pole midagi selle vastu, et sinuga sõber olla, aga see ei tähenda, et sa pead üritama iga viie sekundi järel mu pükstesse pääseda.”
„Sa ei maga minuga. Sain sellest aru.”
Üritasin naeratada, aga see ei õnnestunud.
Ta silmad lõid särama. „Annan ausõna. Ma isegi ei mõtle su pükste peale… kui sa just ise ei taha, et ma seda teen.”
Toetasin küünarnukid lauale. „Ja seda juba ei juhtu, nii et me võime sõbrad olla.”
Ta kummardus vallatu naeratusega mulle lähemale. „Ära iial ütle ei iial.”
„Nii et mis värk siis sinuga on?” küsisin mina. „Kas sa oled olnud kogu aeg Travis „Hull Koer” Maddox või on see nii ülikooli tulekust saadik?” Tegin ta hüüdnime öeldes sõrmedega jutumärgid ning see oli esimene kord, mil ta enesekindlus lõi vankuma. Ta näis tundvat piinlikkust.
„Ei. Adam hakkas mind pärast esimest võitlust niimoodi kutsuma.”
Travise lühikesed vastused hakkasid mind häirima. „Kogu lugu? Kas sa ei kavatsegi mulle endast midagi rohkem rääkida?”
„Mis sa kuulda tahad?”
„Nagu ikka. Kust sa pärit oled, kelleks sa tahad saada… selliseid asju.”
„Ma olen siitkandist pärit, olen kogu elu siin elanud, ja ma õpin kriminaalõigust.”
Ta harutas noa ja kahvli ohates salvrätist välja ning sättis taldriku kõrvale. Ta vaatas üle õla, lõug pinges. Easterni jalkameeskond, kes oli vallutanud kaks lauda, puhkes naerma, ning Travist näis nende naeru ajend häirivat.
„Nalja teed,” ütlesin mina hämmeldunult.
„Ei tee. Ma olen siit pärit,” vastas ta, mõtted mujal.
„Mina pidasin silmas sinu eriala. Sa pole sugugi kriminaalõiguse tüüpi.”
Ta kulmud tõmbusid kokku ning ühtäkki keskendus ta meie jutuajamisele. „Miks?”
Heitsin pilgu ta käsivart katvatele tätoveeringutele. „Ütleme siis nii, et sa näed välja rohkem kriminaali kui õiguse moodi.”
„Ma pole seadusega pahuksis… reeglina. Paps kasvatas meid väga karmi käega.”
„Kus su ema on?”
„Ema suri, kui ma väike olin,” ütles ta ükskõikselt.
„Ma… tunnen kaasa,” ütlesin mina pead vangutades. Travise vastus rabas mind jalust.
Tema lõi kaastundele käega. „Mina teda ei mäleta. Vennad mäletavad, aga mina olin siis kõigest kolmene.”
„Neli venda? Kuidas sul küll õnnestus neil vahet teha?” aasisin mina.
„Sellega, kes kui kõvasti lõi – reeglina lõi kõige vanem kõige kõvemini ja nii edasi. Thomas; kaksikud Taylor ja Tyler, ning Trenton. Taylori ja Tyga ei tohtinud kunagi üksi jääda. Suure osa sellest, mida ma ringis käiku lasen, omandasin just neilt. Trenton oli kõige väiksem, aga kiire. Tema on ainus, kel õnnestub mulle nüüd veel pihta saada.”
Vangutasin pead, mõeldes, kuidas majas jookseb ringi viis Travist. „Kas neil kõigil on tätoveeringud?”
„Peaaegu. Välja arvatud Thomasel. Tema on Californias juhtival kohal.”
„Ja isa? Kus tema on?”
„Siinkandis,” vastas Travis. Ta lõug liikus: jalkakutid käisid talle üha enam pinda.
„Mille üle nad naeravad?” küsisin mina lärmaka laua suunas osutades. Travis raputas pead. Oli selge, et ta ei tahtnud sellest rääkida. Panin käed rinnal risti ja nihelesin. Ma olin närvis: millest nad küll räägivad, mis Travist niimoodi ärritab? „Räägi.”
„Nad naeravad selle üle, et ma pidin su esmalt sööma tooma. See pole reeglina minu… stiil.”
„Esmalt?” Kui see mulle kohale jõudis – ja seda oli mu näost näha –, kirtsutas Travis nina. Avasin suu enne, kui mõtlesin, mida ütlen. „Ja mina kartsin, et nemad naeravad selle üle, et sind nähakse koos niisuguse kaltsakaga. Nemad aga arvavad, et mina lähen sinuga voodisse,” torisesin mina.
„Miks ma ei peaks tahtma end sinuga koos näidata?”
„Millest me rääkisimegi?” küsisin, püüdes mitte pöörata tähelepanu lõõmama löönud näole.
„Sinust. Mida sina õpid?” küsis tema.
„Oh, ma… Praegu võtan üldharidust. Ma pole veel päriselt otsustanud, aga tundub, et valin raamatupidamise.”
„Aga sina ei ole siitkandist. Sa oled kuskilt kaugemalt.”
„Wichitast. America samuti.”
„Kuidas sa Kansasest siia sattusid?”
Näppisin õllepudelisilti. „Meil oli vaja eemale pääseda.”
„Millest?”
„Minu vanematest.”
„Oh. Aga America? Kas ka temal on vanematega probleemid?”
„Ei. Mark ja Pam on väga toredad. Nad olid mulle sisuliselt vanemate eest. America tuli põhimõtteliselt minuga kaasa; ta ei tahtnud, et ma tulen siia üksi.”
Travis noogutas. „Aga miks Eastern?”
„Millest see ülekuulamine?” küsisin mina. Seltskondlik vestlus oli läinud liiga isiklikuks ja ma tundsin ärevust.
Jalgpallikutid tõusid toolide kolinal lauast. Ukse poole minnes viskasid nad veel viimase nalja. Kuid nende samm muutus kiiremaks, kui Travis püsti tõusis. Need, kes olid tagapool, nügisid eespool minejaid, et pääseda restoranist välja, enne kui Travis neile järele jõuab. Travis võttis viha ja ärritust maha surudes uuesti istet.
Kergitasin kulmu.
„Et miks sa siis Easterni valisid?” kordas ta küsimust.
„Seda on raske seletada,” vastasin mina õlgu kehitades. „Küllap see tundus õige.”
Ta naeratas menüüd avades. „Saan täpselt aru, mida sa silmas pead.”
Teine peatükk
Meie lemmiklõunasöögilaud täitus tuttavate nägudega.America istus ühel pool mind, Finch teisel pool ja ülejäänud kohtadel Shepley ja tema Sigma Tau vennad. Kohvikus valitseva lärmi tõttu oli raske kuulda ja ka kliimaseade jupsis jälle. Õhk oli praetud toidu- ja higilõhnast paks, aga kuidagimoodi näisid kõik tavalisest energilisemad.
„Sau, Brazil,” ütles Shepley minu vastas istuvat meest tervitades. Mehe oliivikarva nahk ja šokolaadisilmad moodustasid silmadele tõmmatud Easterni valge jalgpallimütsiga terava kontrasti.
„Tundsin laupäeval pärast mängu sinust puudust, Shep. Võtsin sinu auks õlle või kuus,” vastas Brazil laia valgehambulise naeratusega.
„Suur tänu. Viisin Mare õhtust sööma,” ütles Shepley, kummardudes America pikki blonde juukseid suudlema.
Brazil keeras pead ning nägi enda taga seismas Travist. Siis vaatas ta üllatunud pilgul minule otsa. „Oh, kas see on üks sinu tüdrukutest?”
„Kindlasti mitte,” ütlesin mina pead raputades.
Brazil vaatas Travise poole, kes vahtis talle ootusrikkalt otsa. Brazil kehitas õlgu, võttis kandiku ja läks laua otsa.
Travis naeratas mulle, võttes istet. „Kuidas läheb, Tuvike?”
„Mis see on?” küsisin mina, pilk ta kandikule naelutatud. Salapärane söök ta kandikul nägi välja nagu vahakuju.
Travis võttis naerdes lonksu vett. „Kohvikudaamid ajavad mulle hirmu nahka. Ma ei kavatse nende kokkamisoskust kritiseerida.”
Ka teised uurisid ta kandikut. Travise käitumine õhutas uudishimu ning