„Olgu. Pakin asjad kokku.”
„Ja vaata, et pakid neid paari päeva jagu. Kes teab, kui kaua boilerite parandamine võib aega võtta,” ütles kaugelt liiga elevil America.
Mind valdas hirm, just nagu oleksin salamisi vaenlase territooriumile minemas. „Hm… okei.”
Elevustest hüplev America kallistas mind. „See on lahe!”
Pool tundi hiljem tassisime asjad America Hondasse ja võtsime suuna poiste korterile. America lobises kogu tee. Maja ette oma tavalisele parkimiskohale keerates andis ta signaali. Shepley sörkis trepist alla, tõstis pagasiruumist välja meie mõlema kohvrid ja tuli meie järel trepist üles.
„Uks on lahti,” ütles ta ähkides.
America avas ukse ja hoidis seda pärani. Shepley pani kohvrid ohates maha. „Pagana pihta. Sinu kohver on kümme kilo raskem kui Abby oma.”
Meie Americaga kangestusime, kui vannitoast väljus pluusinööpe sulgev naisterahvas.
„Tere!” ütles tüdruk üllatunult. Ta mõõtis kõigepealt meid silmadega, kus meik oli laiali, kuid siis peatus ta pilk kohvritel. Tundsin temas ära pikakoivalise brüneti, kellele Travis oli kohviku juurest järgnenud.
America saatis Shepleyle kurja pilgu.
Shepley tõstis käed. „Tema on Travisega!”
Nurga tagant ilmus välja üksnes bokserites Travis ja haigutas. Ta heitis pilgu oma külalisele ja patsutas ta tagumikku. „Mu kaaslased jõudsid kohale. Hakka sina nüüd astuma!”
Tüdruk võttis tal naeratades ümbert kinni, suudles teda kaelale. „Jätan sulle oma numbri.”
„Ee… ära sellepärast muretse,” ütles Travis nagu muuseas.
„Mida?” küsis tüdruk talle silma vaadates.
„Lihtsalt uskumatu!” kurtis America tüdrukule otsa vaadates. „Ja sina oled üllatunud? Me räägime ju Kepi-Travis Maddoxist, kes on just sellepärast kuulus. Aga tüdrukud on iga kord üllatunud!” ütles ta Shepley poole pöördudes. Shepley võttis tal ümbert kinni ja andis märku, et ta maha rahuneks.
Tüdruk uuris kissis silmi Travist, haaras siis käekoti ja tormas ust pauguga kinni lüües minema.
Travis läks kööki ja avas külmiku näoga, nagu poleks midagi juhtunud.
America läks pead vangutades minema. Shepley järgnes talle, keha kohvri raskuse all viltu.
Mina vajusin ohates tugitooli ja mõtlesin, kas olin peast segi, kui nõustusin siia tulema. Ma polnud taibanud, et Shepley korter on nagu läbikäiguhoov, kus pidevalt saalivad ajudeta bimbod.
Hommikusöögisaare taga seisev Travis ristas naeratades rinnal käed. „Mis lahti, Tuvike? Raske päev?”
„Ei, ma olen lihtsalt vihane.”
„Minu peale?” Travis naeratas. Mulle oleks pidanud olema selge, et see jutuajamine ei tulnud talle üllatusena. Aga ma ei saanud pidama.
„Sinu peale jah. Kuidas sa võid inimesi niimoodi ära kasutada ja nii alatult kohelda?”
„Mis mõttes? Tema pakkus mulle oma telefoninumbrit, mina keeldusin.”
Mu suu vajus lahti. Ei mingeid süümepiinu! „Sa seksid temaga, aga ei võta tema telefoninumbrit?”
Travis toetas küünarnukid lauale. „Miks ma peaksin tema numbri võtma, kui ma ei kavatse talle helistada?”
„Miks sa pidid temaga magama, kui ei kavatse talle helistada?”
„Mina ei luba mitte kellelegi mitte midagi. Ta ei nõudnud suhet, enne kui mu diivanil jalad harki ajas.”
Vahtisin vastikustundega diivanit. „Ta on ju kellegi tütar. Mis siis, kui kunagi kohtleb keegi ka sinu tütart samamoodi?”
„Ütleme nii, et minu tütrel peaks olema nii palju aru peas, et ta ei aja pükse maha iga idioodi ees, keda alles esimest korda näeb.”
Panin käed rinnal risti. Ma olin vihane, et tema jutus oli iva. „Nii et lisaks sellele, et sa tunnistad end idioodiks, ütled sa veel seda, et kuna tema magas sinuga, siis oli ta seda väärt, et ta visati välja nagu hulkuv kass?”
„Mina ütlen seda, et olin temaga aus. Ta on täiskasvanud inimene ja oli ise nõus… kui tahad tõde teada, siis oli ta isegi pisut liiga innukas. Aga sina käitud nii, nagu ma oleksin saanud hakkama mingi kuriteoga.”
„Minu arust polnud sinu kavatsused talle sugugi selged.”
„Naised õigustavad reeglina oma tegusid sellega, mis neil parasjagu pähe tuleb. Tema ei öelnud minule, et eeldab suhet, mina jälle ei öelnud, et lihtsalt seksi. Mis vahet siin on?”
„Sa oled siga.”
Travis kehitas õlgu. „Mind on ka hullemate nimedega sõimatud.”
Vahtisin diivanit. Padjad olid hiljutisest kasutamisest viltu ja üksteise otsas. Ma ei tahtnud mõeldagi, kui palju tüdrukuid on end selle peal Travisele andnud. Ja see diivan oli kareda kattega.
„Tundub, et ma magan tugitoolis,” torisesin mina.
„Miks?”
Saatsin talle vihase pilgu. Ta segaduses ilme ajas mu marru. „Mina ei kavatse sellel asjal magada! Jumal teab, mille sees ma seal oleksin!”
Travis võttis mu kohvri. „Sa ei maga diivanil ega tugitoolis. Sina magad minu voodis.”
„Ja võib arvata, et see pole sugugi puhtam kui diivan.”
„Minu voodis pole maganud mitte keegi peale minu.”
Pööritasin silmi. „Ära aja jama!”
„Jutt jumala tõsi. Ma ei lase kedagi oma voodisse.”
„Miks siis mind sinu voodisse lastakse?”
Ta suunurk kerkis vallatult. „Kas sa kavatsed täna öösel minuga seksida?”
„Ei!”
„Vaat sellepärast. Nüüd aga lõpeta torisemine, aja end püsti, mine käi sooja duši all ja siis õpime bioloogiat.”
Vahtisin talle hetke maruvihasena otsa, kuid tegin siis vastumeelselt nii, nagu ta ütles. Olin kaugelt liiga kaua duši all, lastes veel kogu ärrituse maha pesta. Juustesse šampooni masseerides ohkasin mõtte juures, kui imeline on olla üle pika aja vannitoas, kus ei käi poole korruse rahvas. Pole vaja plätusid ega tualett-tarvete kotti. Saab lihtsalt sooja vee all auru sees mõnuleda.
Võpatasin ukse avanemise peale. „Mare?”
„Ei, mina olen,” ütles Travis.
Katsin automaatselt need kehaosad, mida ei tahtnud talle näidata. „Mida sina siin teed? Kao siit!”
„Sa unustasid käteräti ja ma tõin sulle riideid ja su hambaharja ja mingi imeliku näokreemi, mis ma su kotist leidsin.”
„Kas sa käisid minu asjade kallal?” karjatasin mina. Travis ei vastanud. Kuulsin, kuidas kraan keerati lahti ja kuidas ta pesi hambaid.
Piilusin kardina tagant välja, varjates sellega oma keha. „Kao siit, Travis.”
Ta tõstis pilgu. Ta huuled olid pastased. „Ma ei saa ju hambaid pesemata voodisse minna.”
„Kui sa peaksid sellele kardinale lähemale tulema, siis torkan sul silmad välja, kui sa magad.”
„Ma ei piilu, Tuvike,” kinnitas ta naerdes.
Ootasin vee all, hoides endal kätega kõvasti ümbert kinni. Travis sülitas, kuristas, sülitas uuesti ja siis pandi uks kinni. Loputasin seebi pealt maha ja kuivatasin nii kähku kui võimalik, panin T-särgi selga ja püksid jalga, prillid ette ja tõmbasin kammiga läbi juuste. Mulle jäi silma öökreem, mille Travis oli mulle toonud, ning mu suu tõmbus tahtmatult naerule. Kui Travis tahtis, võis ta olla tähelepanelik ja peaaegu kena.
Travis avas uuesti ukse. „Tule, Tuvike!