kõige kuulsam keraamik oli Josiah Wedgwood (1730–1795), 18. sajandi kõige edukam ärimees, kelle soovimatus jagada oma jõukust oma töölistega nii, nagu O’Connor seda soovitas, andis järgmises põlvkonnas otseselt tema tütrepojale Charles Darwinile vajaliku vaba aja, et rakendada Malthusi põhimõtet loodusele laiemalt. 19. sajandi alguses töötas Wedgwoodi tehases Etrurias rohkem kui sada inimest, aga see oli ebatavaline – enamik konkureerivaid keraamikatehaseid olid palju väiksemad. Isegi Yorkshire’i kangavabrikutes, mis kodus kangastelgedega kudujatele nii palju meelehärmi valmistasid, leidsid vabrikuinspektorid 1835. aastal töötavat keskmiselt 44,6 inimest vabriku kohta.71 Me mäletame, et Alton Locke, Charles Kingsley (1819–1875) samanimelise tšartisliku romaani peategelane, oli rätsep. Neil aegadel, enne riiete massilise tootmise algust, oli Inglismaal ligikaudu 74 000 meesrätsepat (rätsepate osas võib selle arvu kahekordistada, sest nööpauke õmblesid peaaegu alati naised – väiksemate näppudega – ja nad tegid ka veste, mis on täiesti teistsugune oskus kui mantli mõõtulõikamine.) Sel ajal töötas Durhami ja Northumberlandi söekaevandustes, mid olid Suurbritannia peamised kivisöetootjad, 20 954 meest ja poissi.72 Tšartism ei olnud kollektivistlik-sotsialistliku pasuna esimene pröögatus, see oli nende karje, keda G. K. Chesterton (1874–1936) kirjeldas ühes teises kontekstis „salajase rahvana”:
Küll uutest seadustest on kuulda mehi rääkimas me eest
kuid ükski meestest neist ei räägi meie tänavate keelt …
Võib-olla märkima on määratud me mäss ja vaikiolek
Jumala põlgust kõigi võimumeeste vastu. Eks õlu parim ole!
Me siiski rahvas Inglismaal, kes oma sõna pole öelnud veel.
Meil naeratage, makske kinni ja siis jätke! Kuid ärgu hoopis ununegu me.
Mõnikord olid tšartistid ka vägivaldsed – O’Connori pooldajad rohkem kui Lovetti kirjutiste austajad –, aga nad uskusid kindlalt, isegi siis, kui nad rahumeelseteks ühendusteks või vihasteks jõukudeks jagunesid, individualismi, mida tööstuslinnade kasvamine ise järgnevalt õõnestas. Tšartism, ütleb üks uuema aja ajaloolasi, „vajas väikeseid kogukondi, lõtva usulist ja kõlbelist kontrolli, korravalvuriteta tänavat ja kohtumispaika. Kontroll, mis säärastel kogukondadel võis olla poodnike, konstaablite, kooliõpetajate, külajutlustajate ja isegi vaesteseaduse valvurite üle, oli suurem kui kõik see, mis võis toimuda suurlinnades või väikestes külades.”73
Seepärast olid nende tegelikuks vaenlaseks suurkapitalistid. 1838. aasta The Northern Staris oli juttu viljaseadustest (mis kunstlikult kaitsesid suurmaaomanikest aristokraatide rikkust) ja tehastesüsteemi õudustest. „Kõigil neil on sama eesmärk, nimelt muuta töötavad klassid koormaloomadeks – aristokraatiale, judeokraatiale, vabrikukraatiale, poekraatiale ja igale muule okraatiale, mis toitub inimeste elujõust.”74
Kui vaenlane oli kindlaks tehtud, siis pole üllatav, et leidus küllalt palju tooridest tšartiste – selliseid tegelasi nagu Manchesteri lähedal asuva Kensal Moori nonkonformistlik vaimulik J. R. Stephens, kes pidas inglase Jumalast antud õiguseks, et „tal oleks korralik mantel ja kübar, korralik katus pea kohal, korralik õhtusöök laual”.75
Tooride ja tšartistide või tooride ja radikaalide liidu võimalus polnud tegelikult siiski kunagi päris reaalne, sest see „meeldis eriti idealistidele, romantikutele, kõigile, kes ihkasid taga suuresti ettekujutatavat tööstuseelset kuldajastut, kõigile, kes suhtusid vastumeelsuse ja kartusega tööstusrevolutsiooni kalgimatesse ilmingutesse ja Jeremy Benthami arendatud utilitaristliku filosoofia kõledamatesse aspektidesse”.76 Järgnenud kuuekümne aasta jooksul näeme me tervet hulka selliseid idealisme ja romantisme – Noor-Inglismaa liikumises, Oxfordi liikumises, John Ruskini (1819–1900) ühiskondlikus mõtlemises, prerafaeliitide vennaskonnas, gootika taasärkamises, William Morrise (1834–1896) „Uudistes eikusagilt” ning lõpuks ka Chestertoni enda ajas 20. sajandi algusaastatel. Mõned selle avaldused olid parempoolsed, teised vasakpoolsed, kolmandad apoliitilised. Tšartism sai pisut osa sellest Lustaka Inglismaa idealismist, ehkki nende läbielamistes, kes söandasid 1839. aastal parlamendile avaliku palvekirjana oma harta esitada, ei olnud midagi lustakat.
1838. aasta lõpuks oli nende avalike koosolekute arv, millel O’Connor oli esitanud ähvardusi või kutsunud üles füüsilisele vägivallale, kasvanud nii suureks, et polnud enam lootustki, nagu võinuks alamkoda hartat erapooletult läbi arutada. 12. juulil keeldusid alamkoja liikmed 235 häälega 46 vastu vaagimast Rahvuslikku Palvekirja, millele oli antud ligikaudu 1 200 000 allkirja. Parlament määras Sir Charles Napieri (1782–1853) Inglismaa põhjaosa komandandiks. Teinud ringkäigu Nottinghamis, Leedsis, Newcastle’is ja Manchesteris, kutsus ta aega viitmata tšartistide juhid kokku ja andis neile teada, et tahab „tuuseldada neid kahurite ja musketitega” niipea, kui peaks ilmnema esimesi vägivalla märke.
Kõige vägivaldsem puhang sellel sündmusrohkel ja vägivaldsel 1839. aastal, kui puhkesid rahutused Birminghamis, Lovett ja O’Connor vangistati ning valitsuse süda harta vastu kalestus, toimus Lõuna-Walesis Newportis. Mitu tuhat meest kõmrikeelsetest kaevandus- ja rauatööstusorgudest marssis Newporti linna peale, püüdes seda hõivata. Nende juhtide hulka kuulus linakaupmees John Frost, kes oli Newporti endine rahukohtunik ja linnapea. Sissetungijad lõid tagasi sõdurid, kes tulistasid nende pihta Westgate’i hotellist, nii et surma sai vähemalt kakskümmend kaks inimest, ning tööliste armee laialiajamisele järgnes palju arreteerimisi. Frost ja teised ninamehed mõisteti riigireetmise süüdistusega surma.77
Mitte keegi, kes luges Newportist või Birminghamist tulevaid uudiseid, ei saanud kahelda varakate klasside otsusekindluses kaitsta oma õigusi. Selles ei muutunud midagi ka siis, kui lord Melbourne 1839. aastal peaministri ametist tagasi soovis astuda, sest kaotas hääletuse küsimuses, mis samuti puudutas inimkonna õigusi, aga mis oli seotud viktoriaanliku eduloo teise elutähtsa komponendi, kolooniatega.
4
Lähenev taifuun
Kas Briti impeerium kasvas juhuslikult või kavandatult või majandusjõu vääramatu toime varal, on üks neid küsimusi, milles nende lehekülgede lugeja jõuab Victoria ajastu lõpuks otsusele. Impeeriumi kolonisatsiooni kõrgaeg kuulub hilisemasse põlvkonda kui see, mida me siinkohal käsitleme. Victoria võimu alguses oli endiselt Ida-India Kompanii, mitte valitsus see, kes vastutas „Briti India” haldamise eest. Aafrika tohutu suured maalahmakad, mis impeeriumi kaardil punaseks värviti, olid ikka veel kaardistamata. Londoni suhtumine kolooniatesse oli ühtaegu lõdvem ja vähem ametlik kui 19. sajandi lõpul.
Jamaica, Briti Lääne-India suurim saar, oli tähtis nii sümboolselt kui ka kaubanduslikult. Briti koloonia oli see olnud juba alates 1655. aastast, kui Cromwelli merevägi eesotsas admiralide Penni ja Venablesiga oli vallutanud saare hispaanlaste käest. Jamaica ajalugu oli verine. Konkistadoorid olid hävitanud saare rahumeelseid põliselanikke aravaki indiaanlasi süstemaatiliselt juba 1509. aastast. Pärast seda harisid saarel kasvavaid rikkalikku saaki andvaid ja eksootilisi põllukultuure, eeskätt suhkruroogu, aga ka kohvi-, kakao- ja pimendipuid ning ingverit, Lääne-Aafrikast sissetoodud orjad. Niisiis oli Suurbritannia tegevus sellel Kariibi mere saarel olnud juba algusest peale rõhutute kätega toodetava rikkuse allikas.
Üks asjaolu, mis ühendas peaaegu kõiki Briti arvamusvarjundeid Napoleoni sõdadele järgnenud aastatel, oli uhkus orjakaubanduse kaotamise üle. Aga ehkki see kaubandus oli tänu William Wilberforce’i ja teiste eestvõitlejate filantroopsetele pingutustele keelustatud kõigis maades, mis olid andnud allkirja Viini kongressil (1814–1815), jätkus orjade omamine sellistes Briti kolooniates nagu Jamaica veel kaheksateist aastat pärast seda. 1832. aastal, kuuldes, et Londonis oli vastu võetud reformiseadus, uskusid Jamaica orjad, et nad on lõpuks vabad, ja algas ülestõus. Vabanemine tuli siiski alles kaks aastat hiljem.