naela üüri kuus maksvatele majapidamistele, toetas see klass ka 1870. aasta liberaalseid haridusmeetmeid. Aga ühtlasi soovisid just nemad hoida võimul peamiselt aristokraatlikke oligarhe, kelle võimu all oli parlamendisüsteem. Kuna nad toetasid reformiseadusi (nii 1832. kui ka 1867. aastal), võiks neid pidada progressiivseteks. Aga ühtlasi olid nad alati sotsialistide vastu ja kuigi nad võisid vastustada lord Liverpooli 19. sajandi alguse tooride alalhoidlikkust, armastasid nad Disraelit ning valisid lord Salisbury ikka ja jälle ametisse tagasi.
21. sajandil viktoriaanide elu mõista püüdva lugeja jaoks on raske just see, kuidas joonistada nende aegade poliitilist kaarti, kuidas näha maailma läbi sellise kujutlusprisma, millest moodustuks poliitiline kangas. 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse mõistes on vabasse ettevõtlusse ja turgu uskumine parempoolsed tõekspidamised ning soov puhta kapitalismi ahnet energiat pärssida tundub meile vasakpoolsena. Aga kui Dickens „Väikeses Dorritis” (Little Dorrit) satiiriliselt pilkas valitsuse bürokraatiat „ümmarguse jutu ameti” kujul, siis olid tema kriitikanooled suunatud vanale tooride bürokraatiale. Vana Tite Barnacle „mässis ja mässis oma kaela ümber kihtide kaupa valget kaelasidet, nagu ta mässis ja mässis kihtide kaupa linti ja paberit ümber riigi kaela”. Täpselt sama kaebuse esitasid vabakaubanduskapitalistid 20. sajandi lõpuaastatel riigisotsialistide vastu. Kuid 19. sajandi alguses ja keskel kurtis selline radikaalne liberaal nagu Dickens just tooride paternalistliku sekkumise üle.
Härra Pickwick on vaba vaim. Ta on väikekaupmees, kes on vabanenud orjusest, mis rõhub nii paljude Dickensi hilisemate raamatute tegelasi – kõrgest kirjutuslauast, kirjutussulest, vabrikuväravast, tegelike tunnete allasurumisest (Wemmicki tunded kontoris vastandatuna tema tunnetele kodus Walworthis oma isa, „Eaka V” juures). Pickwick on saavutanud midagi sellist, mida kõik ettevõtlikud viktoriaanid ihaldasid – rahalise sõltumatuse. Tema ja ta kaaslased alustavad aastal 1827 – kümme aastat enne raamatu avaldamist ja Victoria ajastu algust – hulka jaburalt koomilisi seiklusi, mis üsna tähendusrikkalt algavad sealt, kus Dickens lapsena ise alustas, enne kui tema lapsepõlveparadiisi värav kinni löödi ja ta isa laostus – Rochesteri lähedalt.
Selge ja meeldiv oli taevas, lõhnav oli õhk ja kaunis iga asi ümberkaudu, kui mr. Pickwick najatas Rochester Bridge’i rinnatisele, vaadeldes loodust ja oodates hommikueinet …Kummalgi pool olid Medway viljaväljade ja karjamaadega kaetud kaldad. Siin-seal paistis tuuleveski või kauge kirik. Niikaugele kui silm ulatus nägema, laius rikas ja mitmekesine maastik, mida kiiresti ülelibisevad vahelduvad varjud veel ilusamaks tegid, kui õhukesed ja pool-kujunemata pilved hommikupäikese valguses eemale liuglesid.22
„Pickwicki pabereid” lugedes tundsid esimesed lugejad otsekohe nostalgiat. Esimene raudtee lõppjaam, Euston, ehitati Londonisse samal aastal, kui raamat ilmus. Varasem postitõlla ajastu – igal tõllal oli oma nimi (Defiance, True Blue, Wonder, Tantivy, Star of Brunswick, Isis, Irresistible, Tally Ho, Rocket, Zephyr, Ariel, Emerald, Flower of Kent, Mazeppa) – taandus auruvedurite ees, millel samuti olid nimed ja millesse hilisemate aegade innustunud koolipoisid suhtusid sama sentimentaalselt.
„Pickwicki” nostalgia moodustab suure osa selle raamatu kütkestavusest ning see oli kollektiivse viktoriaanliku teadvuse üks kõige tähelepanuväärsemaid jooni. See tähendab, et ehkki nad erinesid eelnenud põlvkondadest igas mõttes ja olid ka rõõmsad selle erinevuse üle, igatsesid nad siiski ka minevikku taga. Kui Dickens Gad’s Hillil suurde majja elama asus, laskis ta valmistada oma raamatukogu uksele kaunistuseks raamatuseljad, mis jätavad mulje, nagu oleks tegu nahkköites teoste reaga. Raamatute pealkirjad, mida võib tänapäeval näha ühe kooli kantseleiruumis (see tundub kuidagi sobilikuna), on sellised: „Meie esiisade tarkus – I. Võhiklikkus. II. Ebausk. III. Jalapakk. IV. Tuleriit. V. Piinapink. VI. Mustus. VII. Haigused.” Dickensil oli enamiku oma kaasaegsetega ühine soov jätta vana maailm selle ebaõigluse, rumaluse ja haigustega selja taha. Aga samuti suhtus ta sarnaselt nendega sentimentaalselt minevikku, tundis, et industrialiseerimine rikub maailma ära. Selline kahetisus, mida tajusid kõik „Pickwicki” lugejad, sai 19. sajandi ühiskondlik-poliitiliste debattide üheks määratlevaks jooneks. Näiteks on see omane John Ruskinile, keda võib õigusega pidada Inglise sotsialismi isaks ja kes samal ajal oli kõige alalhoidlikum vana toori.
„Pickwickil” on veel üks ilmne joon, mis selle teose imetlejaid kütkestab; ning kõigist selle autori omadustest on see ehk kõige jõulisem ja kõige raskemini seletatav. See on heatahtlikkus. Kuidas rääkida sellest omadusest ilma imala magususeta? 1838. aastal kirjutati Edinburgh Review’s Dickensi kohta:
Üks omadus, mida me tema juures kõige rohkem imetleme, on tema avar humaansuse vaim. Tema kirjutised muudavad meid tavaliselt praktiliselt heasoovlikeks – äratavad kaastunnet kõigi klasside ülekohtu all kannatajate vastu, ja eriti nende vastu, kes meie pilgu alt kõige kaugemale jäävad …
Paljud Dickensi heasoovlikud tegelased mõjuvad mõnedele lugejatele kohmakalt joonistatutena ja meie pisarajuhadega manipuleerivatena. Näiteks meenuvad vennad Cheeryble’id või hr Brownlow või Pickwick ise. Nende kohta on hästi öeldud, et nende „ladus ligimesearmastus keelab vigu otsimast, nad on õnnelikud olemisega liialt hõivatud, et mõtelda”. Ent see toimib iga kord, kui loeme „Jõululaulu” (Christmas Carol). Scrooge’i eetikale (mis on Adam Smithi ja Jeremy Benthami eetika, vabrikuomanike ja tehaseehitajate eetika, viktoriaanliku Inglismaa jõukuse loojate eetika) on vastukaaluks tohutult lihtsustatud versioon kristlikust ligimesearmastusest.
Dickens imetles ja propageeris heategevuse mõistet nii isikliku eeskujuga (näiteks oma panusega Great Ormond Streeti lastehaigla juures) kui ka oma teostes, lausa niivõrd, et teda tuleks tunnustada kogu viktoriaanliku Inglismaa ääretult healoomulise jõuna. Ta on käegakatsutava heategevuse põhjustaja ja samal ajal ka sümptom.
Järgnevatelt lehekülgedelt loeme me viktoriaanide kohta palju sellist, mis paneb meid suhtuma neisse niisama karmilt, nagu suhtus Dickens meie esiisade tarkusesse. Nende suutmatust parandada linlike palgaorjade elu tehastes ja vabrikutes, Iirimaa näljahäda genotsiidset eiramist, jõhkrust Indias ja Aafrikas ei saa kahe silma vahele jätta ega ilustada. Samuti ei tulnud paljudesse neist asjadest mingit leevendust enne, kui ajalugu sundis seda tegema: impeeriumi võttis brittidelt maailmasõdadest sündinud vaesus ning samal ajal ja samal põhjusel sunniti neile paranduslikeks viie- või kümneaastasteks perioodideks korraga peale healoomuline põhjaeuroopalik sotsialism. Ja sellegipoolest, isegi keset neid kuritarvitusi, oli ka märkimisväärne hulk inimesi, kes käitusid heatahtlikult. Nii näib see olevat 19. sajandil igal ajal ja igal pool. Isegi Iiri maaomanikud ei näljutanud oma rentnikke massiliselt ega jätnud neid saatuse hooleks. Ka kõik vabrikuomanikud polnud koletised. Hügieen ja elamistingimused olid paljudes Briti vaestelinnaosades kuni 20. sajandi keskpaigani välja kohutavad. Kuid üldiselt muutusid asjad paljudes muudes valdkondades paremaks. Ja selle pärast, mis polnud muutunud, tunti kohast süütunnet. Neist asjust ei saa rääkida enesega rahulolevalt, sest kõne all on mõõtmatutes mastaapides inimlik viletsus – töömajades, tehastes, slummides, kolooniates, sõjaväelaagrites, laevadel. Kuid Dickens, osalt just seetõttu, et ta on kirjanikuna nii järjekindlalt naljakas ja ülespuhumata, meenutab meile, et eksisteerib ka teine Suurbritannia, milles elu karmust tasakaalustab lahkus. Tema usk heasüdamlikkuse võimesse võidutseda kurjuse üle ei väljendu ühegi poliitilise programmi, vaid isiksuse kaudu. Tema maailm, nagu ka 19. sajandi viktoriaanliku Inglismaa maailm, ei ole marksistlik mass, vaid lustakatest tegelastest kihav, liikuv ekraan. Mõnes mõttes oli ta kõigist suurtest geeniustest kõige vähem realist, rohkem kui enamik autoreid lõi ta omaenda maailma. Tema edu oli aga nii suur, et me võiksime nimetada 19. sajandi alguse Inglismaad lausa Dickensi Inglismaaks. Selle trükipiltidest ja karikatuuridelt vastu vaatavad tegelased ei paista lihtsalt niisama veidrad nagu kõik, mis Dickens lõi; selle asemel tundub, nagu räägiksid nad sõnu, mida tema nende jaoks lõi.
2
Victoria pärand
Vana William IV – vesitõbine, joobnud, juhm – suri kaks päeva pärast Waterloo lahingu mälestuspäeva, 20. juunil 1837. Juba paar nädalat oli tema tervis silmanähtavalt halvenenud. Nädal aega varem oli Wellingtoni hertsog teinud ettepaneku ära jätta iga-aastane