niidiks oleks siin aga arenemise põhimõte, evolutsiooniline vaateviis. Meie aja pedagoogika peaks uuenduspedagoogika olema.
Kuigi arenemisõpetus esialgu oma põhjenduse bioloogias leidis, laienes ta aegamööda laiali kõikidesse loodusteaduse harudesse, nii et praegu teame taevakehade, maakera, mineraalide ja isegi elementide ja aatomite arenemisest, evolutsioonist.
Arenemisõpetuse seaduste alla käib nii üksiku inimese arenemine kui ka ajaloosündmuste käik.
Suure tähtsusega on meile tõsiasi, et üksiku indiviidi arenemine nii kehaliselt kui ka vaimliselt ei ole midagi muud kui inimsoo arenemiskäigu kordamine.
Ükski teine õpetus, teooria ei andnud meile nii laia väljavaadet, nii palju ühtlustavaid filosoofilisi mõtteid, ükski teine õpetus ei mõjunud teadusliku ilmavaate peale nii sügavalt kui arenemisõpetus Darwini poolt pandud alusel.
– – –
Evolutsiooniline pedagoogika seisab täiesti ajakohase teadusliku tasapinna kõrgusel ja võimaldaks kasvatusviiside ühtlustamist mitte vähemate tagajärgedega kui omal ajal spartalaste, jesuiitide ja teiste pedagoogika.
Ei tohiks ütelda, et evolutsiooni juhtmõte senini kasvatusteaduses täitsa tundmatuks on jäänud. Temast kirjutasid juba omal ajal kuulsad mõttetargad ja kasvatustegelased Spencer, Baldwin ja teised. Herbart ja tema järelkäijad põhjendasid just samal mõttel oma nn. kultuuriliste ajajärkude õpetuse.
Kuid esimesed katsed pedagoogikat evolutsiooniõpetusega põhjendada ei andnud suuremaid tagajärgi sellepärast, et arenemisõpetust ei võetud tema täies ulatuses, vaid ühekülgselt.
– – –
Evolutsiooniline vaateviis pedagoogikas võib kõik kasvatuse ja hariduse küsimused ja võtted ühendada, sest et arenemisõpetus nii keha ja tema talitluste arenemist põhjendab kui ka tähelepanu, tahtevõime, pingutuste, ettekujutuste, tegevuse, mõistuse, tunnete, laste huvide, teadushimu ja püüete kasvatamist selgitab.
Kogu meie olevus areneb lapsepõlvest peale vahetpidamata, katkestamata. Meie keha ja hinge valdab tung arenemisele.
Ilma arenemistungita ei leiaks mitte üksainuski instinkt, mitte üksainuski kalduvus harjutamist, ei kasvaks keskusele (keskkonnale) vastavalt, vaid kõik jääks samale astmele, nagu oli sünnipäeval.
Arenemistung aga juhib selles sihis, mis elutingimustes kõige kohasem, sündsam. Ja õnnelik on inimene, kelle arenemistung ei kustu kuni surmapäevani.
Väikeses lapses väljendub see tung katsetes ronida, hüpata, joosta; visata, murda, lüüa – seda, mis aga kätte juhtub; tahtmises kõike näha, kuulda, nuusutada, kobada, suhu pista, ühesõnaga – vaadelda ja katsuda.
Natuke hiljem näeme arenemistungi laste püüetes seltsida omasugustega, katsetes teha oma jõuga, mis suudab, püüetes omi ettekujutusi joonistustega, mängides ja teisiti väljendada.
Noores eas sunnib seesama tung õppima, ennast teadmistega rikastama, omi vaimujõudusid kasvatama, kõlbeliselt tugevdama.
Lapse arenemiskäigu avaldusi jälgides peab pedagoogika neid selleks ära kasutama, et õiget õppe- ja kasvatusviisi leida ning lapses neid talitusi ära tunda, mis juba loomulikult väljenduvad, ja neid, mis veel enneaegsed on.
Kui lapses huvi teatava tegevuse vastu ärkab, näiteks joonistamise, muusika, spordi, lugemise vastu, siis tähendab see, et nende annete iduterad on liikuma hakanud ja tungivalt kasvamist nõuavad. Arenemistungi tähtsamaks teguriks isiklikus ilmas tunnistades ei arva aga meie, et iga loomusunni ja kalduvuse arenemine on soovitav ja tarvilik. Kuigi iga pärivuse teel omandatud loomulik kalduvus arenemist nõuab, kui tema aeg on tulnud, siiski võib kasvatuslikult seisukohalt kaasa aidata ainult nende instinktide arenemisele, mis meie kultuurilises elus tähtsad on – kuna aga kaugematelt esivanematelt päritud instinkte, mis ühiskondlises elus oma mõtte on kaotanud, peab tagasi hoitama. Ja siin tulebki abiks just arenemise-juhtmõte, mis annab kasvatajale võimaluse lapse püüdeid ja tahtmisi õigesti hinnata: kas nad progressiivsete instinktide hulgast on või atavistlikena, äraiganenult esinevad.
Olgu veel ära tähendatud, et evolutsiooni juhtmõte pedagoogikas, kogu tema sisu ühtlustades ja kindlustades, annab ka kõige parema praktilise tööviisi kätte. Arenemisõpetusele on põhjendatud nii katseline, eksperimentaalne psühholoogia kui ka eksperimentaalne pedagoogika ja didaktika, ja nende saavutused on õige tähtsad ja mõõduandvad meieaegses kasvatuses.
Üksikute ainete õppeviisid peavad niisamuti arenemise põhimõttel põhjendatud olema. Vana kooli harilik õppeviis, misjuures õpetaja õpilase suhu valmis andmed, tõsiasjad paneb, kus õpilane passiivselt õpetust vastu võtab, kus õpetus puht dogmaatiline, ei ole arenemisõpetuse seisukohalt õigustatud. Kõige rohkem peame kõikumata dogmasid kartma, sest et kõik need aja jooksul ebatõdedeks, ebausuks muutuvad, ütleb N. F. Auriel – kuna aga evolutsioonilise õpetuse järgi ka tõde, eetika ja esteetika arenevad. Kiviaja inimese mõisted ilusast ja heast olid muidugi teistsugused kui meil, ja tulevikus sünnivad uued ilu-headuse ideaalid, mis meile veel tundmata ehk vastuvõtmata. Kasvataja ei tohi, kui ta arenemispõhimõttest tahab kinni pidada, dogmade ees kummardada, nagu see enne oli. Ta peab teadma, et kõik ilmas evolutsioneerub – inimene ise, seltskond, kus ta elab, kogu inimkond, ka loodus areneb; kasvataja ei tohi seisaku poolehoidja olla. Kasvataja hüüdsõna olgu – ikka edasi arenemise teel!
Seepärast nõuab evolutsiooniline pedagoogika, et lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. Õpilane ei jää selle juures päältvaatajaks ja -kuulajaks, vaid peab ise tegelikult, aktiivselt otsima teadmisi, osalt uuesti üles leidma tõsiasju, mida teadus kokku kogus oma pikal arenemisteel. Koolitöö edendaks siis kõige rohkem vaatlemist, katsumist, üldistamist, võrdlemist, otsimist ja kogu tegevuse väljendamist suusõnal, kirjalikult ja jooniste abil. Koolis õpetatakse tööviise, meetodeid, koolis kasvatatakse isetegevusele, vaimsele iseseisvusele, mida vana kool sugugi ei andnud ja mille tõttu on tunda seltskonnas tegevate jõudude puudust – sest et dogmaatiline pedagoogika sunnib pähe tuupima ja sellega takistab arenemist. Kui suur eluline väärtus oli niisugusel õppimisel, kui kaua püsivad peas pähetuubitud teadmised, mis meelt vähe riivanud, teab ehk igaüks väga hästi. Kerschensteineri terava üteluse järgi on lapse pää peale kooli lõpueksameid läikiv, kuid tühi vaskkatel, mille välimine läige aga õige ruttu tuhmiks läheb.
Ka vaimline kasvatus leiab õige tee, kui arenemispõhimõte teejuhiks võetakse. Dogmaatiline õpetusviis valitses siin veel laiemalt kui õppeainete läbivõtmise juures. Iga õpilase samm pidi käima ettekirjutuste, enamasti keelavate järgi: ära valeta, ole sõnakuulelik, ära suitseta, ole korralik jne. Kasvataja, kes aga püüaks evolutsiooniliselt lapse kõlbelist ilma laiendada ja süvendada, ei tohiks kõlbelisi, eetilisi dogmasid, mis lapsele tihti täiesti arusaamata ja isegi tema hingeeluga vastuolus, ette ütelda, vaid peaks looma niisuguse seltskondliku keskkonna, kaasõpilaste ringi, kus lapsed oma mängudes, ettevõtetes, töös, nende läbiarutamisel, oma huvide kokkupõrkamises õpivad elama omasarnaste keskel ja ise leiavad üles ühiskondliku elu seadused ja nõuded. Ühiselus peavad lapsed oma tujud ja huvid seltskonna huvide alla painutama. Seltskondlike läbikäimiste pinnal sünnib sõpruse, üksmeelsuse, õigluse tunne, mida väljastpoolt ette kirjutada kuidagi ei saa. Lapsed ise tulevad mõttele teatavad nõudmised ja määrused oma ühiselu jaoks välja töötada ja kui see on sündinud, siis peavad nad neist kõikumata, aga teadlikult kinni. Kasvataja osa on kõiges selles, et sündsat õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua, lastele tarvilised mänguasjad, riistad anda, neid soovitavate mängude ja tegemistega tutvustada – nende väljavalikut teataval määral aga lastele endile jättes.
Sellest evolutsioonilise pedagoogika seisukohast peabki hindama igasuguseid ringisid, neid seltskondliku elu ja tegevuse idusid, mis viimasel ajal igal pool koolinoorsoo keskel tekivad. Kui dogmaatiline pedagoogika niisuguseid nähtusi ei tunnistanud ja koolitööle isegi kardetavaks pidas, siis meie peame neid tervitama ja iga õpetajakasvataja võib ringide tegevuses palju rohkem kasvatavat mõju avaldada kui keelumääruste ettelugemisega.
Dogmaatiline kool on äraiganenud kool, evolutsiooniline aga tulevikukool. Kuid evolutsiooniline pedagoogika ei