A. N. Wilson

Viktoriaanid


Скачать книгу

(1812–1870), kes kirjutas selle aastaid pärast tulekahju toimumist. Nagu ta peaaegu et mõista andis, oli selles tulekahjus midagi kohast. 1832. aasta reformieelnõu oli kohmetult alustanud uut ajastut; kui Venemaa keiser Westminsteri tulekahjust kuulis, arvas ta, et see oli taevane karistus viigidele nõndanimetatud pehkinud kohakeste ärakaotamise eest – need olid linnad, kus elas vaid käputäis valijaid, kes siiski suutsid parlamendiliikme oma kohale uuesti tagasi valida. Võib-olla seepärast et tema arvates oli reformieelnõu vastuvõtmine esimene samm Briti poliitilise süsteemi moderniseerimise teel, vanamoodsa hierarhia ja aupaklikkuse süsteemi esimene õmblustest lahtiharutamine, esimenene samm poliitilise võimu üleandmisel aristokraatialt kodanlusele. Sel ajal aga ei paistnud see asi sugugi nõnda. Viigidest aristokraatide seas, kes olid parlamentaarset süsteemi reforminud, oli vähe või üldse mitte neid, kes oleksid uskunud demokraatiasse. Kõik nad taunisid üleüldise valimisõiguse ideed. Valimisõiguse laiendamine, mida vanameelsed nii kahetsesid, puudutas ainult varakaid isikuid. Suur reformiseadus oli „määratlenud selgemini kui kunagi enne või pärast seda Briti ajaloos – ja selgemini, kui seda oli tehtud ühelgi teisel maal – riigi poliitilistesse institutsioonidesse pääsemise eeltingimusena üksnes kinnisvara ja regulaarse sissetuleku omamise”.3

      Isegi pärast pehkinud kohakeste kaotamist esindas uus parlament rahvast vaid kõige üldisemas mõttes. Sellisena ei näinud ta ka oma eesmärki ette. Niinimetatud reformide ajastul oli poliitiliste klasside juures uus just nende soov, edukas soov rakendada kontrolli rahvahulkade üle. 1830. ja 1840. aastate parlamendis ei olnud veelahet vasak- ja parempoolsete vahel, nii nagu tänapäeva inimesed sellest aru saavad. Poliitilised klassid – olgu vanad viigidest aristokraadid, tooridest skvaierid või uued tootmis- ja tööstustuusad, kelle kerkimine poliitikasse olukorda nii põhjalikult muutis – nägid kõik probleemi ühesugusena: kuidas kiiresti kasvavat elanikkonda ohjes hoida. Kuidas neid toita, kuidas anda neile piisavalt tegevust, kuidas – kui oli tegu iirlaste või šotlastega – hoida neid avalikku mässu tõstmast; kuidas – kui nad olid vaesed ja rahulolematud – kahandada nende mässumeelsust, kuidas – kui tegu oli prantslastega – takistada neid Suurbritanniasse sisse tungimast, kuidas – kui tegu oli jamaicalaste või kanadalastega – hoida neid Briti krooni alt lahku löömast. Lähtuvalt neist kaalutlustest sündisid sel ajastul esimesed politseiüksused, kehtestati range kontroll kerjuste üle ja rajati töömajad, millesse pandi kinni need, kes ei suutnud oma peret toita.

      Need olid probleemid, mille osas oli üksmeel peaaegu kõigil saadikutel, ehkki toorid võisid kalduda rohkem ühtedes ja radikaalid teistes valdkondades tõstma protestihäält uute parlementaarsete meetmete sissetungimise pärast inglaste isiklikku vabadusse.

      Statistika räägib iseenda eest. Viimase kaheksakümne aastaga oli Inglismaa, Walesi ja Šotimaa elanikkond kahekordistunud: 7 250 000 aastal 1751; 14 392 000 aastal 1821; 16 539 000 aastal 1831 – ning Iirimaa elanikkond oli paisunud neljalt miljonilt kaheksale miljonile.4

      Majanduse ja poliitika mõtestamine rahvastiku kasvamise kontekstis oli mõtlemise ajaloo vältimatu areng. Kui reverend Thomas Malthusi (1766–1834) poleks olnud, siis oleks tulnud ta välja mõelda ja keegi teine oleks kirjutanud „Essee rahvastiku alustest” (An Essay on the Principle of Population), teose, mille ta avaldas esmalt 1798. aastal ja mida ta seejärel pidevalt parandas – aastatel 1803, 1806, 1807, 1817 ja 1826. Malthusi küsimused pole taandunud ka 20. sajandil, ehkki lääne ühiskonnad oskavad neid kenasti mujale välja viia ja nad muretsevad rohkem näiteks India ja Hiina kui Suurbritannia rahvastiku pärast. Ühes Malthusi essee viimastes väljaannetes on sissejuhatus, milles meile meenutatakse apokalüptiliselt, et „1990. aastatel kasvab maailma elanikkond igal aastal sama palju kui Sri Lanka, Ühendkuningriigi, Haiti ja Somaalia elanikkond kokku … 2050. aastaks elab meid maailmas kokku kümme miljardit.”5

      Säärased arvud oleksid kinnitanud Thomas Malthusi kõige hullemaid kartusi. 1790. aastatel oli tal olnud selleteemaline sõbralik vaidlus oma isaga. Daniel Malthus nimelt uskus koos selliste tarkade nagu Condorcet’, Jean-Jacques Rousseau ja William Godwiniga, et ühiskond areneb täiuslikkuse poole. Thomas aga uskus, et elanikkond kasvab „geomeetrilise” kiirusega, nagu jadas 1, 2, 4, 8, 16, samal ajal kui elatusvahendite hulk kasvab paratamatult vaid aritmeetiliselt: 1, 2, 3, 4, 5. Selle vältimatu tagajärg, uskus ta, on näljasurm, ja enne seda viletsus, sõjad ja ühiskonna lõhestatus, mida nälg ühiskondadesse paratamatult toob.

      Ehkki teda hakati otsekohe kujutama koletisena – Shelley nimetas teda „eunuhhiks ja türanniks”, Dickens teeb Scrooge’ist maltusluse suuvoodri, kes küsib, miks vaesed lihtsalt minema ei lähe ega sure, et „üleliigset elanikkonda kahandada” – kirjutas Malthus tegelikult oma essee ülima altruismiga. Ta soovis, et vaesed ei oleks vaesed – või kui nad vältimatult on vaesed, et nad siis oleksid vähemalt hästi toidetud. Paradoksaalsel moel oli tema arusaamine, et olemasolevad vaesteseadused – mida me tänapäeval nimetaksime sotsiaalabiks – soodustavad sõltuvuskultuuri. Kui vanad vaesteseadused olid jätnud kohalike kihelkondade otsustada, keda tuleb heategevuslikult aidata, siis uued vaesteseadused – mille viimane parlament oli enne 1834. aasta tulekahju jõustanud – tsentraliseerisid vaestele abi jagamise. Selle asemel et jagada vaestele abi nende oma kodudes, olid volinikud rajanud kogu maal töömajade võrgustiku. Võiks öelda, et töömajasse polnud keegi sunnitud minema. Aga kui selle alternatiiv oli, et su oma lapsed jäävad nälga, pole üllatav, et need vihatud kohad hakkasid täituma, ehkki enamikus neist järgiti reverend H. H. Milmani ideaale, näiteks tema kirjast Edwin Chadwickile – „töömajad peaksid olema raske elu, lihtsa koega toidu, alanduse ja alandlikkuse paigad; seda tuleks manustada rangusega – karmusega; see peaks olema nii vastumeelne, kui humaansusega veel vähegi kokku sobib”.6

      Pole siis ime, et need, keda töömajadesse viidi, kirusid oma südames Malthust – Malthust, kes soovitas madalamate seisuste seas „talitsetust” sündivuse piiramise ainsa lubatava meetmena.

      Üks selline laps, kes sündis 1840. aastatel Staffordshire’is nõnda üleliigsena, meenutas:

      Me läksime mööda põlluteed Chelli7, et võimalikult palju hoiduda kõrvalistest pilkudest. Üht last tuli kanda, sest ta oli liiga väike, et kõndida. Hommik oli kõle ja trööstitu. Olin käinud nende põldude vahet päikesepaistes ja kui linnulaul muutis kogu maastiku väga meeldivaks. Nüüd, kui vaikus katkes, siis ainult sügavate, valusate nuuksetega. Kui me oleksime võinud näha, mis meid nii armutult künka otsa töömajasse („Bastille’sse”, nagu seda toona kibedusega hüüti) viis, siis oleksime näinud kaht karmi ja kohutavat kuju – türanniat ja nälga … Lapsena tekitas ainuüksi töömaja tohutu suurus meis külmajudinaid. Meie vastuvõtt tekitas veelgi enam judinaid … Mitte kusagilt poolt ei langenud meie peale ühtki „pehmendavat helki”. Me olime osa Malthusi „üleliigsest elanikkonnast” ja meie olemasolu pigem vaid suurendas vaesust, mille all me kannatasime. „Heatahtlikkus,” ütles ta, „viib nii lühinägeliku olendi puhul nagu inimene üksnes kõige jämedamatesse eksitustesse ning muudab tsiviliseeritud ühiskonna ilusa ja haritud pinnase peagi hirmsaks puuduse ja segaduse stseeniks”. See oli tõepoolest „kena kogumik epitaafe” ühe kirikumehe sulest kristlikul maal. Olen mõelnud, kas sulg, millega ta kirjutas, oli terasest.

      Selle kirja autor Charles Shaw sarjas kibedasti „Inglise riigijuhtimise” „jõhkrat isekust ja kirjeldamatut juhmust” nende viletsuste kehtestamisel.8

      Kõik see – ja veel palju muudki – võib tublisti aidata selgitada Dickensi lõõpivat tooni, kui ta kirjeldas Westminsteri tulekahjut, mida parlamendiliikmed ise ja kõik, kes on huvitatud nende võrratute vanade hoonete ajaloost ja neis sisaldunud lugematutest ajaloolise väärtusega dokumentidest, pidasid „traagiliseks katastroofiks”.9 Parlamendi spiiker Charles Manners-Sutton arvestas, et ta oli kaotanud tulekahjus 9000 naela väärtuses asju, nende seas väärtusliku raamatukogu.

      Selle