üks nael kartuleid, kolm ja pool untsi juustu ja 12 untsi pudingit.38 Näljapajuk lapsi voodimärgamisest terveks ei ravinud. Siis pandi lapsed spetsiaalselt valmistatud jalapakkudesse – kujutlege inimest, kes valmistas laste jalapakud! – ja neid sunniti pealt vaatama, kuidas teised lapsed sõid. Kuna nad haisesid nüüd talumatult halvasti, viidi nad magama hoovis asuvasse kütmata kuuri ja seda südatalvel.
Samalaadsete juhtumitega kostitati The Timesi lugejaid peaaegu iga päev. See olukord kestis veel vähemalt esimesed kümme uue kuninganna valitsemisaastat, kuni üks liiga kaugele läinud skandaal viis Londonis tegutsenud vaesteseaduse komisjoni tagasiastumise ja lõpuks ka laialisaatmiseni. See oli Andoveri töömaja skandaal.
Hampshire’i krahvkonnas asuv Andover, väike jõukas laadalinnake, tundus sel ajal kindlasti pisikese paradiisina. Raudteepalavik, mis muutis kõik Suurbritannia osad kiiresti ligipääsetavaks ja ühendas kõik maa osad hõlpsalt ja tõhusalt, oli kroonimispäeval alles päris alguses,39 kui küla ühismaal peeti suur pidu: veisepraad ja puding kõigile osalejatele, korraldatud mängud tuhandele lapsele, „et jätta meie noorele ja kasvavale põlvkonnale alatiseks meelde, et nad on meie noorusliku, voorusliku ja armastatud kuninganna Victoria kaasaegsed”. Suurem osa toonasest Inglismaast oleks ajarändurile 21. sajandist jätnud mulje kui Eedeni aiast, millesse ükski madu veel polnud eksinud.40 Et 1830. aastateks oli peaaegu kogu ühismaa tarastatud, nii et üks väike ala jäi ühispõlluks või külavainuks, nägi kogu maa välja nagu hästi hooldatud aed, eriti kuna erinevalt Mandri-Euroopast olid põlised metsad Inglismaalt peaaegu täielikult maha raiutud; see oli metsasalude, parkide ja istanduste maa, kenade hekkide ja hoolitsetud põldude maa. 1831. aasta rahvaloenduse andmetest saame teada, et põllumajanduses töötas 961 000 perekonda ehk 28 protsenti kogu elanikkonnast. Reaalsus oli see, et elanikkonnast vähemalt pool – külakaupmehed, sepad, puusepad, ratassepad, kingsepad, müürsepad, möldrid, poodnikud – töötas maakogukondades. Sel ajal baseerusid ka paljud tööstusharud põhiliselt maal – näiteks söekaevandused ei asunud linnade keskel, vaid olid rajatud künkanõlvadele ja põldudele. „Tüüpiline inglane ei olnud veel linnainimene, aga peagi ta sai selleks.”41
Meenutades 1838. aasta kroonimispidustusi Andoveris, avaldab meile kõige rohkem muljet see, kui kiiresti ja kui kergesti hävitas kogu selle süütuse ja ilu ka põllumajanduslikus Hampshire’is põllumajandusmasinate, gudroonkattega maanteede ja raudteede tulek, ning lõpuks ka sisepõlemismootorite needus, mis Inglismaa hävitamise ja laastamise lõpule viis.
Sellegipoolest erines see Andover, Jane Austeni krahvkonnas Hampshire’is, juba sellest Andoverist, mida tundis preili Austen vaid kümme aastat varem. Tal on olemas oma Bastille. Valitsuse maltuslikus relvastuses oli sellest saamas hädavajalik tööriist. Kui ajarändur 21. sajandist oleks ahhetanud 1837. aasta põllumajandusliku Inglismaa rikkumata ilu üle, siis järgmiseks oleks ta pidanud märkama vaesuse lehka. Tõsi küll, see sõltus sellest, kuhu minna. William Cobbett (1763–1835) leidis oma ruraalsetel retkedel 1830. aastal, et Leicestershire’i inimesed elasid savionnides; keegi sakslasest rännumees ütles aga 1828. aastal, et „väljaspool põhjapoolseid tehasepiirkondi ja Londoni madalaid kvartaleid on Inglismaal harva näha kaltse ja räbalaid ning harva katkiseid aknaruute ja hooletusse jäetud maamaju”.42 Aga tegelikult olid põllumajandustöölised vaesed. Viljaseadused, mis subsideerisid Briti maaomanikke ja kehtestasid sissetoodavale viljale maksu, ei andnud neil aastatel, kui viljahinnad tõusid, põllumajandustöölistele suuremaid palku, ehkki nad kergitasid leivapätsi hinda. (Nisuhinna mõõduks oli kvarter, s.t kaheksa buššelit43. 1835. aastal maksis nisu 38 šillingit ja poolteist penni, aastatel 1836–1839 tõusis 81 šillingi ja kuue pennini ning 1846. aastal kõikus 47 šillingi ja viie penni ning 56 šillingi ja kolme penni vahel.)44 Elu Midlandi ja põhja kasvavates tööstuslinnades 1840. aastatel oli ränk, aga raha oli võimalik teenida. (Võrrelgem 1847. aasta õnnelikku põhjamaalast, kes sai nädalas 11 šillingit ja kuus penni – tublisti rohkem, kui oli elus püsimiseks tarvis – näiteks Gloucestershire’i, Wiltshire’i või Suffolki põllutöölisega, kes pidi hakkama saama miinimumist vähemaga – seitsme šillingiga.)45
Nii juhtuski, et idüllilises Andoveris oli rohkem kui küllaga vaeseid, kes tulid töömajasse abi saama. Juba uute vaesteseaduste algusest peale 1834. aastal olid kohalik komitee esimees Charles Dodson ja töömaja juhatav abielupaar, härra ja proua Colin McDougal, kardetud keelukorraldusega kruvid kenasti kinni keeranud. Selles kihelkonnas peatati igasugune vaeste abistamine nende kodudes. Kui vallaslastega üksikemad süüa tahtsid, pidid nad kandma jämedakoelisele hallile töömajaürbile õmmeldud häbistavat kollast triipu. Poisid ja mehed pandi tegema haisvat kontide jahvatamise tööd, tootes surnud taluloomade luudest väetist. Nad olid nii näljased, et hakkasid järama tapamajast tulnud roiskunud konte ja mädanevat hobuseliha.
Töömaja ülevaataja Colin McDougal oli karune šotlane, sündinud 1793. aastal, võidelnud Waterloo lahingus ja vabastatud teenistusest 1836. aastal staabiseersandina. Ta oli joodik, kes alatasa kakles oma mitte vähem hirmsa naisega. Ta peksis regulaarselt isegi kolmeaastaseid lapsi voodi märgamise eest ning hoidis oma vaeseid säärasel näljapajukil, et mõned neist jäid ellu vaid küünlaid süües. Charles Lewis Weyhillist meenutas, kuidas tema lapsed sõid kartulikoori, mis olid visatud välja McDougali kanadele. Skandaal puhkes 1845. aastal, kui Ralph Etwall, parlamendiliige Andoverist, alamkojas püsti tõusis ning nõudis uurimise alustamist Andoveri töömaja ja kaudselt ka vaesteseaduse komisjoni tegutsemise kohta. 1847. aasta juulis saadeti see komisjon lõpuks laiali – ja samal nädalal suri John Walter (1776–1847), The Timesi toimetaja, kes nii väsimatult oli selle nimel võidelnud. Ent vaatamata vaesteseaduse komisjoni häbistamisele ja parlamendi otsusele parandada tingimusi töömajades, jäid need asutused veel paljudeks aastakümneteks süngeteks paikadeks.
3
Harta
Nälja, mustuse ja vaesusega käisid vääramatult kaasas haigused. 7. novembril 1837 pani üks arst Londoni East Endi vaeses Limehouse’i piirkonnas kirja seitsmeaastase Iiri päritolu Ellen Greeni haigusloo. Tüdruk elas oma vanematega väikese maja teise korruse armetus korteris aadressil Well-alley, Ropemaker’s Fields, Limehouse, väga vaestes, räpastes ja kitsastes oludes. Ühes ja samas toas elasid tema vanemad veel kahe selle pere lapsega ja veel üks iirlastest abielupaar oma ainsa lapsega, kes veel rinda imes.
Arst Charles Johnston märkis üles, et räpane korter külgnes sealaudaga ning et selle põrand oli üksainus sõnniku ja mustuse hunnik, „elumaja ja sealauda ühistoodang”. Väikest Ellenit tabas esimene oksendamis- ja kõhulahtisushoog 26. oktoobril, siis algasid krambid säärtes ja reites. Mõne päevaga oli ta nägu kokku kuivanud, silmad sügavale silmakoobastesse vajunud, sidekestad põletikus, huuled sinised, keel valge. Need olid koolera kindlad tundemärgid ja umbes päev hiljem ta surigi.46
Ühiskonna suhtumine haigustesse näitab rohkem kui tema meditsiiniliste teadmiste hulk. Viktoriaanlik Inglismaa, kelle osaks oli saada nii tihedalt rahvastatuks, kogu maailmas nii poliitiliselt võimsaks, nii räpaseks ja nii rikkaks, valas suure osa oma paranoiast ja kaksipidisest suhtumisest mammonakummardamisse neisse tunnetesse, mida väljendati avalikult seoses kooleraga. Haigus tuli Indiast, kust pärines nii suur osa brittide jõukusest ja süüst. India subkontinendilt levis nakkus välja alles 19. sajandil ja esimene suurem epideemia puhkes 1817. aastal. Haiguspuhangu ulatus oli otseses sõltuvuses kaubandusest, tihenenud läbikäimisest Bengalis asuvate Euroopa, peamiselt Briti kaupmeeste ja neid sinna kaitsma saadetud sõjavägede vahel. 1817. aastal kaotas Kolkata (Calcutta) lähedal Bundelkhandis laagris olnud Hastingsi markii armee koolera tõttu 5000 meest. 1818. aastal haaras haigus kogu India subkontinenti. 1819. aastaks oli koolera jõudnud Mauritiusele, 1824. aastaks oli see levinud kogu Lõuna- ja Kagu-Aasiasse. 1829. aastal oli see juba Afganistanis ja Pärsias. 1831. aastal jõudis haigus Moskvasse, Peterburisse