kummardus mulle nii lähedale, et tundsin põsel ta hingeõhku. „Anna andeks… kas ma solvasin sind kuidagi?”
Ohkasin ja raputasin pead.
„Mis sul siis viga on?”
„Ma ei kavatse sinuga magada. Võiksid juba alla anda,” vastasin mina vaikselt.
Üle ta näo levis naeratus. „Ma pole palunud sul minuga magada.” Ta pööras pilgu mõtlikult lakke. „Või olen?”
„Mina pole Barbie-kaksik ega mõni su fännidest,” ütlesin ma taga istuvate tüdrukute poole pilku heites. „Sinu tätoveeringud ega su poisilik sarm ega su tehtud ükskõiksus ei avalda mulle vähimatki muljet, nii et võid oma tembud lõpetada, okei?”
„Okei, Tuvike.” Ta suhtus mu ebaviisakusse lausa marruajava tuimusega. „Tule õige koos Americaga täna meile.” Irvitasin ta kutse peale, aga tema kummardus mulle lähemale. „Ma ei ürita sind saagiks võtta. Tahan lihtsalt niisama aega veeta.”
„Saagiks võtta? Kuidas sul küll õnnestub niisugust kõnepruuki kasutades kedagi voodisse saada?”
Travis puhkes pead vangutades naerma. „Tule lihtsalt niisama. Ma isegi ei flirdi sinuga. Ausõna.”
„Mõtlen selle peale.”
Professor Chaney astus sisse ja Travis suunas tähelepanu õppejõule. Ta näol püsis naeratusevirve, mis tõi esile põselohu. Mida rohkem ta naeratas, seda rohkem oli minul tahtmine teda vihata, aga samas tegi just see tema vihkamise võimatuks.
„Kes oskab öelda, millisel presidendil oli kõõrdsilmne ja väga inetu abikaasa?” küsis Chaney.
„Pane see kindlasti kirja,” sosistas Travis. „Mul on vaja seda töövestlusel teada.”
„Kuss,” ütlesin mina iga viimset kui Chaney sõna arvutisse toksides.
Travis naaldus naerusuiselt toolile. Loengu ajal ta kas haigutas või toetus mu käele, et ekraanile pilku heita. Üritasin kõigest väest teda ignoreerida, aga tema lähedus ja ta käsivarte lihased tegid selle raskeks. Loengu lõpuni näppis ta musta nahast randmepaela.
Läksin kiirel sammul uksele ja koridori mööda edasi. Just siis, kui olin päris kindel, et olen turvalises kauguses, oli Travis Maddox mu kõrval.
„Kas oled selle üle mõelnud?” küsis ta päikeseprille ette pannes.
Meie ette astus väikest kasvu suuresilmne ja lootusrikas brünett. „Tere, Travis!” ütles ta juukseid näppides poollaulval toonil.
Seisatasin tüdruku mesimagusa tooni peale kohkudes ning läksin ta ümbert ringi. Olin teda tüdrukute ühikas Morgan Hallis varemgi näinud, aga siis rääkis ta normaalse häälega. Siis oli ta hääl täiskasvanulikum ja ma ei saanud aru, miks küll peaks Travis tema titehäält kütkestavaks pidama. Ta lobises veel midagi oktaav tavalisest kõrgemal toonil, kuni Travis oli jälle minu kõrval.
Travis süütas taskust välgumihklit võttes sigareti ja puhus välja paksu suitsujoa. „Kuhu ma jäingi? Õige jah… sa pidid mõtlema.”
Tegin grimassi. „Millest sa räägid?”
„Kas oled meiletuleku üle mõelnud?”
„Kui ma jään nõusse, kas siis lõpetad mu jälitamise?”
Travis kaalus mu ultimaatumit ning noogutas siis. „Jah.”
„Sellisel juhul tulen.”
„Millal?”
Ohkasin. „Täna. Tulen täna.”
Travis jäi naeratades seisma. „Armas. Näeme, Tuvike!” hüüdis ta mulle järele.
Ümber nurga keerates nägin Americat ja Finchi meie ühika ees. Meie kolm sattusime esmakursuslaste infoõhtul ühte lauda ja mul oli kohe selge, et Finch on meie hästi õlitatud masinas teretulnud kolmas ratas. Ta polnud liiga pikk, aga oma saja kuuekümne kolme sentimeetriga siiski märksa pikem kui mina. Ümmargused silmad toonitasid ta piklikku nägu ja blondeeritud juuksed olid tavaliselt laubal teravikku töödeldud.
„Travis Maddox? Jessas, Abby, mis ajast peale sina tundmatus kohas vette hüppad?” küsis Finch taunival pilgul.
America tõmbas nätsu pikaks niidiks. „Talle hundipassi andes teed asja üksnes hullemaks. Ta pole sellega harjunud.”
„Mis ma siis sinu arust peaksin tegema? Temaga magama või?”
America kehitas õlgu. „See säästaks aega.”
„Ma ütlesin talle, et astun täna sealt läbi.”
Finch ja America vahetasid pilgu.
„Mida? Ta lubas mulle, et kui ma jään nõusse, siis lõpetab ta mu kiusamise. Sina lähed ju täna sinna, eks?”
„Noh, jah,” ütles America. „Nii et sa tuled siis ikka tõesti?”
Naeratasin neile ning läksin neist mööda ühikasse, mõeldes ise, kas Travis peab sõna ja lõpetab minuga flirtimise. Tema mõtteid polnud raske ära arvata: tema nägi minus kas väljakutset või siis olin ma tema silmis niivõrd turvaliselt mittekütkestav, et minuga võis sõber olla. Ma ei osanudki öelda, kumb variant mind rohkem häiris.
Neli tundi hiljem koputas America mu ühikauksele, et viia mind Shepley ja Travise juurde. Kui ma koridori astusin, ei hoidnud ta keelt hammaste taga.
„Öäk, Abby! Sa näed välja nagu kodutu!”
„Väga hea,” ütlesin mina, muiates oma välimuse üle. Olin meigi maha pesnud ja pannud läätsede asemel ette suured neljakandilised musta raamiga prillid. Selga olin pannud vana näraka T-särgi ja jalga dressipüksid ning ma lohistasin plätudes jalgu järele. Mulle oli paari tunni eest pähe turgatanud mõte, et mõlemal juhul on kõige parem plaan näha välja võimalikult ebameeldiv. Ideaalolukorras tunneks Travis kohe vastikust ja jätaks oma jabura pealekäimise. Kui ta otsib sõpra, siis lootsin olla liiga inetu, et ta tahaks end minu seltsis näidata.
America keris autoakna alla ja sülitas nätsu välja. „Sind näeb kohe läbi. Sa oleks ju võinud veel ka koerasitas püherdada, siis oleks su kostüüm täiuslik.”
„Ma ei püüa kellelegi muljet avaldada,” ütlesin mina.
„Seda on näha jah.”
Keerasime Shepley kortermaja parklasse ja ma läksin America järel trepist üles. Shepley avas ukse ja puhkes mind nähes naerma. „Mis sinuga juhtus?”
„Ta üritab mitte muljet avaldada,” vastas America.
America järgnes Shepleyle tema tuppa. Uks pandi kinni ja mina seisin keset tuba üksi, tundes end täiesti vales kohas. Istusin ukse juurde tugitooli ja lükkasin plätud jalast.
Poiste korter oli esteetiliselt märksa meeldivam kui tüüpiline poissmeeste elamine. Seintel olid – nagu võiski arvata – plakatid poolpaljaste naistega ja näpatud tänavasildid, aga muidu oli korter puhas ja mööbel uus ning siin polnud läppunud õlle ja mustade riiete haisu.
„Oli ka aeg kohale jõuda,” ütles Travis diivanile vajudes.
Lükkasin naeratades prillid ninal kõrgemale, oodates, et ta mu väljanägemise peale tagasi põrkaks. „Americal oli vaja essee ära lõpetada.”
„Kui juba esseedest rääkida, siis kas oled ajaloo omaga alustanud?”
Ta ei teinud mu sassis juukseid nähes teist nägugi ja mina kortsutasin tema reaktsiooni peale kulmu. „Aga sa ise?”
„Mina sain selle täna valmis.”
„Selle tähtaeg on ju alles järgmisel kolmapäeval,” vastasin ma üllatunult.
„Viskasin selle lihtsalt valmis. Kui raske siis saab üks kahe lehekülje pikkune essee Grantist olla?”
„Mina olen vist seda tüüpi, kes lükkab asju edasi,” ütlesin õlgu kehitades. „Võib arvata, et jõuan selleni alles nädalavahetusel.”
„Noh,