oli sigitanud kümme last kuulsale komöödianäitlejannale Dorothea Jordanile (1761–1816), aga mitte ükski neist polnud seaduslik ega võinud pärida trooni. Kui kuninga vennatütar printsess Charlotte 1817. aastal suri – ta oli tulevase kuninga George IV ainus seaduslik laps –, siis oli alanud võidujooks selle nimel, et teha kindlaks, kes George III elusolevatest lastest võiks sünnitada pärija ja saada uue dünastia rajajaks. Kõik kadunud kuninga tütred ja miniad olid juba lapsesaamiseast väljast. Kolm veel vallalist last olid William (Clarence’i hertsog), Kenti hertsog ja Cambridge’i hertsog. Williami abielust Saksi-Meiningeni printsessi Adelaide’iga (Adelheid) sündis kaks väikest tütart, kes jäid ellu, ja üks, kes tuli ilmale surnuna. Kenti hertsog, George III neljas poeg, oli see, kelle osaks oli võita „vapustav neitsinahasõda”, nagu toonased kurjad keeled seda nimetasid.
Ta oli sündinud 1767. aastal ja kakskümmend seitse aastat oli ta elanud prantslanna madame de St Laurent’i truu armukesena. Lapsi neil polnud ja kardeti, et prints on viljatu. Kui prints Edward oli juba 50-aastane, punnis kõhuga ja värvitud juuste taanduva piiriga, abiellus ta 32-aastase Viktoriaga (Victoire), Leiningeni printsessiga. Armastusabielu see ei olnud, veelgi vähem mõttekaaslaste liit. Printsess ei rääkinud inglise keelt, prints ei rääkinud saksa keelt. (Kuni kolmanda eluaastani ei osanud ka kuninganna Victoria inglise keelt.) Viktoria vend oli Leopold, kadunud printsess Charlotte’i prints-abikaasa, ning Saksi-Coburgi hertsog Ernst, kes oli tema onupoja ja tulevase väimehe prints Alberti isa. Victoire pärines sellest väikesest Põhja-Baieri hertsogiperest, kellest kord saatuse tahtel võrsusid Mehhiko keiser Maximilian, Brasiilia kuninganna Isabel, Portugali kuningas Pedro, Venemaa viimane tsaar ja tsaarinna, Hispaania, Bulgaaria ja Preisimaa kuningad.
Briti kuningliku perekonna kohta on teada kaks hästi kinnitatud meditsiinilist ja geneetilist fakti. Üks on see, et George III põdes porfüüriat – peaaegu kindlasti oli see tema hullumeelsuse põhjus, aga selle sümptomite hulka kuulusid ka uriini värvuse muutumine (oranžjaks-tumepunaseks), kõhupuhitused, kõhuvalud, naha sügelemine ja kõhukinnisus. Pole tõendeid, et kuninganna Victoria oleks selle seisundi kaasa saanud või seda oma järglastele edasi andnud. Briti kuninglikus perekonnas leidus seda haigust paljudes põlvkondades ja see lõppes Victoriaga. (Seda kandev geen on dominantne, nii et kõigil selle kandjatel avalduvad ka sümptomid, ükskõik kui leebelt.)
Teine tõendatav geneetiline tõsiasi kuninganna Victoria kohta oli, et ta oli hemofiilia kandja. William Bullocki ja Paul Fildesi kirja pandud ning Londonis kuninglikus meditsiiniseltsis hoitavas raamatus on jälgitud Kenti hertsoginna Victoire’i pere meditsiinilist ajalugu seitsmeteistkümne põlvkonna kestel. Hemofiiliajuhtumeid selles ei ole. Seetõttu võime julgesti eeldada, et kuninganna Victoria ema ei olnud selle haiguse kandja.
Esile tulevad kaks alternatiivset selgitust selle kohta, kuidas hemofiiliageen kuninganna Victoria DNA-sse sattus. Võib-olla oli see geen äsja muteerunud – selle toimumise tõenäosus on vahemikus 1 : 25 000 kuni 1 : 100 000 põlvkonna kohta. Kuid tõenäolisem selgitus, eriti kui arvestada ka porfüüria täielikku puudumist kõigil tema järglastel, on see, et kuninganna Victoria ei olnud tegelikult Kenti hertsogi tütar.
Wellingtoni hertsogi selgitus kuninganna Victoria-poolsele täielikule vihkamisele oma ema sekretäri Sir John Conroy vastu ja tema väga tormilisele vahekorrale oma emaga oli see, et tema „arvates” olid Conroy ja hertsoginna olnud armukesed. „Victoria oli näinud oma ema ja Conroyd mingisuguses intiimses situatsioonis. Seda, mis ta oli näinud, rääkis ta ka paruness Spaethile ja Spaeth mitte ainult ei suutnud keelt hammaste taga hoida, … vaid noomis hertsoginnat selle pärast. Tagajärjeks oli, et nad [Conroy ja Victoire] saatsid Spaethi minema,” jätkas Wellington, „ja oleksid saatnud ka Lehzeni” – Victoria armastatud guvernandi –, „kui nad oleksid seda suutnud.”
Kas Conroy siis oli kuninganna Victoria isa või mitte, igal juhul tundub ülimalt tõenäoline, et Victoire, kes polnud kindel oma mehe seksuaalses võimekuses või viljakuses, võttis endale armukese tagamaks, et Coburgide dünastia tõepoolest Inglismaa troonile võiks saada. Tema venna Leopoldi suutmatus Inglismaale kuningannat sigitada üksnes suurendas Victoire’i soovi sedasama ambitsiooni täita. Kui ta seda poleks teinud, siis oleks pärandus läinud Cumberlandi hertsogile, kellest paljud uskusid, nagu oleks ta sigitanud vallaslapse omaenda õele (printsess Sophiale) ja kes kindlasti oli püüdnud vägistada lordkantsleri naist Lady Lyndhursti. Lõpuks sai temast Hannoveri kuningas. Kui tema oleks pärinud Inglismaa trooni, siis ei tundu kuigi tõenäoline, et konstitutsiooniline monarhia enam kauaks oleks püsima jäänud. Poliitilise elu ilme Suurbritannias oleks 19. sajandil olnud pehmelt öeldes hoopis teistsugune.23
Tegelikult aga läks William IV kuningriik tema vennatütrele Victoriale. Kirik! Kirik! peapiiskop Howley tillukeses isikus, paruka, piiskopirüü ja himarriga, laskus järgmisel hommikul varakult Kensingtoni palees põlvili, et teatada 18-aastasele tüdrukule tema kuningannaks saamisest. Peapiiskopiga oli kaasas ülemkammerhärra. Selle kuulsa hetkega kaasnes isiklik draama. Victoria, keda oli kasvatatud palees pooleldi erakuna ja kel oli vähe sõpru, näitas peagi oma darvinlikku ellujäämisvõimet ja samuelsmilesilikku enese aitamise oskust, saates enda lähedusest resoluutselt minema oma võimuka ema, Kenti hertsoginna, ja kurjakuulutava Sir John Conroy. See paar, kes nii kaua oli plaaninud saada trooni taga olevaks jõuks, peletati minema nagu kurjad vaimud muinasjutus. Samal hommikul kell üheksa võttis kuninganna vastu oma peaministri – „LOOMULIKULT täiesti ÜKSI, nagu ma alati kavatsen teha kõigi oma ministrite puhul”24 , ning alguse sai intensiivne ja vastastikku nauditav amitié amoureuse tillukese, tüseda, lihtsa moega 18-aastase tüdruku ning loiu, nägusa 58-aastase viigi vahel – suhe, mida Melbourne’i biograaf võrdles sellisega, mis „teistel tüdrukutel … on mõne osavõtliku kooliõpetaja või lahke vaimulikuga”.25
Riiginõukogu koosolekul olid kõik vanad mehed, kes siiani olid aastaid Inglismaad valitsenud, olgu viigid või toorid, uuest monarhist võlutud. „Ta mitte ainult ei täitnud oma tooli,” ütles Wellingtoni hertsog, „ta täitis ruumi.”26
Charles Greville (1794–1865), oma aja suurim päevikupidaja, kellele riiginõukogu sekretärina avanes ainulaadne võimalus kuningannat vahetult vaadelda, märkis: „Kõik on talle uus ja rõõmustav. Ta on ümbritsetud kõige meelierutavamatest ja huvitavamatest naudingutest, oma tegevustest, oma lõbustustest, oma tööst, oma õukonnast, mis kõik lakkamatult üksteise järel meelehead pakuvad.”27
Heameel kuninganna elavuse üle polnud siiski päris seesama, mis tema huvitavaks pidamine, nagu selgub järgmisest vestlusest.
K. Kas käisite täna ratsutamast, hr Greville?
G. Ei, madam, ei käinud.
K. Täna oli ilus päev.
G. Jah, madam, väga ilus päev.
K. Aga samas päris külm.
G. (Nagu Polonius.) Oli tõesti päris külm, madam.
K. Teie õde Ly Francis Egerton käib ratsutamas, kas mitte?
G. Ta ratsutab mõnikord tõesti, madam.
Paus, mille järel võtsin juhtotsa enda kätte, jäädes siiski sama teema juurde.)
G. Kas Teie Majesteet käis täna ratsutamas?
K. (elavnedes) Oo jaa, ma ratsutasin väga pikalt.
G. Kas Teie Majesteedil on kena hobune?
K. Oo, väga kena hobune.
– armuline naeratus ja peakallutus kuninganna poolt, sügav kummardus minu poolt.28
On iseäralik tõsiasi, et võrreldavad, ehkki mitte päris identsed vestlused toimuvad tõenäoliselt riiginõunike ja Briti riigipea vahel ka 21. sajandil. Küüniline, elukogenud lord M hämmastas selliseid õukondlasi nagu Greville ilmse rõõmuga, mida ta tundis selle uue valitsejannaga tegelemisest –