Kui Ashley vaid oleks seda teadnud, siis just tema kriitika kuninganna iseloomu aadressil võttis väga hästi kokku selle, miks Albert oli nii märkimisväärne ja teretulnud impordiartikkel. Victorial, ütles Ashley, oli „napp ja plikalik mõistus, täiesti küündimatu valitsuste asjatoimetusteks või isegi tavapäraseks eluks”. Ta oli pisut paremini haritud kui kuninganna Elizabeth II, aga mitte oluliselt, ja kohustused, mida ta täitis, olid palju suuremad.
Albert, kel abiellumise ajaks oli vanust vaid kuus kuud vähem kui 21 aastat, seevastu oli ülimalt haritud inimene, tublisti üle keskmise intelligentsiga ning muljetavaldavate annete ja huvidega. Parun Stockmari heakskiitev kommentaar oli: „Ta ei ilmuta poliitika vastu kõige vähematki huvi … teatab küll, et Augsburgi Allgemeine Zeitung on ainus ajaleht, mida oleks vaja või mis väärib lugemist, aga ta isegi ei loe seda.”98 Säärane ükskõiksus poliitika vastu tegi Albertist konstitutsioonilise monarhia tingimustes ideaalse valitsejanna abikaasa. Laiemas mõttes oli ta siiski poliitikaga ülimalt hästi kursis, arukalt teadlik tohutu suurtest muutustest, mis olid toimunud uusaja ühiskonnas Prantsuse revolutsiooni ja sellele järgnenud sündmuste ning industrialiseerimise tulemusena. Tema ja ta vend olid õppinud Bonni ülikoolis. Mõni aeg enne oli selle linna tänavatel kõndinud vana Beethoven – Albert oli muljetavaldav muusik, kelle laulud (Lieder) kannatavad võrdlust paljude tagasihoidlikumate heliloojate omadega. (Igal juhul on ta parem kui Parry või Vaughan Williams.) Kirjandust õpetas talle A. W. von Schlegel ja ta käis Fichte filosoofiatundides, kus võib-olla imas endasse seda idealismi (filosoofilises mõttes), millest põlvkond hiljem sai inglise vaimumaastiku silmatorkav joon. Ta oli palju reisinud ja kunstiajaloos hästi koolitatud ning juba tudengipõlves oli ta hakanud oma väga kesiste võimaluste juures pilte ostma. (Reini-äärsete linnade kunstikauplusi mööda traalides oli ta leidnud ühe Düreri joonistuse ja ühe Van Dycki portree.)99 Võiks ette kujutada, et George IV-le oleks see muljet avaldanud – ehkki ta olnuks liiga laisk, et ise taieseid jahtima minna. Victoria ja tema teised ülekaalulised ja andetud onud poleks Düreri joonistust ära tundnud ka siis, kui see oleks neile nina alla pistetud.
Inglased ja nende kuninglik perekond tegid seega oma 30 000 naelaga üsnagi erakordse tehingu – said oma monarhile abikaasa, kes, kui ta ka päris geenius polnud, oli siiski Saksa haridussüsteemi nii muljetavaldav toodang, et Inglise mõõdupuude järgi ei jäänud tal sellest palju puudu. Ühtlasi oli Albert – tänu hirmsale emotsionaalsele kaosele, milles ta oli kasvanud – väga pühendunud lojaalse perekonnaelu ideele. Ta oli energiline. Ta ihkas palavalt teha head. Pole ime, et tal läks mõnda aega, et sisse elada.
Alberti võimeteskaala mälestusmärke on näha veel praegugi: esimene neist oli Wighti saare sulnis itaaliapärane palazzo muljetavaldava kujude galeriiga ja Winterhalteri taiestekoguga Osborne’i loss. (Selle interjöörid risustati ja rikuti Victoria pika lesepõlve aastatel ära.) Seejärel gooti stiilis Balmorali paruniloss, vihje Alberti armastatud Schloss Rosenaule, kus ta oli üles kasvanud. Kumbki residents, iseenesest kütkestavad tunnistused Alberti maitse eklektilisusest ja arukusest, kehastab ühtlasi tema tarka suhtumist tänapäeva konstitutsioonilisse monarhiasse. Ta sai aru, et lisaks ametlikele residentsidele, kus nad on alati nagu vaateaknal, alati poliitikute armust sõltuvad, peavad nad arendama oma eraelu ja eravoorusi.
Alberti täiendused Windsoris, mõisate ja farmide ümberkorraldamine ja juhatamine, ilusa ja tõhusa meierei rajamine – see toimib veel praegugi – annavad samuti tunnistust tema heast maitsest. Tema näidiselamukompleks Kenningtonis, ehitatud samasse kohta, kus toimus tšartistide viimane meeleavaldus, ja Kensingtoni tohutu suur muuseumikompleks, mida mõned nimetavad Albertopoliseks, meenutavad samuti tema sügavat ja ulatuslikku panust Inglismaa avalikku ellu.
Alberti esimesed kaks kingitust Briti rahvale olid isiklikumat laadi. Esmalt, ja see oli ka kõige tähtsam, tegi ta Victoriast õnneliku naise. Victoria oli suure seksuaalsusega ja ta jumaldas oma meest. Alates esimesest „rahuldust pakkuvast ja jahmatavast ööst”, nagu ta seda lord Melbourne’ile kirjeldas, oli kuninganna hull Alberti järele. „TE EI KUJUTA ETTE, KUI MEELDIV ON OLLA ABIELUS. MA POLEKS OSANUD UNISTADAGI, ET KEEGI VÕIB OLLA SELLES MAAILMAS NII ÕNNELIK, KUI MINA OLEN,” kirjutas Victoria lapselikus suurtähtkirjas oma nõole Victole (Victoria Franziska Antonia Juliane Luise (Victoire Auguste Antoinette)).100
Albert pani Victoria eraelu väärtustama. Ehkki kuninganna huvitus poliitilistest asjadest ja soovis neisse sekkuda, kandis Albert hoolt selle eest, et suurema osa 19. sajandist püsis ta eraisikuna kodus – kuni mehe surmani oli Victoria perekondliku elu keskmes, pärast seda aga jäi aastakümneteks varju. Konstitutsiooniline monarhia on sellest madala profiiliga lähenemisest ainult võitnud.
Ent niivõrd kui Victoria oma abielu algul poliitikast huvitus, õnnestus Albertil – ja see oli tema teine suur algusaegade kingitus Suurbritanniale – veenda kuningannat loobuma oma tütarlapselikult sentimentaalsest viigide armastusest ja taipama, et selle ajastu kõige tähtsam ja intelligentsem poliitiline figuur ei olnud hurmavate seltskondlike maneeridega lord Melbourne, vaid Sir Robert Peel.
5
Peeli ajastu
Sir Robert Peel oli Suurbritannia viimane peaminister, keda kunagi ei pildistatud.101 Isegi Wellingtoni hertsog käis dagerrotüüpide valmistaja juures seansil. Kuigi fotograafiakunst, nagu ka paljud teised tänapäevased nähtused, arenesid tema viie peaministriaasta jooksul kiiresti, on Sir Robert Peel jäänud diskreetselt minevikuvarjudesse. See näib talle omane. Ta oli edevuseta, mõistlik, hiilgav. Selle poolest, mis ta tegi ja kes ta isikuna oli, võib teda pidada otsustava tähtsusega üleminekutegelaseks. Tema ametiaja alguses kuulus Inglismaa kõigist pärast Waterloo lahingut toimunud muutustest hoolimata ikka veel vanasse maailma. Selleks ajaks, kui ta pärast oma dramaatilist kannapööret viljaseaduste küsimuses ametist lahkus, oli uus maailm sündinud. Suurbritanniast oli saanud läbi ja lõhki vabakaubandusmaa. Osalt seetõttu, et tollimaksud kaotati ja kapitalismile anti vaba voli, osalt seetõttu, et majandustsükkel liikus nii või teisiti enneolematu ja erakordse stabiilsuse faasi, laekus viie- või kuuekümne aasta jooksul riigikassasse tublisti raha. Erainvestorid paigutasid oma raha laieneva tööstuse jüngrite ettevõtetesse ja lõikasid tasuks mitte ainult võrratut rikkust, vaid ka enneolematut jõudeelu. Nagu ütles Keynes oma klassikalises 19. sajandi tsivilisatsiooni definitsioonis:
Süsteem toimis kogu Euroopas erakordselt edukalt ja soodustas jõukuse enneolematut kasvamist. Säästmisest ja samal ajal investeerimisest sai otsekohe suure klassi kohustus ja rõõm. Säästusid kasutati harva ning liitintressiga kogunedes muutsid nad võimalikuks ainelised triumfid, mida me praegu peame enesest mõistetavateks. Selle ajastu moraal, poliitika, kirjandus ja religioon liitusid kõik säästmise edendamise suurde vandenõusse. Jumal ja mammona leppisid ära. Rahu maa peal hästi kindlustatud inimestele. Lõpuks ometi pääses ka rikas mees taevariiki – kui ta vaid säästis102.103
Peel on selle pöördelise tähtsusega ja põneva ajatelje kahetine persoon. Ühest küljest, mis võiks olla vanakorralikum kui tema saadikukarjäär, kui vaadata seda pelgalt esindatuse seisukohast? Alates 1830. aastast esindas ta oma väikest kodulinna Tamworthi, nii nagu tema isa oli seda enne teda teinud. 1832. aastal oli selles valimisringkonnas vaid 528 valijat. Kakskümend aastat hiljem oli Peel ise surnud ja valijate arv oli langenud 307-ni. Ent paljud uuendused, mida me kõige enam peaksime seostama 19. sajandi poliitilise progressiga – näiteks 1829. aasta katoliiklaste emantsipatsioon, 1846. aasta vabakaubandus –, said teoks Peeli enda eripärase maailmakäsituse tõttu. Inglise poliitikaajaloo paradoks on selles, et kõige radikaalsemaid muudatusi algatavad sageli konservatiivid. Kahe näoga Janus Peel, väga rikas baronet, kes juhtis parteid, mis sisuliselt oli koalitsioon – see läks hiljem vabakaubanduse küsimuse pärast väga dramaatiliselt lõhki –, oli saanud päranduseks varanduse, mis polnud kogutud põlvkondade pikkusest maaomamisest, vaid tänu kapitalismile. See oli puuvillavarandus. Peel oli lopsakalt kasvava, edasipürgiva darvinliku uue klassi liige. Tema vanaisa oli olnud