avastanud noore kuninganna seltskonnas endast sellist süütust, mille olemasolust ta teadlikki polnud.
Sellegipoolest, kui lugeda nende vestlusi – Victoria ja tema armastatud lord M-i vahel – tekib kõige sagedamini küsimus, miks ei toimunud Suurbritannias 1830. aastate lõpul ja 1840. aastatel revolutsiooni? 1848., Euroopa revolutsioonide aastal, pidid mitmed kuninglikud valitsused ja aristokraatia oma asjad kokku panema ja lahkuma. Kuidas juhtus, et kuninganna Victorial õnnestus elada üle mitte ainult 1848. aasta, vaid ka kõigi järgnenud aastate hädad? Kui ta suri maailma seni kõige suurema, jõukama ja agressiivselt võimsama impeeriumi nominaalse riigipeana, siis oli tema peaminister laitmatult aristokraatlik tegelane, lord Salisbury (1830–1903). Kõigist tema peaministritest ainult kolm ei olnud aristokraatlikku päritolu – Sir Robert Peel (1788–1850), William Ewart Gladstone (1809–1898) ja Benjamin Disraeli (1804–1881). Gladstone oli miljonär, kelle isale ja vennale kuulusid tohutu suured perekondlikud maavaldused Šotimaal; Disraeli oli aristokraat adopteerimise teel. Kuidas oskasid nad üle elada mitte ainult hukkamisvankrid ja giljotiini, vaid ka – kui see lõpuks seadustati – hääletuskasti? Paljud nende lehekülgede lugejad, eriti kui nad on britid, võivad pidada aksiomaatiliseks, et Victoria-aegsed poliitilised institutsioonid kohanesid püsima jäämiseks ja hoidsid ühtlasi alal piisavat populaarsust, et neid ei vahetataks mingi põhjaliku demokraatia vormi vastu välja. Aga poliitikas ei ole midagi juhuslikku. Sündmustel ja nende tagajärgedel on oma paratamatus.
„Milleks vaeseid tüüdata? Jätke nad rahule!” ütles lord M30 Sir Walter Scotti (1771–1832) tsiteerides, kui kuninganna päris temalt vaestele hariduse andmise soovitavuse kohta. See oli mees, kes isiklikult oli heaks kiitnud Tolpuddle’i märtrite kohtlemise – kui 1834. aasta kevadel mõned Dorseti vaesed töölised söandasid moodustada sõprade ühingu ja öelda, et nende arvates on raske elada üheksa šillingiga nädalas. Paljakspöetud peadega ning aheldatud käte ja jalgadega George Loveless ja tema sõbrad veeti kohtuistungile Dorchesteri ja mõisteti salavannete seaduse alusel süüdi keelatud ühingu moodustamises. Räägiti, et nende üle võiks mõista kohut mässuõhutamise eest – ja see olnuks karistatav surmaga. Siiski mõisteti need kuus töölist lihtsalt seitsmeks aastaks sundasumisele.31
Kui kuninganna Victoria küsis lord Melbourne’ilt, kas ta soovitab lugeda äsja ilmunud romaani „Oliver Twist” (osadena aastail 1837–1839), mis palju kuulsust võitis, vastas Melbourne, et ta ei soovi lasta kuningannal seda lugeda. „See kõik toimub töömajade ja kirstutegijate ja taskuvaraste hulgas … Mulle need asjad ei meeldi; soovin neist hoiduda; nad ei meeldi mulle päris elus ja seepärast ei soovi ma näha neid ka [raamatus] kujutatuna.”32 Seda kergemeelset soovimatust vaadata tõtt tema kaasaegse elu ühe kõige ebameeldivama aspektiga võiks pidada pelgalt enese kaitsmiseks, kui lord Melbourne’i märkus oleks tulnud ükskõik millise tolle aja rikka aadlimehe suust. Aga et need ütles peaminister, kes oli esitanud 1834. aastal uued vaesteseadused ja kes otseses mõttes oli vastutav töömajade olemasolu eest säärastes mõõtmetes ja sellisel arvul, siis kõlavad need sõnad külmavärinaid tekitavalt ebamoraalsetena.
Aastad 1837–1844 tõid Briti rahvale kõige hullema majanduslanguse, mis oli neid iial tabanud. Hinnanguliselt – ja me räägime Iiri näljahädale eelnenud aastatest – kannatas rohkem kui miljon puruvaest inimest nälga lihtsalt seetõttu, et neil polnud tööd.33 Paljud ettevõtted jäid seisma. Töömajad, mille olemasolu lord Melbourne nii ebameeldivaks pidas, ei suutnud vaeste hulki kuidagi ära mahutada. „Oliver Twist” oli esile kutsunud üldsuse vapustatud ja nördinud reaktsioone. Melbourne’i administratsiooni algatatud vaesteseaduste parandused ei olnud haritud keskklasside seas populaarsed. Eriti The Times, milles „Oliver Twisti” trükiti, võttis ülesandeks ära tuua lugematuid õuduslugusid elust töömajades. Aastail 1839–1842 oli selle ajalehe peaaegu igas numbris mõni selline lugu. Lähemal uurimisel osutusid paljud neist lugudest tõele mittevastavaiks või liialdatuteks.34 Siiski imbus neid avalikku teadvusse piisavalt palju, et Melbourne’i jaanalinnuhoiak hakkas tunduma talumatuna.
1840. aasta esimesel jõulupühal võimaldati Etoni töömajas abielunaisele Elizabeth Wyse’ile erilist privileegi. Nimelt lubati tal lohutada oma kahe ja poole aastast tütart, kel olid külmamuhud. (Laste vanematest lahutamine toimus töömajades automaatselt ning see oli miski, mis tekitas kõige rohkem kibedust isegi paremini juhitud asutustes.) Proua Wyse’il lubati magada üks öö oma lapse juures, aga töömaja juhataja (kes, nagu paljud tema kolleegidki, oli endine allohvitser) keeldus andmast luba järgmiseks ööks. Kui endine allohvitser Joseph Howe leidis järgmisel päeval proua Wyse lastetoast oma tütre jalgu vannitamast ja sidumast, siis käskis ta naisel otsekohe ruumist lahkuda. Proua Wyse keeldus. Howe tiris ta trepist alla, pani ta töömaja puuri luku taha ning jättis ta kuuekraadise külmaga kahekümne neljaks tunniks üksikvangistusse ilma mantli, voodiõlgede ja ööpotita. Järgmisel hommikul viidi naine hommikusöögile, milleks olid teistest kinnipeetavatest järele jäänud kördi jäägid, ning saadeti tagasi puuri ja kästi põrand puhtaks teha – see oli vältimatult määrdunud –, aga talle ei antud selleks mingeid abivahendeid.
Oleks väär arvata, nagu tulnuks selliseid institutsionaalseid kannatusi ette ainult töömajades või nagu oleksid ainult vaesed lapsepõlves julma kohtlemist kogenud. Need olid tõepoolest rasked ajad, eriti laste ja noorte jaoks. Vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel Etoni töömajast, kus Elizabeth Wyse ja tema laps nii jõledalt kannatasid, asus Etoni St Mary kolledž, kus üks tulevane peaminister kirjas oma isale, teisele Salisbury markiile jutustas, kuidas keegi poiss nimega Troughton, täisealine, oli kümnest pindist õllest joobuna hoidnud Robert Cecili35 suus põlevat küünalt. „Ma tean, et Sulle ei meeldi kaebamised,” kirjutas laps, „ja ma olen püüdnud neid alla suruda ja seda kõike varjata, aga Sina oled ainus inimene, kellele ma võin neid asju julgesti rääkida. Tõesti, Eton on nüüd muutunud täiesti väljakannatamatuks.” Ta kirjeldas regulaarset peksmist jalgade ja esemetega ja sülitamist tema peale. „Nad lõid mind jalaga ja kiskusid mind juustest ja lõid mind rusikaga ja tagusid nii kõvasti kui vähegi jaksasid kakskümmend minutit järjest; ja nüüd valutavad mul kõik liigesed ja ma vaevalt suudan seda üldse kirjutada.” Markii ei võtnud oma poega sealt koolist ära enne kui kaheksateistkümne kuu pärast ning selleks ajaks oli poiss emotsionaalse ja füüsilise kokkuvarisemise seisundis.36
Kui selline oli ühe aristokraadi käekäik, siis ka ülemdiakoni poeg James Anthony Froude (1818–1894) – kellest hiljem sai kuulus ajaloolane – kannatas hirmsasti 1830. aastate alguses Westminsteri koolis. „Kolledži reegel oli, et me peame õppima kannatuste varal, ning ma pidin roomama voodisse valutava nahaga …” Seda haletsusväärset last, kes oli vaid üksteist aastat vana, kui ta esimest korda Westminsterisse läks, peksis korralikult ka tema oma isa, kui ta koolivaheajaks koju tuli ja selgus, et kiusajad olid varastanud ära tema särgid ja rikkunud ära ka need vähesed asjad, mis tal järele jäid.37
Aga kui kannatused polnudki ainuüksi vaeste pärisosa, siis tegelikult polnud see ainus asi. See, mis varajasi viktoriaane šokeeris, oli rikaste ja vaeste vaheline suur erinevus, silmaga nähtav ebaõiglus, mis sai veelgi ilmsemaks raudteeajastul, kui kommunikatsioon suurte tööstuslinnade vahel muutus nii hõlpsaks. Põllumajanduslikul, raudtee-eelsel ajastul võisid paljud jõukamatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvad inimesed vältida kokkupuudet vaestega. 1840. aastatel muutusid nad aga palju nähtavamaks, sest neid oli nii palju ning tekkis küsimus, kas säärast jõhkrat ja ilmset ebaõiglust sai ära hoida heategevusega või olid ebaõiglus ja armutu konkurents võõrandamatud koostisosad kapitalistlikust eduloost, millesse ühiskond oli kaasatud?
Hampshire’i krahvkonnas Farehamis oli töömaja juures suur kool; kolm selle õpilast, vallaslastena sündinud poisid Withers, Cook ja Warren, vanusevahemikus kolm ning viis ja pool aastat, saadeti piiskop Warrenilt eraldi õpetust saama. Kaheksa nädalat hiljem saadeti nad tagasi, kõhulahtisusest