target="_blank" rel="nofollow" href="#n104" type="note">104 Ta valvas oma hõngushäälikuid ülima hoolega. Olen kuulnud teda libastumas. Tema korrektsus polnud spontaanne. Oma sõnakasutust oli ta taltsutanud nagu ka oma temperamenti: kumbki neist polnud algselt hea.105
Nõnda sedastas alaline vai Peeli ihus Benjamin Disraeli. Kuid säärane snooblikkus Peeli Lancashire’i aktsendi jäänuste suhtes on iseenesest midagi uut, mitte vana. Klassisüsteem, mida paljud inimesed tänapäeval aristokraatliku hierarhiaga seostavad, oli tegelikult sellest midagi erinevat. Sel ajal, kui Peeli isa Lancashire’is kalinguritrükiga rikastus, oli Inglismaa poliitiline kolmnurk – Peel ise nimetas seda „segamonarhiaks” või ehk peaksime kasutama nimetust konstitutsiooniline monarhia –, mida kontrollis aristokraatlik oligarhia. Victoria aja poliitikute geniaalsus oli selles, et ükskõik kui palju muutusi, reforme, pööranguid ja trikitamisi toimus, suutsid nad seda ikka oligarhiana hoida, kuni 20. sajandini välja. Klassisüsteem – milles ülemklass oli kõigest suure kodanliku hoone ülemine korrus – oli uuendus. Need, kes klassisüsteemi vihkasid ja vihkavad, peavad seda kõige madalamal olijate rõhumise vahendiks, mis õhutab ülemistel astmetel olijaid põlgama neid, kes on allpool, ja alumistel astmetel olijaid vihkama neid, kes on kõrgemal kui nemad. Victoria aja inimesed võisid mõista seda pisut teisiti. Uus majanduskliima andis võimaluse ka kõige viletsamale käsitöölisele kas siis oma tarmukuse või ettevõtlikkuse varal ühiskonnaredelil kõrgemale tõusmiseks. Kalinguritrükkalist ja puuvillaketrajast saab kahe põlvkonna jooksul baronet ja tähtis nina.
Sellest lähtusid nende uue klassistruktuuri astmestikud, mida tähistasid sellised tunnusmärgid nagu aktsent. Jane Austen polnud sugugi vähem daam selle tõttu, et ta rääkis tugeva Hampshire’i aktsendiga, aga kui ta viiskümmend aastat hiljem oleks elanud, siis oleks maainimeselik kurgupõrin kõnetundide ja peente guvernantide abiga hoolega välja juuritud. Waterloos olid kõik Wellingtoni ohvitserid härrasmehed ja aristokraadid, aga igaüks neist rääkis mingi piirkonna aktsendiga. Uuendus oli Disraeli vulgaarne snooblikkus Peeli aktsendi suhtes, mitte aktsent kui selline. (Kui talle tegi nalja oodata, kuidas Peel oma h-d ütelda unustab, mida oleks Dizzy arvanud veel esimesest peaministrist Sir Robert Walpole’ist, kes rääkis tugeva Norfolki maamehe aktsendiga – sest seda ta oma päritolult oli?)
Lord Ashley, kristlik toori filantroop, kes tegi väga palju vaeste töötingimuste parandamiseks, vihkas tehaste konkurentsihõngulist atmosfääri. Külastades oma esivanemate pesapaika, Dorseti krahvkonnas asuvat St Gilesi, märkis ta 29. juunil 1841 oma päevikusse: „Milline pilt võrrelduna tehastepiirkonnaga; inimesed, keda tuntakse ja kelle eest hoolitsetakse; inimesed, kes sünnivad mõisas ja saavad seal oma hariduse; kes suhtuvad selle pärusomanikesse aupaklikkuse ja sümpaatiaga, armastava lugupidamise ja sellise truudusega, mis nõuab kaitset ja tasub selle eest kohustustega.” Põhja tehaseomanike meelest viisid säärased patroneerivad hoiakud ainult juhmistumiseni. Ashley arusaamas ühiskonnast ei olnud mingit liikumist ega võitlust. Cobden, kes oli suurim viljaseaduste reformija, vihkas Ashley püüdeid seada tööandja võimule piire – reguleerida tunde, mille kestel ta oma töölistel töötada laskis, või piirata tööliste vanust. „Minul on selline mehelik ligimesearmastus, mille tõttu ma tahan juurutada töölisklassi mõtlemisse iseseisvuse armastust, enesest lugupidamise eesõigust, patroneerimise või hellitamise põlgust, soovi koguda ja auahnust, et tõusta kõrgemale.”
Samasugune aristokraatiavastane arusaam oli ka Henry Ashworthil, Lancashire’ist Rochdale’ist pärit kveekerist vabrikuomanikul. Ta pakkus kõigile oma töölistele võimalust saada haridust koolides, mida ta ise rajas ja rahastas – et kinnistada neisse „soovi avardada oma arusaamu ja õpetada neid mitte rahulduma seisukorraga, millesse nad sündisid, vaid õhutada neid selles ebamugavust tundma ja tehagi nende olemine ebamugavaks, kui nad ei tee paremini sellest eeskujust, mida nende vanemad neile on näidanud.”
Üsnagi darvinistlikud seisukohad ning oleks raske välja mõelda suuremat erinevust, kui oli Ashley toori-aristokraatlike vaadete ning Cobdeni ja Ashworthi libaraalse radikalismi vahel, mille aluseks oli majanduslik laissez-faire. Victoria ajastu inimeste õnn ja geniaalsus oli aga selles, et need kaks Briti elu elementi ei hakanud teineteisega kisklema, vaid õppisid nagu darvinliku evolutsiooniprotsessi võidukad geenid teineteisega koos elama, isegi lõimuma. Sir Robert Peeli võib pidada üheks selle uue korra peamiseks arhitektiks. Ainuüksi asjaolu, et tema põhimõttekindlus ta oma partei lõhki ajas ja kahekümneks aastaks võimult kõrvale jättis, kinnitas tema pärandi ja kestva mõju. Selles on põhjalik paradoks, mida tagantjärele tarkus ei kahanda, aga see on tõsi – rohkem kui juhul, kui ta oleks oma partei „ultratele”, parempoolsetele järele andnud ning lubanud vabakaubandusel saada ainuüksi liberaalide poliitikaks. Peel suri neli aastat pärast viljaseaduste tühistamist ja tema partei kokkuvarisemist. Kuid Victoria Inglismaa – ühtaegu vabalt kauplev ja aristokraatlik – oli Peeli Inglismaa.
Karl Marx (1818–1883), nagu nii sageli juhtub, vaatles poliitilist olukorda täpselt ja tegi sellest vale järelduse. Kirjutades ajalehe Neue Oder Zeitung 6. märtsi 1855. aasta numbris, ütles ta: „Briti konstitutsioon on õieti vaid aegunud ja iganenud kompromiss, mille osapooled on kodanlus, kes valitseb tegelikult, ehkki mitte ametlikult kõigis kodanliku ühiskonna otsustavates sfäärides, ja maaomanike aristokraatia, mis moodustab ametliku valitsuse.”
See, mille Marx oma analüüsis kahe silma vahele jättis, oli nende kahe arvatavalt eri liigi, kodanluse ja aristokraatia ristamise ulatus. Marxi loomuses oli rohkem kui pisut romantilist snobismi ja nõnda kirjutab ta, otsekui olnuks Briti aristokraatia (kelle seast pärines tema armastatud naine) eraldi rass. Mõnedes kontinentaalsetes kastisüsteemides oli kahtlemata teatavat nüristavat liikumatust. Inglise süsteemi voolavust on seevastu nimetatud tööstusrevolutsioonina tuntud tohutu kaubandusedu eeltingimusena.106 Aristokraatide nooremad pojad ei pärinud oma isadelt maid ega tiitleid: nad saadeti laia maailma, et nad teeniksid endale elatist ametites, kus nad puutusid lähedalt kokku ühiskonnaredelil ülespoole rühkijatega. „Kaubandus, juura, õnnelikud abielupartiid, kuningriigi ametis teenimine võisid anda vara selleks, et osta maavaldust; ja maaomanikule, kui ta piisavalt palju omas, tulid mitmesugused peeriseisuse astmed lausa automaatselt.”107
See oli ühiskond, mille eesistujaks oli Robert Peel ja mida ta teatud mõttes kehastas. Siiski oli tema ja Suurbritiannia edukuse teel mõningaid arvestatavaid takistusi. Need muudavad tema peaministri ametiaja nii sündmusterikkaks, et peaaegu iga kuu tõi kaasa ühe või teise kriisi. Mõju avaldasid neli põhimõttelist tegurit. Esimene neist oli laias laastus niinimetatud Inglismaa seisukorra küsimus, vaeste pulbitsev rahulolematus ning eriti tšartistide liikumise näilised kordaminekud ja populaarsus, mis valitsusvõime nii ärevaks tegi. Teine oli Iiri küsimus, püsiv poliitiline probleem, millega kõigil Briti valitsustel on olnud kalduvus kõigis valdkondades vusserdada, aga mida Peeli ajal teravdas piibellikes mõõtmetes häda – näljahäda. Kolmas, tihedalt seotud kummagi eelmisega, Suurbritannia positsiooniga maailmas ja kõigi ühiskondlike muutustega, millest me oleme rääkinud, oli üldiselt vabakaubanduse ja konkreetselt viljaseaduste probleem; ja neljas, ilmselt neist kolmest ja muudest probleemidest johtuv oli parlamendi kahe koja koosseis – need mehed, kes istusid ühes kojas päranduse ja teises kojas väga eksklusiivse hääletamissüsteemi tulemusena. Sest lõppude lõpuks olid need parlamendiparteid, mis määrasid ära Sir Robert Peeli ambitsioonide ja ettevõtmiste edukuse või nurjumise.108 Me vaatame neid tegureid praegu loetletule vastupidises järjekorras, aga tähtis on meeles pidada, kui palju nad kõik on omavahel seotud.
Uus parlamendihoone, mida sel ajal väga pikkamisi ehitati, sümboliseeris rahuldust pakkuvalt mõningaid neist paljulõimelistest teemadest, mis igas selle perioodi käsitluses omavahel haakuvad. Pärast tulekahjut suruti lordid kokku Westminsteri allesjäänud maalitud kambrisse (Painted Chamber) ja alamkoja liikmed istusid tsiviilkohtuhoones (Court of Requests).109 Kummagi nende võrratu hoone saatuseks sai lammutamine, kui Charles Barry (1795–1860) uue Westminsteri palee võiduprojekti teostama hakati. Seesama Painted Chamber, kus