paljud vagad impulsid, mille tõttu me tahame toetada abiorganisatsioone – Oxfamit, Christian Aidi või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni –, näiteks Lääne-Aafrika rannikul orjuse kaotamiseks, kakaotööstuse töölistele paremate tingimuste saavutamiseks, epideemiate ja haigustega võitlemiseks ning neid kaotada püüdes, on täpselt samasugused impulsid, mille tõttu paljud viktoriaanid üldse Aafrikasse läksid, uskudes, et Aafrika probleemide lahenduseks on lääne väärtuste importimine vahetuskaubaks mineraalide või maa eest. Igaüks, kes tänapäevalgi tahab, et lääneriikide valitsused või Maailmapank suurendaksid Aafrikale antavat abi, on säilitanud pisut sellest kolonialistlikust suhtumisest. Ja ehkki me võime brittidena punastada mõningate Briti krooni nimel toime pandud julmuste pärast – näiteks Lugardi sõjaretkedel Ugandas või India mässu mahasurumisel –, oleks tegu eriliselt neurootilise ja häbist vaevatud britiga, kes ei tunnistaks, et nende koleduste kõrval kuuluvad postkoloniaalse pärandi hulka tasakaalustuseks ka peapiiskop Tutu heatahtlik anglikaani mõtteviis ning pakistanlaste ja indialaste osavus kriketimängus. Aga ehkki me tunneme, et elame ikka veel viktoriaanide kujundatud maailmas, on nad ühes teises mõttes täielikult kadunud. Kõige rohkem on seda tunda Inglismaal. Mina sündisin 1950. aastal ja oma elu esimesel kahel või kolmel kümnendil kohtusin ma paljude eakate inimestega, kes olid elanud kuninganna Victoria võimu ajal või kel oli jutustada oma vanemate põlvkonna mälestusi. Minu põlvkond oli viimane, kellel avanes võimalus kuulata Sir Charles Tennysoni surematuid avalikke kõnesid, milles ta meenutas oma vanaisa, Victoria-aegse poeet-laureaadi mälestusi. Kui ma 1969. aastal Oxfordi õppima läksin, oli seal vähemalt kaks paari vanatüdrukutest õdesid, preilid Butlerid ja preilid Deneked, kes võisid meenutada õhtusööke Lewis Carrolli juures. Ma ei kohtunud kunagi kellegagi, kes oleks tundnud kardinal Newmani, aga vanemad õppejõud tundsid Orieli Phelpsi, kes oli olnud praost sel ajal, kui Newman pärast 40-aastast eemalviibimist oma vanasse kolledžisse tagasi tuli. Kuidas pidi Oxfordi õppejõud kirikuvürsti tervitama? Põlvele laskudes ja tema sõrmust suudeldes? Kui Newman Orieli kolledži ühistuppa astus, puhkes see helepunases riides hapra tervisega eakas mees nutma. Phelps astus talle väärikalt lähemale, surus tugevasti tema kätt ja ütles: „Hästi tehtud, Newman, hästi tehtud!”
Minu põlvkond on viimane, kellele räägiti sääraseid lugusid otsekui mäletatava suulise pärimuse osana. Minu põlvkond on ka viimane, kes veel mäletab Victoria-aegse elu füüsilisi detaile. Briti raudteejaamade ootesaale valgustasid 1950. aastatel ikka veel gaasilambid. Minu lapsepõlve vanadaamid hoidsid ikka veel käes ridiküle; nende koorekannusid katsid ikka veel veidi võidunud väikesed helmestega linikud. Minu kõige vanem 19. sajandil sündinud tädi nägi, kuidas Forbes-Robertson esitas Shakespeare’i; minu isa, kes sündis päris 20. sajandi alguses, kuulis Marie Lloydi. Kui nende vend väikelapsena enne Esimest maailmasõda suri, oli matusetalitus viktoriaanlik, kreppriide, palgatud leinajate ja hobustega. Lein ja usukaotusvalu, mis sellele läbielamisele järgnesid, olid samuti viktoriaanliku maitsega. Midlandsi ja põhjapiirkonna suured tööstuslinnad lõõtsutasid ikka veel musta suitsu välja ja tootsid ikka veel asju, mida inimesed mujal soovisid osta. Need linnad olid ikka veel uhkelt sõltumatud ja kohalikud – linna keskväljakul kohaliku tähtsa nina kuju ja raamatukogu või kunstigalerii, mis võlgnes oma kollektsiooni eest tänu temale. Kohaliku tähtsa nina nimi oli ikka veel see, mis mõjus võlusõnana. Bradfordi või Leedsi või Stoke’i vanemad inimesed mäletasid ikka veel vanu aegu, kui vabrikuomanikud, tehaste suurnikud elasid oma tööliste keskel. Ja muidugi mäletasid nad ikka veel vaesuse astmeid, mis on meie põlvkonna ellusuhtumise kohaselt mõeldamatud.
Uue sajandi algusega on paratamatult kaasnenud paljude uute kuninganna Victoria elulookirjelduste ilmumine ja esile on toodud tema valitsemisaja erinevaid tahke. Siin on teie ees see, mida G. M. Young ühes varasemas põlvkonnas ja viktoriaanide meisterlikus kirjelduses nimetas „ajastuportreeks”. See raamat on paisunud autoril kohutavatesse mõõtmetesse ja ma olin kindel, et kui see veelgi pikemaks veniks, siis hakkaks see lugejaid eemale peletama, ning see saabki olla minu ainus vabandus nende kohtade pärast, kust on midagi olulist välja jäänud. Ma olen püüdnud maalida viktoriaanidest ja nende ajastust portreed, mis oleks meie põlvkonnale mõistetav, jutustada mõningatest selle aja väljapaistvatest vahejuhtumitest ning kujutada mõningaid selle perioodi väljapaistvaid tegelasi. Igaühe vaatenurk on kindlasti erinev. Ja seda laadi raamatuga, mis püüab oma tohutu suure reisikohvri tüüpi pealkirja ootusi täita, käib alati kaasas paradoks, et teema mingi tahk, mis nõuab rohkem sõnu, pole tingimata tähtsam kui see, mida saab mainida üsna lakooniliselt. Näiteks ei ole Krimmi sõda minu arvates tähtsam kui raudteede võrgustiku kasvamine, aga sellegipoolest võtab esimene neist raamatus enda alla palju rohkem ruumi. Mõnikord aga olen ma teadlikult pühendanud rohkem aega või kirjeldusi juhtumustele või tegelastele, keda minu hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Näiteks tundub mulle arusaamatu, et kardinal Newmani peetakse tänapäeval suurema au sees kui kardinal Manningit.
Olen suuresti toetunud teiste uurimistöödele ja raamatutele, nagu on näha ka minu bibliograafiast; aga mul on ka olnud õnn elada Briti raamatukogu lähedal ja olen saanud kasutada nende tohutu suuri käsikirjade kollektsioone. Mõnikord on näiteks mõni Florence Nightingale’i või Lady Augusta Stanley kirjutatud kiri heitnud minu jaoks rohkem valgust mõnele viktoriaanliku elu tahule kui terve riiulitäis vahendatud allikaid. Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnaguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid. Kui tasakaalupunkt sellest ajast, mil Lytton Strachey rohkem kui kaheksakümmend aastat tagasi kirjutas oma üleannetu, väljapaistvate viktoriaanide tegusid paljastava teose „Eminent Victorians” („Väljapaistvad viktoriaanid”), üldse on kuhugi nihkunud, siis eelkõige on toimunud rollide vahetus kohtunikupingis. Strachey ja tema põlvkond mõistsid enesekindlalt kohut viktoriaanide üle, mõistsid neid hukka. Meie aga, ehkki me märkame, et Victoria-aegses ühiskonnas oli nii mõndagi paigast ära, tunneme, et pigem mõistavad nemad kohut meie üle.
ESIMENE OSA
VARAJASED VIKTORIAANID
1
Väike vana naine Britannia
16. oktoobril 1834 saabus Westminsteri paleesse kaks külalist, kes palusid, et neid juhatataks lordide kotta. Parlamendi töös oli parasjagu vaheaeg: istungid olid neil aegadel palju lühemad kui tänapäeval. Ülemkoja spiiker, parlamendi sekretär, ülemkoja tseremooniameister, parlamendi korravalvur – kõik need, kelle ülesanne oli parlamendi turvalist toimimist tagada – viibisid eemal, linnast väljas. Palee oli majapidajanna proua Wrighti hoole all.1
Kui proua Wright sama päeva pärastlõunal kella nelja ajal külalised lordide kotta juhatas, suutsid nad seintel rippuvaid võrratuid gobelääne pilguga vaevu eristada. Igal pool oli suits. Külalised kurtsid, et kivipõrand on nii palav, et nad tunnevad seda isegi läbi oma kingataldade. Troon, mis suurejooneliselt koja keskel asus ja millel istus konstitutsiooniline monarh lordide kogunemisi avades ja laiali saates, oli suitsu mattunud. Kogu maja oli, nagu ka proua Wright nõustus, „täielikus suitsuvines”.
Palee all krüptis olevatele töömeestele oli antud saadikute äraolekul ülesanne põletada ära puidust lapatsid, mida varaamet oli sajandite jooksul kasutanud maksude kokku arvestamiseks. Saabunud olid uued ajad ning puidust pügalpulgad tuli asendada paberist arveraamatuisse kirjutatud arvudega. Westminsteri remonditööde ametnikule Richard Whibleyle oli soovitatud, et neid puutükke saaks kasutada süütematerjalina vaesema rahva kaminates. (Nagu tänapäevalgi elas toona parlamendihoonetest lühikese jalutuskäigu kaugusel rohkesti vaeseid.)
Pügalpulki hoiti Westminsteris ja igale arukale inimesele oleks loomulikult pähe tulnud, et pole midagi kergemat kui lasta need mõnedel ümbruskonna paljudest armetustest olevustest kaminapuudeks minema viia. Aga neist polnud kunagi kasu olnud ja ametlik protseduur ei suutnud taluda, et neist iial mingit kasu võiks olla, seepärast anti korraldus nad vaikselt ja salaja ära põletada. Juhtus nii, et neid põletati ülemkoja ahjus. Neid tobedaid pulki ülemäära täis topitud ahi süütas põlema seinatahvlid; seinatahvlid süütasid põlema lordide koja; lordide koda süütas põlema alamkoja; mõlemad kojad põlesid tuhaks; kohale kutsuti arhitektid,