Streeti tagashoidliku kirjatarvete kaupmehe poeg. Ta oli kasvanud poekeses, kust avanes vaade vanadele parlamendihoonetele ja Westminster Abbeyle. Ta oli suuresti iseõppija, rännanud kolm aastat, 22–25-aastaselt Kreekas, Türgis, Prantsusmaal ja Itaalias, tehes arhitektuurijooniseid. Tema esimene kuulus hoone, mille ta projekteeris 33-aastasena, oli Londoni Traveller’s Club, Pall Mallile kavandatud itaalialik palazzo, millest õhkus avarust, ja selle poolest on see tuntud. Barry stiil oli üpriski eklektiline – tema reiside vili – ning mõne aasta pärast oli ta projekteerinud juba ka Kreeka ärkamise stiilis kunstigalerii Manchesteris ja Tudorite gootika stiilis King Edward Schooli Birminghamis. Kõigi nende hoonetega suutis Barry öelda oma klientidele nende enda kohta midagi, mida nad soovisid kuulda. Ta oli üks edukamaid arhitekte-hierofante, kes lõid just sellise otstarbekuse ja fantaasia ühenduse, mis on kujutlusvõimelise ehitamise tunnusjoon. Härrasmehed, kes said Traveller’s klubi liikmeteks, nautisid tunnet, et nad on ikka veel suurel ringreisil, kui astusid Pall Malli tolmust vana, aristokraatlikku päritolu Rooma perekonna kajava eeskoja ja kõrgete lagedega eluasemesse. Kaupmehed ja ametimeeste perekonnad, kes saatsid oma pojad – nende seas oli üks kuninganna Victoria kõige energilisemaid peapiiskoppe ja mõned kõigi aegade kõige väljapaistvamad kreekakeelse Uue Testamendi uurijad – King Edward Schooli Birminghami, nautisid tunnet, et sellel oivalisel gümnaasiumil oli kodunt kooli käivatele poistele midagi Etoni või Westminsteri üllast ja iidsest võlust.
Komitee, mis korraldas uute parlamendihoonete projekteerimise konkursi, oli seadnud eeltingimuseks, et kavandid peaksid olema gooti või Elizabethi-ajastu stiilis. Ilmselgelt Barry, kelle pilk lapsena oli esmalt peatunud Westminster Abbey gooti ornamentidel ja kes oli keskaegse Westminsteriga sama tuttav nagu William Blake, eelistas ka ise gooti stiili.
Võitnud 1836. aastal konkursi, oli Barryl terve hulk raskusi enne, kui ehitus sai alata. Kõigepealt oli alamkojas vastuseis ehituse pakutud maksumusele (800 000 kuue aasta jooksul). Seejärel koostasid Barryle alla jäänud konkurendid palvekirja, et eeltingimust muudetaks ja hooned tuleksid Kreeka või Rooma stiilis.
Pole kahtlustki, et britid mõtleksid endast mõneti teismoodi, kui nende parlamendihooned sarnaneksid Pariisis asuva Assemblée Nationale’iga või Washingtoni senatihoonetega. Barry soliidne Tudori stiilis gootika, mida kaunistavad (kiusatus on lausa öelda „mukivad”) Augustus Welby Northmore Pugini (1812–1852) lillelised ornamendid, väljendab midagi kaalukat. Ühest küljest ütlevad need hooned, et me oleme sama uued nagu värvikiht. Me oleme nii enesekindlalt uued, et me oleme valmis lammutama maha mõned ajaloolised vanad ruumid, mis tulekahjus säilisid. Teisest küljest ütlevad nad nagu Sir Leicester Dedlocki sugupuu, et me oleme nii vanad nagu mäed ja lõputult rohkem lugupidamist väärt.
Pugin on kurikuulus selle poolest, et ta läks üle roomakatoliku usku. Kurikuulus, sest tegu polnud vaikse sisemise pöördumisega, vaid marulise avaliku kampaaniaga. Tema „Kontrastid”, mis peaks olema arhitektuuriteos, aga mis kindlasti kuulutab ette autori vangistamist Bedlami vaimuhaiglasse, aga on sisuliselt vihkamiskõne 18. sajandi, valgustuse ja antiigi vastu. Gootika, gootika ja veel kord gootika – Pugini tõlgenduse katoliiklik gootika – oli ainus kristlikul maal lubatav stiil. Pugin oli taevalik sisekujundaja – lordide koja kambri kaardimajaefekt, eriti kui täis saalis on riiklikul avamistseremoonial helepunastes rüüdes peerid, krooniga valitseja, heeroldikuues heeroldid ja kõik teised, paneb pealtvaataja ahhetama. Kui talle vaba voli on jäetud – nagu Staffordshire’i krahvkonnas Cheadle’is asuva väikese mitmevärvilise St Gilesi kiriku puhul – mõjub Pugin lapsena, kes mängib kommidega, mis varsti temal enda ja tema vaatajatel iivelduse tekitavad. Selleks, et tema parimad küljed välja tuleksid, vajas ta Barry kindlat teadmist, kuidas kasutada ruumi.
Ent paljude Tudori stiili elementidega hilisgootika valimisega on öeldud midagi enamat kui vaid esteetiline sõnum. Enamik saadikuid, ja võib-olla ka enamik mehi ja naisi Peeli ajastul üldse, uskus, et britt olla tähendab olla ipso facto protestant. (See on olnud üks Inglismaa ja Iirimaa vastastikuse mõistmatuse traagilise loo peamisi komistuskive.) Gootika ilu kõige sõnaosavam ja teadlikum eestkõneleja John Ruskin kasvas kodus, kus vanemad olid nii protestantlikud, et – välismaal reisimise sõltlastena – püüdsid nad hoiduda Šveitsis viibides katoliiklikes kantonites peatumisest. Hiljem ta pisut muutis oma seisukohti, aga varajase viktoriaanina oleks temagi alla kirjutanud valitsevale arusaamale, et roomakatoliiklus on Briti rahvuslikule vaimsusele võõras. Nagu Edward White Benson koolipoisina Birminghamis kaasõpilasele Lightfootile abistavalt selgitas: „… sa pead teadma, et Rooma kirik võib olla õige kirik Itaalias, kuid Inglismaal pole ta mitte ainult eksinud, vaid ka hereetiline ja skismaatiline”.110 Anthony Froude kõneles oma kaasmaalaste suure enamiku nimel, kui ütles, et reformatsioon oli Inglismaa ajaloo otsustav, keskse tähtsusega sündmus. Tennyson nägi selles „uue ajastu koidikut, sest pärast preestrite võimutsemise ajastut tuleb indiviidi vabaduse ajastu”.111
Seepärast pidid Barry parlamendihooned viima mõtted mitte keskaja munklikule minevikule, vaid nende uute perekondade, Hornerite, Cecilite maailmale, kes olid viinud oma maa vanadest munklikest alusmüüridest eemale: maailmale, mis siis, kui Britannia noore kuninganna juhtimisel ja Euroopast sõltumatuna saatis oma seiklejad maailmameredele uusi maid avastama, kaldus oma kaubandusliku rikkuse, usulise vabaduse ja kirjandusliku õitsengu kuldajastusse. See oli maailm – poolmüstiline, pooleldi tõele vastav –, mida Barry pidi esile manama. Samuti pidi ta elustama ühe keskaegse traditsiooni elemendi, mida talle tasu maksvad parlamendikomiteed nii toekalt heaks kiitsid – keskaegse peeriau. Seega pidi tema Westminsteri palee meenutama keskaega, millest oli välja roogitud selle keskne ideoloogiline raison d’être – nimelt katoliiklus. 1689. aasta järgse oligarhilise valitsussüsteemi, viigide ettekujutuse sellest, kuidas aristokraatia toob maale sisse oma konstitutsioonilise monarhi ja säilitab seda institutsiooni, sai rüütada Pugini ja Barry uhkesse rüüsse, et kujutada järjepidevust feodaalaegadega.
21. sajandi lugejale näivad sellised ideed võib-olla pentsikud, isegi koomilised. Nii paistsid nad ka Barry naljatlevamatele kaasaegsetele. Ent siin peegelduvad poliitilised reaalsused. Otse selle soise ehitusplatsi vastas, kuhu Barry soovis rajada oma kivist poliitilise jutluse, üle Westminsteri silla, asus Astley kuulus amfiteater, kus esitati täismajale vaatemänge, mis olid osalt tsirkus, osalt ajaloolised tableaux vivants112. Lisaks sellistele põnevatele vaatemängudele nagu „Tormijooks Seringapatamile ja Tippoo Sahibi surm” või „Mehhiko vallutamine” olid seal ka keskaegsed jandid – „Agincourti lahing” või turniir Sir Walter Scotti „Ivanhoest”. Publiku seas oli meeletult populaarne Victoria valitsuse esimestel aastatel ka Londoni Toweri vastavatud muuseum, milles olid eksponeeritud kuninganna Elizabeth I turvis, kahekümne kiiskava rüütli kujud, mis olid järjestatud ajalooliselt oma turvises alates Henry VI-st 1450. aastal kuni James II-ni 1685. aastal. Grupis noortes aristokraatides tekitas see nii suurt elevust, et 1839. aastal otsustas lord Eglinton lavastada oma lossis Ayrshire’is turniiri. Noori rumalaid tolasid, kes end selle autentses keskaegses turvises farsi jaoks kalli raha eest varustusse seadsid, karikeeris Doyle ja pilkasid kuningriigis kõik, turniiritarandikus piike ristata neil ei õnnestunudki. Pealtvaatajate istumisala oli nii vett täis, tarandikud olid üle ujutatud ja uhkes ehisrakmes ratsud vajusid porisse. Kuid sellele fiaskole järgnenud ball, kus kõik toredais rõivais tantsisid, lubas arvata, et mingisuguse keskaegse fantaasiamineviku järele on ehtne nostalgia olemas. See omakorda peegeldus Peeli parlamendis, kui Noor-Inglismaa liikumine selles osalema hakkas.113
Need olid peamiselt aristokraadid, otse Cambridge’ist tulnud: George Smythe, hilisem 7. Strangfordi vikont; lord John Manners, hilisem 6. Rutlandi hertsog; Alexander Cochrane-Baillie, hiljem aadlikuks saades lord Lamington. Nad polnud ehk iseenesest väga tõsised tegelased, aga neist olid saanud Benjamin Disraeli sõbrad ja liitlased. Disraeli oli nüüd juba 32-aastane, äärmiselt auahne ja mitte nii hea õnnega kui Gladstone, kellest Peel oli teinud nooremministri. Disraeli oli saatnud Peelile kirja ja anunud temalt ministriametit, aga oli alandavalt tagasi lükatud. Edaspidi õnnestus tal kätte maksta, alamkojas oli ta Peeli alaline vaenlane ja mobiliseeris selle opositsiooni, mida peaministrid kõige enam kardavad –