peetud kõne ajal. Viigide valitsus oli alati tundnud ebamugavust selle anomaalia suhtes, et orje lubati omada ka pärast orjakaubanduse keelustamist. Nad ei lasknud end veenda toorist peeri lord Wynfordi argumentidest, et isegi apostlid olid orjapidamist tunnustanud „ja eeldatavasti nemad” – Melbourne’i valitsus – „ei pea end paremateks kristlasteks kui apostlid”.80 Orjapidamine pidi kaduma. Endine koloonialasjade aseminister lord Howick ründas hävitavalt Demerara suhkruistandustes valitsevaid tingimusi – „Ma usun kindlalt, et meetmed, mida on heade kavatsustega ette võetud orjade seisukorra parandamiseks, ei ole tegelikult neile kasuks tulnud, ning seda veendumust kinnitab päris tublisti ka asjaolu, et üheski koloonias ei ole suremus orjade hulgas nii suur kui Demeraral … Orjad teevad tööd ainult sellepärast, et vastasel korral neid karistatakse. Nende stiimuliks on hirm …”
Need märkused ajasid auahne toorist Newarki parlamendisaadiku, toona 23-aastase mehe, nii raevu, et ta astus ette ja pidas parlamendis oma esimese tähtsama kõne, milles tõrjus lord Howicki süüdistusi. Nii suurel hulgal olid orjad tema isa valdustes Vreed en Hoopis surnud loomuliku vananemise tõttu. Istanduse valitseja härra Maclean oli Jamaica saarel „humaansuse poolest üldtuntud”. Selle noore mehe kõnes on midagi üsna põnevat – sest olles lükanud tagasi Lääne-India istanduseomanike vastu esitatud süüdistused kui „täiesti paikapidamatud”, möönab ta „häbi ja valuga … et esinenud on ohjeldamatu julmuse juhtumeid”. Tema, see ülespuhutud noor mees, tunnistas isegi, et „nüüd on kätte jõudnud aeg, mil tuleb paika panna kindel periood orjuse väljasuretamiseks”, aga sellgipoolest hääletas ta selle kaotamise seaduseelnõu vastu.81
See noor mees oli William Ewart Gladstone, kelle osaks hiljem oli domineerida 19. sajandi poliitikas liberaalse peaministrina, aga tema elukäigu selles etapis nimetas Macaulay (1800–1859) teda pilkavalt rangete ja paindumatute tooride tärkavaks lootuseks.82 Oma hilisemas elus muutis ta meelt – „Nüüd mõistan ma piisavalt selgesti,” ütles ta kuuskümmend aastat hiljem, „oma selleteemaliste arvamusavalduste kurvastavaid puudujääke ja tegelikku antiliberaalsust. Siiski ei olnud need antiliberaalsed võrreldes teiste tollaste ideedega.”83 Tõsi mis tõsi, nagu tuletas meelde ka tema lojaalne elulookirjutaja Morley, olid Pitt, Fox, Grenville ja Grey küll igati soovinud kaotada orjadega kaubitsemist, aga lükanud tagasi igasuguse orjade vabakslaskmise idee. Ka Wilberforce ise laitis maha püüded kaotada orjapidamist, mitte kõigest orjakaubandust. Peel lükkas tagasi isegi „järkjärgulise” lähenemise sellele küsimusele. Aga pole tõsi, nagu olnuks noorel põlvkonnal, kelle hulka Gladstone kuulus, säärased valgustamata seisukohad. Tegelikult oli just Demerara istandustes toodetud rikkus teinud John Gladstonesist (õige kirjapilt!), Leithi viljakaupmehe pojast ning väikelinna möldri ja kaupmehe pojapojast maaomaniku ja suurniku, Liverpooli suurkaupmehe, kellel olid Šotimaal maavaldused, mis asetasid ta samale tasemele aristokraatidega.
William Ewart Gladstone’i hariduseks vajalik jõudeaeg, Homerose ja Dante tudeerimine, tema suursugune abielu neiuga Glynni perekonnast, Walesi maa-aadlikute hulgast, ja esimesed õpiaastad Etonis ja Christ Churchis maksti kinni orjade higiga. Ja ta teadis seda. See süüdlaslik teadmine varjutas suurt osa tema elust nagu ka nii paljude teiste tema kaasaegsete puhul, näiteks Lucelleside perekonnal, tulevastel Harewoodi krahvidel, kõige edukamal Lääne-India kaubandusdünastiatest. Põhja-Walesis tohutu suures uusnormanni lossis Penrhynis, mille projekteeris Thomas Hopper, annavad vaid mõned üksikud Jamaicat kujutavad akvarellid aimu selle ehituseks vaja läinud suure varanduse allikast – Lääne-India orjatöö ja kasumid andsid uusrikkale Pennantide perekonnale raha tohutute maavalduste omandamiseks Walesis, kus nad oma varanduse kiltkivi müügiga kahekordistasid. Vähesed orjapidajate perekonnad olid nii ausad nagu Liverpooli kaupmees Richard Watt, kes hakkas 1795. aastal Speke Halli taastama, ja kui ta endale vapi soetas, seadis sellele ka kolm moorlast, tunnistades seega oma vastomandatud raha ja staatuse päritolu. (Mõneti sarnaselt kaunistas aafriklase pea ka Liverpooli raekoja karniisi friisi.) Enamik, nagu Pennantid, Gladstone’id ja Lascellesid, eelistasid oma varanduse häbiväärse päritolu ära unustada.84
Seevastu Charles Darwin, kelle vanaisa Vana Puujalg Wedgwood oli omandanud Inglismaal varanduse peene portselani masstootmisega, pärines teistsugusest traditsioonist. Wedgwood oli olnud orjuse kaotamise pooldajate esirinnas ja sõnastanud pealiskirja „Kas ma pole inimene ja vend?” medaljonile, mis kujutas ahelates põlvitavat orja. See lihtsalt polnud tõsi, mida Gladstone nelikümmend viis aastat hiljem kinnitas, nagu poleks „nende aegade ideed” orjuses midagi halba näinud. Vana Puujala tütrepoeg puutus Beagle’i reisi ajal kokku ka Lõuna-Ameerika orjaturgudega. Üks üllamaid lõike „Beagle’i merereisis” on see, milles Darwin laevaga Brasiilia kallastelt lahkudes vaid kolm aastat pärast seda, kui Gladstone alamkojas oma libeda sõnavõtuga esines, mõtiskleb nõnda:
Ma tänan Jumalat, enam ei külasta ma iialgi ühtki orjariiki. Tänase päevani, kui ma kusagilt kaugelt karjet kuulen, toob see valusa elavusega meelde mu tunded, kui möödusin Pernambuco lähedal ühest majast ja kuulsin kõige haletsusväärsemaid oigeid ega võinud arvata muud, kui et seal piinati üht vaest orja, ometi teades, et olin sama jõuetu kui mõni laps isegi protestima selle vastu … Rio de Janeiro lähedal elas minu vastasmajas vana daam, kellel olid kruustangid oma naisorjade sõrmede purustamiseks. Olen peatunud majas, kus pere noort mulatti iga päev ja iga tund sõimati, peksti ja kiusati nii, et sellest piisanuks ka kõige alama looma vaimu murdmiseks …
Järgnevalt ütles Darwin, et need ja teised sarnased hirmuteod toimusid Hispaania koloonias, kus orje koheldi väidetavalt paremini kui Portugali või Inglise kolooniates. „See paneb su vere keema, aga südame värisema, kui mõtled, et meie, inglased, ja meie Ameerika järeltulijad, kes uhkelt vabadusest hõiskavad, on olnud ja jätkuvalt on selles nii palju süüdi, aga lohutuseks on mõte, et vähemalt oleme meie oma patu heastamiseks toonud suurema ohvri kui ükski teine riik iial.”85
Brittide sellealast enesega rahulolemist ei lasknud liiga suureks minna kaubanduslik omakasu. Orjuse kaotamine oli juba enne Demerara orjade vabastamist toonud kaasa suured erinevused maailma suhkruhindades. Suurbritannias maksis nael suhkrut seitse ja pool penni, aga kõrgema kvaliteediga Kuuba või Brasiilia suhkrut, mida koristasid orjad, müüdi välismaal hinnaga neli ja pool penni naelast.86 Loogiliselt võttes oleks riik, mis läks üle läbinisti õiglase kaubanduse põhimõttele, pidanud aru saama, et nii võib juhtuda. Kuid tõsiasi, et lõunaameeriklased Briti istanduseomanikke ja kaupmehi ebaausalt edestasid, lisas teravust brittide kõlbelisele pahameelele Brasiilia orjapidajate vastu. Välisminister lord Palmerston, kes oli tuntud näiteks oma Iiri maavaldustes inimõiguste eestvõitlejana, saatis kõhklematult Briti sõjalaevad Brasiilia sadamatesse ja laskis põhja kõik alused, mis leiti olevat kohandatud orjade vedamiseks.87 Brasiillaste klobimine, nende suhkru- ja kohvikaubanduse kahjustamine, samal ajal ülevat kõlbelist tooni hoides, mõjus hästi võitlusvaimule.
Need pooleldi tsiviliseeritud valitsused … vajavad kõik nahutamist iga kaheksa või kümne aasta tagant, et nad ülekäte ei läheks. Nende mõistus on liiga pisike, et võtta vastu muljet, mis kestaks sellisest perioodist kauem ja hoiatamisest on vähe kasu. Sõnadest hoolivad nad vähe ning neile tuleb keppi mitte ainult näidata, vaid lasta ka nende nahal tunda, enne kui nad alluvad sellele ainsale argumendile, mis neid veenab, Argumentum Baculinum’ile88.89
Palmerston, kellest 70-aastasena sai üks Victoria peaministreid, oli teatud tüüpi inglaste seas tohutult populaarne.90 Tema bravuurikas, vulgaarne usk brittide õigusse sekkuda igas maailmanurgas – kord Egiptuses, kord Hiinas – oli suuresti motiveeritud kaubandusest: „Euroopa tootjate rivaliteet tõrjub kiiresti meie tooteid Euroopa turgudelt välja ning me peame järeleandmatult püüdma leida mujalt maailmast uusi võimalusi oma tööstuse