesele korjusele.
„Koristage see asi ära, proua Mullet,” ütles ta piinatud häälel, mis kõlas, nagu kuuluks see kellelegi teisele: kellelegi võõrale.
„Oh jummel, kolonel de Luce,” ütles proua Mullet. „Oh jummel, kolonel, ma ei saa…