on A kõigis ainetes. Ta on üks kuradima vastik geenius. Ma ei talu teda,” ütles Shepley, kes Americal käest kinni hoides elutuppa tuli.
Vaatasin Travist kahtleval pilgul, mille peale ta kulme kergitas. „Mis on? Kas sa arvad, et kutt, kelle keha on täis tätoveeringuid ning kes teenib endale kolkimisega elatist, ei võigi häid hindeid saada või? Ega ma sellepärast koolis käi, et mul midagi targemat teha pole.”
„Miks sa siis üldse võitlemas käima pead? Miks sa ei üritanud stipendiumi saada?” küsisin mina.
„Üritasingi. Ja pool õppemaksust saingi. Aga lisaks sellele on vaja osta raamatuid ja katta elamiskulud ja kuidagimoodi tuleb ju see teine pool kokku saada. Ma räägin tõsiselt. Kui vajad abi, siis pruugib sul üksnes küsida.”
„Mul pole sinu abi vaja. Ma saan essee kirjutamisega ise hakkama.” Tahtsin teema sinnapaika jätta. Ja oleksingi pidanud seda tegema, aga see uus külg temas küttis mu uudishimu. „Kas sa siis millegi muuga ei võiks elatist teenida? Millegagi, mis poleks nii – ma ei tea – sadistlik?”
Travis kehitas õlgu. „See on lihtne rahateenimisviis. Ostukeskuses töötamisega nii palju ei teeniks.”
„Minu arust pole see sugugi lihtne, kui sind näkku lüüakse.”
„Mida? Kas sa oled mu pärast mures?” küsis ta silma tehes. Tegin grimassi, mille peale tema itsitas. „Seda ei tule just sageli ette. Kui lüüakse, põikan mina eest ära. See pole ju nii raske.”
Turtsatasin. „Sa räägid seda nii, nagu oleks see uudis.”
„Kui mina obaduse annan, siis üritatakse samaga vastata. Niimoodi kaklust ei võida.”
Pööritasin silmi. „Mis sa siis nüüd oma arust oled? Karate-Kid? Kus sa kaklema õppisid?”
Shepley ja America vaatasid teineteisele otsa ja langetasid pilgu. Sain aru, et olin ämbrisse astunud.
Kuid tundus, et Travist see ei häirinud. „Mu isal oli alkoholiprobleem ja ta oli äkilise loomuga, lisaks sellele oli mul neli tülinorijaist vanemat venda.”
„Ah soo.” Mu kõrvad tulitasid.
„Pole vaja piinlikkust tunda. Paps lõpetas joomise ja vendadest said mehed.”
„Ma ei tunnegi piinlikkust.” Püüdsin lahtitulnud salke taltsutada, kuid otsustasin siis juuksed kohmetut vaikust eirates lahti teha ja uuesti kinni siduda.
„Mulle meeldib see su püüe loomulik olla. Tüdrukute juures, kes siia tulevad, näeb seda harva.”
„Mind sunniti siia tulema. Mulle ei tulnud pähe sulle muljet avaldada,” ütlesin mina. Olin ärritunud, et mu plaan oli nurjunud.
Travis naeratas poisikeselikult, mina aga kruttisin viha üles lootuses, et see varjab mu närvilisust. Mul polnud aimugi, kuidas enamik tüdrukuid end tema seltsis tunneb, aga ma olin näinud, kuidas nad käituvad. Olin eeldanud pigem segadust ja tülgastust kui sõgedat armumist ning mida rohkem Travis üritas mind naeratama saada, seda rohkem ma tasakaalust välja läksin.
„Sa juba lummadki mind. Tavaliselt ei pea ma anuma, et tüdrukud siia tuleksid.”
„Selles ma ei kahtlegi,” ütlesin mina pahuralt nina kirtsutades.
Travis oli lausa kohutavalt enesekindel. Lisaks sellele, et ta oli oma kütkestavusest häbitult teadlik, oli ta nii harjunud sellega, et naised viskuvad ta jalge ette, et tema silmis oli minu jahedus midagi uut ja värskendavat, nii et ta ei võtnud seda solvanguna. Tuleb strateegiat muuta.
America suunas puldi telekale ja lülitas selle sisse. „Täna tuleb üks hea film. Kas keegi teist tahab näha, kus Baby Jane on?”
Travis tõusis püsti. „Pidin just minema õhtust sööma. Tahad ka süüa, Tuvike?”
„Olen juba söönud,” vastasin õlgu kehitades.
„Ei ole,” ütles America, enne kui oma veast aru sai. „Oh… ee… õige jah. Unustasin ära, et sa ostsid… pitsa? Enne kui me ära tulime.”
Tegin ta armetu katse peale vääratust parandada grimassi ning ootasin Travise reaktsiooni.
Travis läks üle toa ja avas ukse. „Tule. Sa tahad kindlasti süüa.”
„Kuhu sa lähed?”
„Kuhu tahad. Võime minna näiteks pitsat sööma.”
Heitsin pilgu oma riietele. „Ma pole ju riides.”
Travis mõõtis mind hetke ja siis levis ta näole naeratus. „Sul pole midagi viga. Lähme. Ma olen nälga kõngemas.”
Tõusin püsti ja viipasin Americale, möödusin Travisest ja läksin trepist alla. Jäin parklas seisma ja vahtisin õudustundega, kuidas Travis istus musta mootorratta sadulasse.
„Ma…” Jäin paljaid varbaid konksu tõmmates vait.
Travis saatis minu suunas kärsitu pilgu. „Tule juba. Ma sõidan aeglaselt.”
„Mis see on?” küsisin mina, lugedes liiga hilja bensiinipaagile kirjutatut.
„Harley Night Rod. Mu elu armastus, nii et ära seda sadulasse istudes kriimusta.”
„Mul on plätud jalas.”
Travis vahtis mulle otsa niisuguse näoga, nagu ma oleks rääkinud mingis võõrkeeles. „Minul on saapad jalas.”
Ta pani päikeseprillid ette ning käivitas möirgega masina. Ronisin sadulasse ja kobasin selja tagant käepidet otsida, aga käsi libises nahkistmelt tagatule plastist kattele.
Travis haaras mu randmed ja mässis need enda ümber. „Sul pole kinni hoida millestki muust kui minust. Vaata, et kõvasti kinni hoiad,” ütles ta ratast jalgadega tahapoole lükates. Ta keeras randmeliigutusega tänavale ja me panime raketina lendu. Lahtised juuksesalgud peksid vastu nägu ja ma varjusin Travise selja taha, mõistes, et kui vaatan üle ta õla, on mu prilliklaasid satikaid täis.
Restorani ette keerates andis ta korra jõurates gaasi, ja korra veel, enne kui võttis hoo maha ja peatus. Ronisin kähku maha, et tunda jalge all kindlat betooni.
„Sa oled ju täiesti hull!”
Travis itsitas, toetades ratta enne selle seljast maha astumist toele. „Ma ei ületanud kiirust.”
„Sellisel juhul jah, kui oleksime olnud Autobahnil!” ütlesin mina krunni lahti päästes ning sõrmedega juukseid kammides.
Travis vaatas, kuidas ma tõmbasin juuksed näolt, läks siis uksele ja hoidis seda mulle lahti. „Tuvike, ma ei laseks sinuga midagi juhtuda.”
Tormasin temast mööda restorani, tundes, et mu pea ja jalad pole päris sünkroonis. Üle leivapuru täis punase vaiba Travise järel minnes lõi mulle ninna rasva ja maitserohelise lõhn. Travis valis nurgalaua, mis oli eemal üksikutest tudengigruppidest ja peredest, ning tellis kaks õlut. Vaatasin saalis ringi, kuidas lapsevanemad lärmakaid lapsi sööma keelitasid, ning püüdsin vältida Easterni tudengite uudishimulikke pilke.
„Selge, Travis,” ütles ettekandja joogitellimust kirja pannes. Tagasi kööki minnes näis ta olevat Travise sealviibimisest pilves.
Toppisin tuulesasitud juuksed kõrva taha ja tundsin ühtäkki oma välimuse pärast piinlikkust. „Kas sa käid siin sageli?” küsisin sapiselt.
Travis toetas küünarnukid lauale ja vaatas pruunide silmadega mulle otsa. „Mis värk sinuga siis on? Kas sa ei talu mehi üldiselt või ei talu sa lihtsalt mind?”
„Vist lihtsalt sind,” torisesin mina.
Travis naeris. Minu meeleolu tegi talle nalja. „Ma ei saa sinust sotti. Sa oled esimene tüdruk, kes on minu peale tige enne seksi. Sa ei lähe minuga rääkides erutusest ogaraks ja sa ei ürita mu tähelepanu võita.”
„See pole mingi nüke. Sa lihtsalt ei meeldi mulle.”
„Sa ei oleks siin, kui ma sulle ei meeldiks.”
Mu pahur ilme