Neile fännidele, kelle armastus jutustuste vastu muutis soovi teie käes olevaks raamatuks.
Esimene peatükk
Kõik selles ruumis lausa kriiskas, et mina ei kuulu siia. Trepid olid varisemisohtlikud, lärmakad külastajad seisid õlg õla kõrval ja õhk oli segu higist, verest ja hallitusest. Numbreid ja nimesid karjuvad hääled segunesid, käed vehkisid, vahetades raha ning edastades lärmi foonil sõnumeid. Pressisin end oma parimal sõbral tihedalt kannul püsides läbi rahvamassi.
„Hoia raha rahakotis, Abby!” hüüdis America. Isegi hämaruses oli ta lai naeratus särav.
„Olge minu juures! Kui peale hakkab, läheb asi veelgi hullemaks!” karjus Shepley üle lärmi. America haaras tal käest ja siis minu omast ning Shepley tüüris meid läbi inimmere.
Suitsust õhku lõhestas valjuhääldi mökitamine. Ehmatasin selle valju hääle peale, nii et lausa hüppasin, ja püüdsin leida, kust see tuleb. Puidust toolil seisis mees, ühes käes patakas sularaha, teises suu ette tõstetud valjuhääldi.
„Tere tulemast veresauna! Kui otsite majanduse esimese astme loenguid… olete kuradima vales kohas, sõbrakesed! Kui otsite Ringi, siis olete Mekasse jõudnud! Mina olen Adam. Mina kehtestan reeglid ja ütlen, kui võitlus algab. Panuste panemine lõpeb hetkel, kui vastased on põrandal. Võitlejaid puudutada on keelatud, samuti neid abistada, panuseid ei tohi vahetada ja ringi sisse ei tohi tulla. Kui neid reegleid rikute, pekstakse teid vaeseomaks ja visatakse siit välja ning jääte oma rahast ilma! Ja, daamid, see käib ka teie kohta! Nii et, kutid, ärge üldse üritagegi süsteemi pea peale keeramiseks oma litasid kasutada!”
Shepley vangutas pead. „Kurat võtaks, Adam!” karjus ta üle lärmi. Oli näha, et sõbra sõnavalik ei istunud talle.
Mu süda peksis rinnus. Tundsin end roosas kašmiirkampsunis ja pärlkõrvarõngastega nagu kooliõpetaja Normandia rannal. Olin lubanud Americale, et elan üle kõik, mis meid ees ootab, aga mul oli kange tahtmine haarata mõlema käega ta peenikesest käsivarrest. America ei seaks mind ohtu, aga viibides keldriruumis koos umbes viiekümne juua täis tudengiga, kelle ainus eesmärk oli näha veresauna ja raha, polnud ma eriti kindel, et meil õnnestub siit terve nahaga pääseda.
Pärast seda, kui America kohtus esmakursuslaste infoõhtul Shepleyga, käis ta temaga sageli kaasas Easterni ülikooli erinevates keldrites peetavaid salajasi käsivõitlusi vaatamas. Iga võitlus leidis aset erinevas kohas ja seda hoiti kuni viimase hetkeni salajas – asukohast anti teada alles tund aega enne võitluse algust.
Kuna mina liikusin ringi mõneti taltsamates ringkondades, olin Easterni põrandaalusest maailmast teada saades üllatunud, aga Shepley teadis sellest juba enne ülikooli astumist. Shepley toakaaslane Travis, kes oli ühtlasi tema nõbu, osales esimeses käsivõitluses seitsme kuu eest. Esmakursuslasena oli Travis Adami väitel kõige ohtlikum võistleja, keda tema oli kolme aasta eest asutatud Ringi ajaloos näinud. Nüüd teisele kursusele jõudnud Travis oli aga ületamatu. Võidusummadest piisas, et Travis ja Shepley said ära maksta korteriüüri.
Adam tõstis valjuhääldi taas suule, mille peale karjumine ja karglemine eskaleerus meeletuseni.
„Täna on meil uus pretendent! Easterni staarmaadleja Marek Young!”
Sellele järgnes kisa ning Mareki sisenedes tõmbus rahvas kahte lehte nagu Punane meri. Moodustus ringikujuline vaba ala, märatsev rahvas vilistas ja mõnitas pretendenti. Mark hüppas karmil ja keskendunud ilmel üles-alla, liigutas kaela edasi ja tagasi. Lärm vaibus tuimaks möirgeks ning mina katsin kõrvad, kui ruumi teises otsas pahvatas suurtest kõlaritest muusika.
„Meie järgmine võitleja ei vaja tutvustamist, aga kuna ta ehmatab mu pasale, tutvustan teda ikkagi! Värisege oma saabastes, kutid, ning, daamid, laske püksid maha! Travis „Hull Koer” Maddox!”
Kui Travis ruumi teises otsas uksele ilmus, paisus kisa kõrvulukustavaks. Särgita Travis sisenes rahulikul ja kõigutamata sammul. Ta lonkis ringi keskele näoga, nagu läheks tööle. Rusikas kätt Mareki nukkide vastu toksates liikusid ta tätoveeringutega naha all lihased. Travis sosistas Marekile midagi kõrva, mille peale võitleja nägi vaeva, et karmi ilmet säilitada. Nad seisid vastastikku ja vaatasid teineteisele otse silma. Mareki näol oli ilme, nagu kavatseks ta Travise maha lüüa; Travisele oleks see aga nagu nalja teinud.
Nad taganesid paar sammu. Adam puhus pasunat. Marek võttis sisse kaitseasendi ja Travis ründas. Tõusin kikivarvule ja õõtsusin ühele ja teisele küljele, et paremini näha. Nihkusin röökiva rahvasumma vahelt ettepoole. Mu külgedesse lõid küünarnukid ja mind rammisid õlad, loopides mind pallina edasi-tagasi. Võitlejate pead ilmusid nähtavale, nii et ma trügisin ikka veel edasi.
Kui ma lõpuks ette välja jõudsin, haaras Marek oma jämedate kätega Travisest kinni ja üritas teda maha paisata. Kui aga Marek seda tehes kummardus, rammis Travis talle põlvega näkku. Veel enne, kui Marek jõudis löögist toibuda, virutas Travis rusikatega korduvalt talle verisesse näkku.
Mu käsivarde surus viis sõrme ning ma hüppasin ehmunult tahapoole.
„Mida kuradit sa oma aruga teed, Abby?” küsis Shepley.
„Ma ei näe sealt tagant!” karjusin mina.
Keerasin end ümber just hetkel, kui Marek hoobi andis. Travis keeras ringi ja hetkeks tundus mulle, et ta on taas ühest löögist kõrvale põiganud, aga tema tegi täisringi ja virutas küünarnukiga keset Mareki nina. Mulle pritsis verd näkku ja kampsunile. Marek langes mütsatusega betoonpõrandale ja hetkeks valitses ruumis haudvaikus.
Adam viskas punase rätiku Mareki lõdvale kehale ning rahvas läks hulluks. Taas käis käest kätte raha; näoilmed olid kas rahulolevad või pettunud.
Mind trügiti eemale. America hüüdis mind kuskilt tagantpoolt, aga mina olin lummatud punasest rajast, mis ulatus mu rinnast pihani.
Minu ette astus paar musti toekaid saapaid, mis viisid mu pilgu põrandale. Mu silmad liikusid ülespoole: verepritsmetega teksad, tahutud kõhulihased, higimärg tätoveeringutega paljas ülakeha ning lõpuks soe pruun silmapaar. Mind tõugati selja tagant ja Travis haaras mul käsivarrest, enne kui ma jõudsin kukkuda.
„Kuulge! Jätke ta rahule!” ütles Travis kurjalt, tõugates eemale kõik, kes mu lähedusse tulid. Ta karm nägu sulandus mu kampsunit nähes naeratuseks ja siis tupsutas ta mu nägu käterätiga. „Palun selle eest vabandust, tuvike.”
Adam patsutas Travise kukalt. „Kuule, Hull Koer! Su raha ootab sind.”
Travise pilk püsis minul. „Kuradima kahju, et kampsun hukas on. See sobib sulle.” Järgmisel hetkel oli ta juba fännidest ümbritsetud ning kadus tuldud teed.
„Mida sa oma arust teed, sa igavene idioot?” karjus America mul käest haarates.
„Ma tulin siia ju käsivõitlust vaatama või kuidas?” küsisin mina naeratades.
„Sa ei tohiks üldse siin ollagi,” noomis mind Shepley.
„America samuti mitte,” märkisin ma.
„Tema ei ürita ringi karata!” Shepley kibrutas kulme. „Lähme minema.”
America pühkis naeratades mu nägu. „Oled sina ikka üks igavene nuhtlus. Aga kuidas ma küll sind armastan!” Ta haaras mul kaelast ja me läksime koos trepist üles öösse.
America järgnes mulle ühikasse ning muigas põlglikult mu toakaaslase Kara suunas. Mina kiskusin verise kampsuni seljast ja viskasin mustapesukorvi.
„Jäle. Kus te küll käisite?” küsis Kara oma voodilt.
Vaatasin America poole, kes kehitas õlgu. „Nina jooksis verd. Kas sa siis polegi veel Abby kuulsaid ninaverejookse näinud?”
Kara kohendas prille ja raputas pead.
„Oh, küll näed.” America tegi mulle silma ning sulges enda järel ukse. Vähem kui minut hiljem helises mu telefon. Nagu tal tavaks, saatis America mulle sõnumi kõigest paar sekundit pärast seda, kui olime hüvasti jätnud.
Kiikasin Kara poole, kes vaatas mind niisuguse näoga, nagu võiks mu ninast iga hetk verd jooksma hakata.
„Ta tegi nalja,” ütlesin