koju, juhistega serveerida see koos meie parimate soovidega oma heale abikaasale Alfile.
Kui ma välja astusin, nägin, et koidiku hõbedane valgus oli muutnud aia maagiliseks väluks, mille varjusid tumendas müüride tagant tõusva päeva peenike kaar. Kõike kattis sätendav kaste ning ma ei oleks eriti üllatunud, kui roosipõõsa tagant oleks astunud välja ükssarvik ja üritanud mulle oma pead sülle sokutada.
Astusin parasjagu aiakäru poole, kui korraga komistasin ja käpuli maha kukkusin.
„Paganas!” ütlesin, samas ise juba ringi vaadates, ega keegi mind äkki kuulma ei juhtunud. Ma olin nüüd märja musta poriga koos.
„Paganas,” ütlesin veel kord, nüüd veidi vaiksemalt.
Pöörasin ringi, et näha, mille otsa ma komistanud olin, ja nägin seda kohe: kurgipeenrast paistis midagi valget. Ühe ebaleva hetke jooksul andis osa minust endast kõik, et uskuda, nagu oleks tegu väikese rehaga, osava väikese maaharijaga, millel valged kaardus pulgad.
Kuid aru naasis ning mu mõistus ütles mulle, et tegu oli käega. Käega, mis kuulus käsivarre külge, mis omakorda kadus kurgi-peenrasse.
Ja seal, käsivarre lõpus, oli lehtede tumedas varjus kurgiroheliseks värvunud jube nägu. Nägu, mis paistis kuuluvat metsalegendist pärit Rohelisele mehele.
Mingi kõrgem võim, mis oli tugevam minu enda tahtest, sundis mind käpuli maapinnale laskuma, sellele ilmutisele lähemale, osaliselt austusest, osalt selleks, et paremini näha.
Kui ma olin olevusega peaaegu ninapidi koos, lõid tema silmad värelema.
Ma olin liiga ehmunud, et end liigutada.
Kurgipeenras lamav keha hingas võbinal sisse… ja siis, tatimullide saatel, hingas ta otse mulle näkku üheainsa sõna, aeglaselt ja veidi nukralt.
„Vale,” ütles ta.
Mu ninasõõrmed lõid otsekui iseenesest värelema, kui minu ninna jõudis kummaline lõhn – lõhn, mille nimi oli mul hetkeks keele peal.
Tema silmad, sama sinised kui linnud meie portselanil, vaatasid minu omadesse justkui kuskilt ähmasest ja suitsusest minevikust, nagu oleks nende sügavuses mingi äratundmine.
Ja siis nad surid.
Ma tahaksin öelda, et olin südamest muserdatud, kuid see ei olnud nii. Ma tahaksin öelda, et minu esimene mõte oli minema joosta, kuid ka see ei oleks tõsi. Vaatasin hoopis aukartusega, nautides igat detaili: võbelevaid sõrmi, peaaegu nähtamatut pronksjat hägusust, mis tema nahale ilmus, nagu oleks surm minu silme all tema peale hinganud.
Ja sellele järgnes täielik liikumatus.
Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.
KOLM
Kihutasin läänetiiva trepist üles. Minu esimene mõte oli isa äratada, kuid miski – mingi nähtamatu magnet – sundis mind poolel teel seisma jääma. Daffy ja Feely olid hädaolukordades kasutud; nende kutsumisel ei oleks mõtet. Nii kiiresti ja vaikselt kui võimalik jooksin maja tagumisse otsa, väikese toa juurde köögitrepi lõpus, ning koputasin vaikselt uksele.
„Dogger!” sosistasin. „See olen mina, Flavia.”
Toast ei kostnud kippu ega kõppu ja ma koputasin uuesti.
Umbes kahe ja poole igaviku pärast kuulsin Doggeri susse üle põranda sahisemas. Lukk klõpsatas valjult, kui riiv eest tõmmati ning tema uks paari ettevaatliku sentimeetri jagu avanes. Ma nägin, et tema nägu oli koiduvalguses kurnatud, nagu ei oleks ta üldse maganud.
„Aias on surnud mees,” ütlesin. „Sa peaksid vist tulema ja vaatama.”
Kui ma seal jalalt jalale tammusin ja küüsi närisin, vaatas Dogger mind pilgul, mida võiks kirjeldada kui etteheitvat, siis kadus ta oma toa pimedusse, et riidesse panna. Viis minutit hiljem seisime koos aiarajal.
Oli selge, et Dogger oli ennegi surnutega kokku puutunud. Nagu oleks ta teinud seda kogu oma elu, põlvitas ta maha ning katsus kahe sõrmega tema kaelalt pulssi. Tema kaugusesse suunatud pilgu järgi sain aru, et ta ei leidnud seda.
Ta ajas end aeglaselt püsti ja pühkis käsi, nagu oleksid need kuidagi mustaks saanud.
„Ma teatan kolonelile,” ütles ta.
„Kas me politseid ei peaks kutsuma?” küsisin.
Dogger libistas sõrmedega üle oma habemetüükas lõua, nagu arutleks ta mõne eluliselt tähtsa küsimuse üle. Buckshaw’s olid telefoni kasutamisele väga ranged piirangud.
„Jah,” ütles ta viimaks, „peame vist küll.”
Kõndisime kahekesi liigagi aeglaselt maja poole.
Dogger võttis telefoni ja tõstis toru kõrva äärde, kuid ma nägin, et ta hoidis sõrme kindlalt hargil. Tema suu avanes ja sulgus mitu korda ning siis tõmbus ta nägu kaameks. Ta käsi hakkas värisema ja hetkeks tundus mulle, et ta pillab toru käest. Ta vaatas abitult minu poole.
„Anna siia,” ütlesin ja võtsin agregaadi tal käest. „Ma helistan ise.”
„Bishop’s Lacey 221,” ütlesin torusse, ja vastust oodates mõtlesin, et Sherlock oleks selle kokkusattumuse peale võib-olla muia-nudki.
„Politsei,” ütles ametlikult kõlav hääl toru teises otsas.
„Konstaabel Linnet?” vastasin. „Siin on Flavia de Luce Buck-shaw’st.”
Ma polnud kunagi varem politseisse helistanud ning pidin toetuma sellele, mida olin raadiost kuulnud ja kinos näinud.
„Ma soovin teatada surmast,” ütlesin. „Ehk saate inspektori saata?”
„Kas teil on vaja kiirabi, preili Flavia?” küsis tema. „Tavaliselt me inspektorit välja ei saada, kui asjaolud just kahtlased ei ole. Oodake, kuni ma pliiatsi otsin…”
Sigines vihale ajavalt pikk paus, mille käigus ma pidin kuulama, kuidas ta oma kirjatarvete varusid läbi tuulab, enne kui jätkas.
„Niisiis, andke mulle surnu nimi, aeglaselt, perenimi enne.”
„Ma ei tea tema nime,” ütlesin. „Ta on võõras.”
See oli tõsi: ma ei teadnud tema nime. Aga ma teadsin liigagi hästi, et aias lamav surnukeha – punaste juustega hallis ülikonnas surnukeha – kuulus mehele, keda ma olin läbi isa kabineti lukuaugu näinud. Mehele, kelle isa oli…
Aga seda ei saanud ma neile ometi öelda.
„Ma ei tea tema nime,” kordasin. „Ma pole teda kunagi varem näinud.”
Ma olin läinud liiga kaugele.
Proua Mullet ja politsei jõudsid ühel ajal, naine tuli külast jala, politsei oma sinise Vauxhalli sedaaniga. Kui viimane kiviklibu klõbina saatel peatus, läks auto eesuks lahti ning üks mees astus sissesõiduteele.
„Preili de Luce,” sõnas ta, nagu annaks minu nime valjult väljaütlemine talle minu üle mingi väe. „Kas ma võin sind Flaviaks kutsuda?”
Noogutasin.
„Mina olen inspektor Hewitt. Kas su isa on kodus?”
Inspektor oli meeldiva välimusega mees, laineliste juuste, hallide silmade ja buldogiliku olemisega, mis meenutas mulle Douglas Baderit, Spitfire’i lennuässa, kelle fotosid olin külalistetoas virnadena kõrguvate vanade The War Illustrated sõjaajakirjade lehekülgedel näinud.
„On küll,” ütlesin, „kuid ta tunneb end üsna haiglaselt.” Selle sõna olin Ophelialt laenanud. „Ma viin teid ise surnukeha juurde.”
Proua Mulleti suu vajus lahti ning tema silmad pidid pealuu seest välja kargama.
„Oh heldene jumal! Andke andeks, preili Flavia, aga oh heldene jumal!”
Kui tal põll oleks ees olnud, oleks ta selle endale üle pea tõmmanud ja jooksu pistnud, aga ta ei