lord Ashley (1801–1885) – alates 1851. aastast 7. Shaftesbury krahvi – püüetele kaitsta naisi ja lapsi töötamast rohkem kui kümme tundi päevas või ohtlikes tingimustes. Tšartistid uskusid, et uus vaesteseadus asetab töötavad klassid „rikaste mõrtsukate jalge ette, et nad saaksid elanikkonda röövida, toorelt kohelda ja orjastada … Paratamatult on nii, et keskklassid on hullemad kui ükski muu osa kogukonnast.”63
Carlyle uskus, et töölisklassi liikumise õnnestumiseks on vaja „mitte nurivalitsust, vaid tõelist valitsust”, mitte demokraatiat ega „valimiskastide kolistamist”, vaid kindlat juhtimist. „See on kõige sügavamal tasandil kõigi südamete soov ja palve igal pool ja igal ajal: „Andke mulle juht, tõeline juht, mitte võlts petujuht, tõeline juht, kes juhiks mind õigel teel.””64 Tšartistide ürituse kirstunaelaks sai, et sellist rahvakuningat ei tõusnudki esile. Esimese palvekirja parlamendile esitas 1837. aastal James Bronterre O’Brien (1805–1864), iiri veinikaupmehe 32-aastane poeg, kes õppis Londonis advokaadiks – „ET INGLISMAA VAESED KUULATAKS ÄRA ALAMKOJA TÄISKOGU NÕUPIDAMISEL SEOSES HILJUTISE TÜRANLIKU JA EBAINIMLIKU SÄTTEGA, MIDA VÄÄRALT KUTSUTAKSE VAESTESEADUSE PARANDUSAKTIKS.”65 Liikumise sisulise juhtimise – niivõrd kui see puudutas parlamendi elu – andis ta üle Feargus O’Connorile (1794–1855), kes oli Corki valitud saadik.
Tšartistide seas oli algusest peale lõhe selle suuna vahel, mida esindas O’Connor, kes sageli väga tulises keelepruugis kutsus töölisklassi üles avaldama oma rõhujatele vastupanu ja vajadusel ka jõudu kasutama, ning nende vahel, kes sarnaselt William Lovettiga (1800–1877) uskusid, et nende positsiooni tugevus seisnes „moraalses jõus”. Feargus O’Connor, kes kasvas oma isa maavaldustes Dangani lossis Corki krahvkonnas, sai hariduse Dublinis Trinity kolledžis, õppis advokaadiks (barristeriks), esindas radikaalse iiri maa-aadli värvikat ja lärmakat traditsiooni – ehkki parlamendis esindas ta hoopis Inglise Oldhami valimisringkonda, mis oli jäänud vakantseks pärast Cobbetti surma. Lovett – läbikukkunud mööblitisler, kellest sai Londonis kondiiter ja väikepoodnik – oli asutanud Londoni Tööliste Assotsiatsiooni, et „siduda ühtsuse sidemega töötavate klasside arukas ja mõjukas osa nii linnas kui ka maal ning püüda kõigi seaduslike vahendite abil anda ühiskonna kõigile klassidele võrdsed poliitilised ja sotsiaalsed õigused”.66
Vaatasid nad siis O’Connori poole, keda hüüti Inglise Marat’ks,67 või rahumeelse Lovetti poole, oli kõigil tšartistidel ühine (Robert Oweni sotsialistlikest ideedest tuletatud) veendumus, et töö kui väärtuse allikas on üks jõukuse vorm. Seetõttu on töötegijal täpselt samuti nagu varakal inimesel õigus võtta osa riigi poliitilisest elust. Nad ei otsinud, nagu Carlyle arvas, et nad oleksid pidanud tegema, üht jõulist käilakuju, kes oleks võinud neile õiglust luua. Selle asemel uskusid nad, et kui valimisõigus oleks igal mehel, mitte vaid 8000 Liverpooli või 179 Totnesi varaomanikul, siis tuleneks sellest automaatselt, et parlamentaarne süsteem esindaks õigluse ja võrdsuse huve. Valimissüsteemid olid kavandatud nii, et isegi kui valimisõigus oleks antud kõigile, siis pidid nad tõrksat enamust taltsutama, kui mitte täielikult tasalülitama, ja jätma nii kõikumatuks, kui sündsuse printsiipidega vähegi kokku sobib, selle väikese oligarhia, kes tegelikult riiki valitses ja valitseb. Victoria aegadel oli see suuresti aristokraatlik oligarhia, millest ajapikku arenes peaministri patronaaži, valitsuskabineti ja rangelt juhitava riigiteenistuse süsteem. See süsteem kehtib ikka veel, seetõttu pole meil võimalik teada, kas tšartistide ideaalid, kui nad oleks ellu rakendatud, võinuks kaasa tuua üleüldise õnne või ühiskondliku anarhia.
William Lovett pooldas tõelist üleüldist valimisõigust, mis loogiliselt võttes tähendas valimisõiguse andmist nii meestele kui ka naistele. Seda ideaali jagasid ka teised tšartistid, nagu näiteks John La Mont ja W. J. Linton, aga seda ei pandud algsesse hartasse, millest liikumine on oma nime saanud (inglise keeles charter), seda nad ei usaldanud ajastu vaimu. Mõte, et ka naised võiksid valida, tundus liiga äärmuslik. Taas viga! Tõenäoliselt ei oleks see lõppkokkuvõttes liikumise saatust muutnud, aga naistest, kes olid valmis Feargus O’Connorit, Lovetti ja teisi toetama, puudust ei olnud. Vaadakem näiteks jutuajamist 1841. aasta märtsis Manchesteri perekonnaseisuametniku Richard Webbi ja proua Kingi vahel, kes oli tulnud registreerima oma poja sündi.
Webb: Mis tuleb sellele lapsele nimeks panna?
King: James Feargus O’Connor King.
Webb: Kas teie abikaasa on tšartist?
King: Ma ei tea, aga tema naine on küll.
Webb: Kas teie olete selle lapse ema?
King: Jah.
Webb: Parem minge koju tagasi ja mõelge see asi uuesti läbi, sest kui isik, kelle järgi te oma lapsele nime panete, peaks riigireetmise toime panema ja üles poodama, milline lugu oleks see siis?
King: Kui see nõnda peaks minema, siis peaksin seda auasjaks, et mu laps tema järgi nime on saanud, niikaua kui mu laps elab, sest minu arvates on Feargus O’Connor palju ausam mees kui need, kes teda karistavad.
Webb: Noo, kui te olete kindlalt nõuks võtnud lapsele tema järgi nime panna, siis ma pean selle talle panema, aga sellist kangekaelset naist nagu teie pole ma kunagi varem kohanud.68
Harta ise – Rahva Harta ja Rahvuslik Palvekiri (The People’s Charter and National Petition) – avaldati 1838. aasta mais. Selles oli kuus soovi: iga-aastased parlamendivalimised, valimisõigus kõigile meestele, võrdse suurusega valimisringkonnad (et tasandada erinevus Totnesi ja Liverpooli vahel), parlamendisaadikute varanduslike eeltingimuste kaotamine, salajane hääletamine ja parlamendisaadikutele tasu maksmine. Harta avaldas muljet oma poliitilise keelepruugi puhtusega. See tähendab, tšartism kõneles algusest peale poliitilistes terminites ja poliitiliste eesmärkide nimel. Ehkki see võttis omaks halvemusse jäetute esindamise ja vaeste nimel kõnelemise, polnud tegu mingi üleva ametiühinguga. See ei palunud toonaselt parlamendilt kõrgemaid palkasid või lühemaid tööpäevi või paremaid elamistingimusi. Paluti hoopis eeldatavalt õiglast ja loogilist poliitilist esindatust, kindlana, et muud hüved lähtuvad sellest vääramatult. „Harta oli abinõu eesmärgi teenistuses – abinõuks olid poliitilised õigused ja eesmärgiks oli võrdõiguslikkus.”69
Tähtis on aru saada, et tšartism oli suurel määral poliitiline reaktsioon viigide ja ja radikaalide liidule, millest sündisid reformiseadus, uued vaesteseadused, politsei ja kogu muu kontrolliatribuutika, mida edukas liberaalne majandus vajas. Seepärast ei olnud tšartistid mõnes mõttes mitte niivõrd revolutsionäärid, veelgi vähem prototüübid hilisematele ühiskonna raskuste kollektivistlikele lahendustele, kuivõrd vanamoodsad tegevusvabaduse pooldajad, libertaarid. Kui elasid ühiskonna alumises otsas, siis tundus valimisõigus olevat ainuvõimalik relv selle vastu, mida tajuti viigide repressiivse riigipöördena. Paljudes rahvarahutustes, mida see liikumine Victoria valitsusaja esimesel aastakümnel kogu maal esile kutsus, valisid meeleavaldajad agressiivselt ründamiseks tavaliselt välja need, kes olid kohalikult tuntud oma talumatute poliitiliste vaadete poolest. Näiteks keraamikatehaste rahutuste puhul ei sattunud vägivalla sihtmärkideks mitte niivõrd tööandjad ja keraamikalaod, vaid pigem vaesteseaduse volinikud, ebapopulaarsed rahukohtunikud ja töömajad, mida piirati. Longtoni kirikuõpetaja – mees, kes oli tuntud oma oivalise veinikeldri poolest – oli soovitanud vaestel kasutada kohvi asendajana oblikalehti.70 Selleks ajaks kui rahutused lõppesid, polnud tema akendesse ühtki tervet klaasiruutu alles jäänud. Rahvahulka oli sel korral vahetult üles ässitanud O’Connor, kes reisis mööda maad ringi ja küttis üles meeletut toetust tšartistide üritusele. Teda marssis tervitama umbes 350 naist, igaühel valge kepike käes. Stoke’ist ühines tuhat meest keraamikatehaste poliitilise ühinguga – tšartistide liikumise kohaliku haruga – samal päeval, kui O’Connor ütles: „Teil on umbes 130 keraamikameistrit, kes jagavad igal aastal omavahel umbes