koos minuga lõunat sööma. Mul oli olnud plaan istuda üksi, aga sedamööda, kuidas tudengid kohvikusse saabusid, täitusid toolid minu kõrval kas Shepley üliõpilasühingu või jalgpallimeeskonna liikmetega. Mõni neist oli olnud eelmisel õhtul käsivõitlust vaatamas, aga keegi ei maininud seal nähtut.
„Shep!” hüüdis üks mööduja.
Shepley noogutas ja meie Americaga nägime pead keerates, et Travis võttis laua otsas istet. Talle järgnes kaks meelast Sigma Kappa särkides pleegitatud juustega tüdrukut. Üks neist istus Travisele sülle, teine Travise kõrvale ning silitas ta särki.
„Ma hakkan kohe oksele,” pomises America.
Travise süles istuv blondiin pöördus America poole. „Ma kuulsin seda, sa igavene narts.”
America haaras kukli ja viskas selle laua otsa. Kukkel oleks peaaegu tüdrukut näkku tabanud. Enne kui tüdruk jõudis veel midagi öelda, lasi Travis sääred sirgu, nii et tüdruk kukkus põrandale.
„Aih!” kriiskas tüdruk Travise poole vaadates.
„America on mu sõber. Otsi endale mõni teine süli, Lex.”
„Travis!” vingus tüdruk end jalule ajades.
Travis suunas tähelepanu taldrikule, ignoreerides tüdrukut. Too vaatas õe poole, turtsatas vihast ning nad lahkusid käsikäes.
Travis tegi Americale silma ning pistis järgmise suutäie suhu ilmega, nagu poleks üldse midagi juhtunud. Alles siis märkasin ta kulmu kohal väikest haava. Ta vahetas Shepleyga pilgu ning alustas vestlust enda vastas istuva jalkakutiga.
Kuigi rahvast oli jäänud lõunasöögilauas vähemaks, jäime meie America ja Shepleyga nädalavahetuseplaane arutama. Travis tõusis püsti, et lahkuda, kuid seisatas meiepoolses lauaotsas.
„Mis on?” küsis Shepley valjult, käsi kõrva juures.
Üritasin teda ignoreerida nii kaua kui võimalik, aga kui ma pilgu tõstsin, vahtis Travis mulle otsa.
„Sa ju tunned teda, Trav. America parim sõbranna? Ta oli siin ühel õhtul koos meiega,” ütles Shepley.
Travis naeratas mulle. Võib arvata, et see oli ta kõige võluvam ilme. Siilisoengus pruunide juuste ja tätoveeritud käsivartega Travisest hoovas seksi ja mässumeelsust ning mina pööritasin silmi tema katse peale mind võluda.
„Kuule Mare, mis ajast peale on sul parim sõbranna?” küsis Travis.
„Keskkooli eelviimasest klassist peale,” vastas America minu suunas naeratades, huuled kokku surutud. „Kas sa siis ei mäleta, Travis? Sa rikkusid ta kampsuni ära.”
Travis naeratas. „Mina rikun palju kampsuneid ära.”
„Jäle,” pomisesin mina.
Travis keeras vaba tooli minu kõrvale ja võttis istet, toetades käsivarred tooli seljatoele. „Nii et sina oled siis tuvike?”
„Ei,” nähvasin ma, „mul on nimi.”
Tundus, et viis, kuidas ma teda vaatasin, tegi talle nalja, mind aga ajas see veelgi rohkem vihale.
„Noh? Mis see on?” küsis tema.
Võtsin teda ignoreerides taldrikult viimase õunaviilu.
„Sellisel juhul siis Tuvike,” ütles tema õlgu kehitades.
Kiikasin America suunas ja pöördusin Travise poole. „Ma üritan süüa.”
Travisele hakkas huvi pakkuma väljakutse, mida ma endast kujutasin. „Minu nimi on Travis. Travis Maddox.”
Pööritasin silmi. „Ma tean, kes sa oled.”
„Tead või?” küsis Travis viga saanud kulmu kergitades.
„Jäta lollused. Kui viiskümmend juua täis meest su nime karjub, on seda võimatu mitte tähele panna.”
Travis ajas end pisut rohkem sirgu. „Seda tuleb sageli ette.” Pööritasin jälle silmi ning Travis muheles. „Tõmblevad või?”
„Mida?”
„Tõmblevad. Su silmad võnguvad.” Kui ma talle vihase pilgu saatsin, puhkes ta uuesti naerma. „Aga on vast imelised silmad,” ütles ta, kummardudes mulle lähemale, nii et oli mu näost vaid paari tolli kaugusel. „Mis värvi need õieti ongi? Hallid?”
Vahtisin taldrikut, nii et mu pikad karamellikarva juuksed moodustasid meie vahele kardina. Mulle ei meeldinud tunne, mis mind valdas, kui ta oli mulle nii lähedal. Ma ei tahtnud olla samasugune nagu kümned Easterni tüdrukud, kes tema juuresolekul punastasid. Ma ei tahtnud üldse, et tal minule selline mõju on.
„Ära isegi mõtle selle peale, Travis. Abby on mulle õe eest,” hoiatas America.
„Kullake,” ütles Shepley, „sa ütlesid talle „ei“ ja nüüd ei jäta ta mingi hinna eest järele.”
„Sa pole tema tüüp,” puikles America.
Travis tegi näo, nagu oleks solvunud. „Mina olen kõigi tüüp!”
Kiikasin naeratades tema poole.
„Oo! Naeratus! Ma polegi üks igavene vana tõbras,” ütles ta silma tehes. „Oli väga meeldiv sinuga kohtuda, Tuvike.” Ta tegi ringi ümber laua ja kummardus America kõrva juurde.
Shepley viskas nõbu friikartuliga. „Ei aja keelt minu tüdruku kõrva!”
„Suhted. Ma loon suhteid!” Travis taganes, käed süütult tõstetud.
Talle järgnes paar itsitavat tüdrukut, kes tõmbasid ta tähelepanu püüdmiseks sõrmedega läbi juuste. Travis avas neile ukse ning tüdrukud peaaegu et kilkasid rõõmust.
America puhkes naerma. „Oh sa poiss, Abby! Nüüd oled sa supi sees.”
„Mis ta ütles?” küsisin mina kõhklevalt.
„Ta tahab, et sa tooksid Abby korterisse, on nii?” küsis Shepley. America noogutas, mille peale Shepley vangutas pead. „Sa oled tark tüdruk, Abby, nii et ma ütlen sulle kohe, et kui sa peaksid selle sitapea orki langema ja siis mingi hetkel tema peale vihastad, ei tohi sa seda minu ja America peale välja valada. On selge?”
Mina naeratasin. „Ma ei lange orki, Shep. Kas ma näen välja nagu üks neist Barbie-kaksikutest?”
„Ta ei lange orki,” kinnitas America ta käsivart puudutades.
„See pole sugugi mu esimene rodeo, Mare. On sul üldse aimu, kui palju kordi ta on mul kõik persse keeranud sellega, et magab korra parima sõbrannaga? Ühtäkki on minuga käimine huvide konflikt, sellepärast et see tähendab vaenlasega vennastumist! Ma räägin sulle, Abby!” Ta vaatas mulle otsa. „Ära tule Marele ütlema, et tema ei tohi minu juurde tulla või minuga käia sellepärast, et sina langesid Travise pasa ohvriks. Nii et sind on hoiatatud.”
„Selleks pole küll vajadust, aga see on arvesse võetud,” ütlesin mina. Üritasin Shepleyt naeratusega veenda, aga tema pessimismi põhjustas aastatepikkune kogemus Travise ettevõtmistes kõrvetada saada.
Koos Shepleyga lahkuv America lehvitas mulle, kui ma suundusin järgmisse loengusse. Kissitasin eredas päikeses silmi, haarasin seljakotirihmadest. Eastern oli just see, mida ma olin lootnud: siin olid rühmad väiksemad ja näod võõrad. Minu jaoks oli see uus algus; lõpuks ometi avanes mul võimalus minna kuskile nii, et mind ei saatnud nende sosinad, kes teadsid – või arvasid end teadvat – midagi mu minevikust. Olin sama eristamatu nagu kõik teised loengusse minevad suuresilmsed ülipüüdlikud esmakursuslased; ei mingit vahtimist, ei mingeid kuulujutte, ei kaastunnet ega hukkamõistu. Üksnes illusioon sellest, mida ma tahtsin neil näha lasta: kašmiirkampsuneid kandev asjalik Abby Abernathy.
Panin seljakoti põrandale ja vajusin toolile ning kummardusin kotist arvutit võtma. Kui ma selle lauale tõstsin, istus Travis mu kõrvale pingile.
„Tore. Konspekteerid ka minu eest,” ütles tema. Ta näris pastakat ja naeratas – kahtlemata oma kõige võluvamat naeratust.
Saatsin