target="_blank" rel="nofollow" href="#n48" type="note">48
Londonis asus riiginõukogu otsekohe tegelema küsimusega, kas ka sissetoodavad kaubad võivad olla nakkusohtlikud. Nii sai koolerast algusest peale mammonanakkuse metafoor. Ühiskond, mis rajas end täielikult kaubandusest saadava tulu alusele, mõtles välja ülevaid hierarhiaid ja etikette, mille kohaselt „kauplemas olemine” tähendas, et sa oled puutumatu. Nakkusohtlike importtoodete küsimusega olid põimunud hirmud välismaise ja välismaalaste ees. Pandi tähele, et koolerapuhangud esinesid sageli dokkide läheduses – nagu ka noorukese Ellen Greeni puhul, kes lisaks kõigele muule oli veel iirlane.
Thomas Wakley (1795–1862) märkis valitsuse sanitaarkordoni loomise plaanide kohta sarkastiliselt: „Nõukad seadusandjad, kes ei suuda takistada levival kooleral ookeani ületamast, aga kes ometi suudavad hoida seda tungimast läbi heki või minemast üle põllu.”
Wakley ise on põnev isiksus, Cobbetti laadi radikaal, üks selle ajastu suurejooneliselt vihastest meestest. 1823. aastal, 28-aastasena asutas ta meditsiiniajakirja The Lancet ning tal oli alatasa pahandusi Londoni õpetushaiglatega selle pärast, et ta paljastas nende nepotistlikku korraldust ja avaldas loengute sisu, mida kirurgid pidasid enda omandiks. Ta oli koroner, kes kasutas oma ametikohta selleks, et paljastada ülekohut, hea näide selle kohta on 1846. aastast. Wakley juhatas sõdur Frederick John White’i surma asjaolude uurimist, nimelt oli see mees surnud piitsutamise tagajärjel. Kohtuotsus, milleni Wakley aitas kohtul jõuda, tekitas sellise sensatsiooni, et piitsutamise edaspidisest kasutamisest loobuti peaaegu otsekohe. Pärast mõnda ebaõnnestumist valimistel sai Wakleyst Finsbury esindajana (radikaalne) parlamendiliige, kui parlament pärast tulekahjut esimest korda jälle kogunes – 10. jaanuaril 1835 – ning ta ei hoidnud enda teada oma arvamust Tolpuddle’i märtrite asjas.
Eelkõige aga mäletatakse Wakleyt ajakirja The Lancet pärast. See ilmub suurepärase arstiteadusliku ajakirjana tänapäevalgi. Tema kaasaegsete seisukohast aga oli perioodiline meditsiiniväljaanne ühiskondlik-poliitiliste vaatluste surmav relv. Poliitikud ründasid The Lancetit järjekindlalt sellepärast, et ta avaldas andmeid koolera leviku kohta. Wakley teadis, et võimudele sobis teadete võltsimine, püüdes ära hoida paanika levimist.49 See oli üks põhjuseid, miks tema koroneritöö nii tähtis oli – teha kindlaks, millesse inimesed olid surnud. Valitsusel polnud koolera leviku tunnistamiseks rohkem soovi kui võtta omaks, et sõdurid surid piitsutamise tagajärjel. 1837. aasta haiguspuhang, mis võttis elu Ellen Greenilt, oli tegelikult üsna tagasihoidlik. Ajakiri The Lancet juhtis lugejate tähelepanu kahekümne ühele Aasia koolera haigusjuhtumile meremeeste haiglalaeva Dreadnought pardal, kust see oli levinud ka vahetus naabruses asuvasse Limehouse’i. Surmateadetes 1837. aasta oktoobrist detsembrini oli näha ilmset surmade arvu kasvu, aga nagu Wakley kibedusega märkis: „Me ei leia, et nimetatud oleks ühtainustki koolerajuhtumit.”
Pärast 1832. aastat puhkes Suurbritannias kolm suuremat kooleraepideemiat: aastail 1848–1849, 1853–1854 ja 1866. Esimene neist tappis Inglismaal ja Walesis 53 000 inimest, Šotimaal 8000; järgmine tappis 26 000 inimest – aga neist 10 000 ainuüksi Londonis; 1866. aasta puhang tappis 17 000 – neist 6000 Londonis. Siiski ei tuleks arvata, nagu oleks ükski Briti valitsus olnud nii hoolimatu, et kasutada surmatõbe poliitilise relvana. Haigus kohutas nii rikkaid kui ka vaeseid, aga nende reaktsioonides – mitte ainult Suurbritannias, vaid kogu Euroopas – avaldusid erinevused klasside vahel, mis ise olid sündinud kapitalismi tekkega. Varakad klassid pooleldi kartsid välismaalt sissetoodud nuhtlust, mis oli otsekui astel nende äsja omandatud jõukuse sabas. Ühtlasi kartsid nad seda kui vaestelinnaosades avalduva ühiskonna lõhenemise füüsilise nakkuse välispidist ja nähtavat sümptomit. Enamikul varasematel aegadel oli võidud vaesed lihtsalt „rahule jätta”, neid „mitte tüüdata”, nagu oli üles kutsunud vana toori Sir Walter Scott. Kapitalismi-eelses kadunud Eedenis, industrialiseerimise-eelses Britannias, enne rahvastiku, ekspordi ja impordi plahvatuslikku kasvu võisid tõeliselt sinisilmsed toorid, nagu näiteks teeneline luuletaja William Wordsworth (1770–1850) näha isegi vaesuses ilu. Wordsworthi vana Cumberlandi kerjus, kes vaeseid maakodusid külastades ligimesearmastust esile kutsus, levitas pigem armu kui haigusi. (Charles Lambil (1775–1834) olid analoogsed mõtted seoses Londoni kerjustega George IV valitsusajal.) Ent sellised vaesed nagu Limehouse’is elanud Ellen Green, kes jagas tillukest eluruumi kahe perekonna ja sigadega, olid sattunud sellistesse oludesse osalt kunstlikel põhjustel. Tema vaesuse eest, hakkasid 1830. ja 1840. aastate valitsevad klassid ebamugavalt tajuma, vastutasid nemad, sest see oli nende looming ja neil oli kohustus sellega tegeleda. Vooruslikud parlamendisaadikud, ajakirjanikud, riigiametnikud ja tarkpead tutvusid vaeste olukorraga ja tundsid, et nad on kohustatud midagi ette võtma; vaesed puhtaks kasima, ära koristama, neid parandama. Need olid sügavalt ebatoorilikud seisukohad ja vaestele need ei meeldinud. Just seetõttu pidasid Euroopa vaesed nii paljudes piirkondades arstide kooleraravi katseid nende massiliseks tapmiseks. Venemaal Peterburis tapeti üks sakslasest arst ja kuus peksti läbi, kui nad üritasid kooleraohvreid aidata. Preisimaal keeldusid vaesed koolera olemasolu üldse uskumast, nad panid tähele, et haiguspuhangud langesid kokku arstide ilmumisega slummidesse ning tegid vääramatult loogilise järelduse, et arstid on nad ära mürgitanud.50
Arste, nagu ka politseinikke, pidasid varajase Victoria ajastu vaesed vihatud valitseva klassi esindajateks, kes olid tulnud selleks, et takistada vaeseid tegemast seda, mis nende olukorras tundus igati mõistlik: välja astumast, mässamast, rüüstamast, hävitamast – mitte et neil seejuures oleks tingimata meeles mõlkunud mingi konkreetne või fookustatud eesmärk, vaid lihtsalt karjatuse poliitilise ekvivalendina ennast väljendades. Pealinna politseiüksus rajati 1829. aastal. Mandri-Euroopas kujunesid võrreldavad korravalvejõud, sandarmeeriad, lihtsa vastusena rahvastiku plahvatuslikule suurenemisele. Neil oli kaks peamist ülesannet: kaitsta vara (ja elu) ning piirata vabadust.51 Politseid nähti algusest peale benthamliku ühiskonnakontrolli vahendina. Sellised radikaalid nagu Edwin Chadwick uskusid, et politseijõudude konsolideerimine aitab kuritegevust ära hoida – tema teose „Ennetav korravalve” (Preventive Policing 1829) võtsid ta radikaalsetest filosoofidest sõbrad, nagu näiteks James ja John Stuart Mill, entusiastlikult vastu ning seda kiitis isegi vana Jeremy Bentham ise.52
Jeremy Bentham (1748–1832) näib olevat ebatõenäoline ristiisa Briti riigile või ükskõik millisele muule riigile. Ja kui rääkida tema välimusest, siis seda on võimalik kontrollida, sest tulihingelise ratsionalistina nägi ta ette, et teda ei maetaks usulise tseremoonia saatel maha, vaid säilitataks klaasist kastis alalise meeldetuletusena 19. sajandi inimkonnale, et keha ei tõuse üles ning elu pole kaugeltki igavene, vaid maine, faktidel põhinev ja empiiriline. Seal ta istub, Goweri Streetil University kolledži vestibüülis, laia äärega pehme viltkübar peas, lahtine visiitkuub seljas ja nankingpüksid jalas, kutsudes esile möödapääsmatu võrdluse Lenini mausoleumiga Moskvas. Aga kui venelased on vaga rahvas ja mitte kusagil mujal rohkem kui oma ateistliku revolutsiooni kultuses ning nad seisid usulise innuga järjekorras, et näha oma poliitilise süsteemi autori jäänuseid (või vahakuju), siis inglased ei tee Benthamist üldse välja. Ta istub seal nagu mõne ekstsentrilise lakei vahakuju, pikad juuksed kübara alt väljas, ning 95 protsenti tema kaasmaalastest ei oskaks teile öelda, kes see mees selline on või oli.
Benthami vaimne teekond kõrgtoori absolutistist radikaalide kullakeseks, vaimulikust uskmatuks ammutas kütust suurest intelligentsist ja sõltumatust mõtlemisest, mida päranduseks saadud hiigelvarandus volilt kasutada lubas. (Algselt oli see kokku aetud pandimajatuludega.) Tal oli vaba aega, tervist ja raha selleks, et pühendada raskeid tunde kogu ühiskonna loomuse üle arutamisele, mõtlemisele, mis paneb ühiskonna toimima ja mis selle revolutsiooni aegadel purunema paneb. Tema „utilitaristlik” õpetus – väljend, mille tegi populaarseks tema kõige tulihingelisema järgija James Milli poeg John Stuart Mill – suurimast võimalikust õnnest võimalikult paljudele viis ühelt poolt radikaalsesse tahtevabadusõpetusse ja teiselt poolt jäikade kontrolliideede juurde. Panoptikoni mudel, mida ta vanglate ja töömajade ehitamiseks soovitas, väljendas arhitektuuris tema poliitilist ilmavaadet – keskvõim peab sõltuma riigi teisitimõtlejatel