veel olemas oli; vaid Prantsusmaad peeti ka näitlikuks õppetunniks selle kohta, mis juhtub siis, kui ühiskond kokku variseb. Vana kooli tooride meelest oli õppetund üsnagi lihtne: hakka vaid usulistele vabamõtlejatele maad andma või aristokraatlikkuses kahtlema, ja varsti seatakse giljotiin üles, kuningatel raiutakse pead maha, tulevad terrorivalitsus ja Robespierre.
Carlyle’i jaoks ei olnud see lugu nii lihtne. Prantsuse revolutsiooni draama lummas seda talupoeglikku päritolu šoti geeniust. Carlyle oli üks neist, kes oli lahti ütelnud ortodokssetest religioossetest uskumustest ega püüdnudki jätta muljet, et ta on kristlane, kuigi ta luges ka edaspidi Piiblit ja uskus, et ajaloo käigus on midagi ettemääratut.
Me lõikame seda, mida külvame, nii üksikisikutena kui ka ühiskondadena. See on „Prantsuse revolutsiooni” lihtne ja veenev sõnum – kuigi (peaksin ütlema) see on ka kõige põnevam ja loetavam ajalooteos inglise keeles. Ent mitte ükski ingliskeelne inimene ei saa mõelda Prantsuse revolutsioonist, kasutamata Carlyle’i sõnu – „läbinisti äraostmatu” ja „haavlikartetši pahvak”18. Paljud on enese teadmata omaks võtnud tema seisukohad, kuigi pole lugenud tema raamatut.
Carlyle näitab selgelt ja armutult, kuidas ancien régime19 pidi paratamatult langema ning kuidas armutult isekatel aristokraatidel ja kuninglikul perekonnal polnudki oodata midagi muud kui hävitavat apokalüpsist. Sellegipoolest ei poolda Carlyle terrorit ja tema äraostmatu Robespierre on üks kirjanduse suuri koletisi. Carlyle’i hingeheitlustest, mis ära trükiti, said tema põlvkonna poliitilised, usulised ja filosoofilised sisepiinad, mistõttu ta oligi selle põlvkonna üks suurimaid prohveteid ingliskeelses maailmas. Kristlusse ei suutnud ta uskuda, aga ta ei tundnud ka voltaire’ilikult heameelt vana ebausu kaotamise üle. Ta leinas oma kadunud Kristust ja kartis ühiskonna pärast, milles puudub aukartus, hardus suurte saladuste ees. Eelkõige pelgas ta, mis juhtub ühiskonnaga, kes lihtsalt ei suuda (moraalselt või poliitiliselt) ülal pidada oligarhiliste eesõiguste süsteemi, vaid võib väga kergesti libastuda millessegi hullemasse – anarhiasse, sandistamisse, tapatalgutesse. Ettekujutus, nagu saaks tema aja vaimseid ja poliitilisi hädasid lahendada parlamendireformidega, valimisõiguse laiendamisega või selle andmisega neile, kes elavad rohkem kui kümnenaelast üüri väärt majapidamistes – ettekujutus, nagu võiks see Jumala riigi maa peale tuua, oli tema jaoks naeruväärne.
Carlyle oli võib-olla üks esimesi mõtlejaid, kes oli kõige tugevam just siis, kui ta tõi esile negatiivset, ja kõige nõrgem siis, kui ta pakkus alternatiive. See, kuidas ta lahkas aristokraatliku valitsemisviisi iga alternatiivi nõrkust, aga samas ka selle süsteemi enda ebakindlust, tekitas paljudel tema kaasaegsetel judinaid. Carlyle ei olnud tegelikust elust eemalseisev koolitoaajaloolane – ta oli võrratu ajakirjanik, kes vaatles „Inglismaa seisukorda” ja nägi kohutavat vaesust, ebaõiglust, ebatõhusust ja vaimulikku nälga. Ta ei olnud optimistlik, et tema kaasaegsetel õnnestub hoiduda veelgi hullemast revolutsioonist, kui oli toimunud Prantsusmaal. Aga peaaegu et veelgi hullem oli tema meelest kapitalistliku tööstusrevolutsiooni hirmus mõju tuhandetele eludele, mis tegi nii paljudest inimestest mitte ainult majanduse orjad, vaid tölplased, kes ei suutnud mõista sedasorti intellektuaalseid või vaimseid tõdesid, mis olid olnud ilmsed tema enda tööstuseelsele, ehkki vaesusest räsitud perekonnale ja sugulastele.
Carlyle’il, kes oli jõuliselt koomiline kirjanik ja üks vaimukamaid nii oma kibedates märkustes kui ka jutuajamistes, oli lõppkokkuvõttes traagiline arusaam elust ja maailmast. Raske oleks kujutleda temperamenti, mis võinuks veel rohkem erineda „Pickwick-klubi järelejäänud paberite” looja omast.
Vähe on kuulsaid romaane, mille saamislugu oleks katkendlikum. Hiljuti oli oma „Humoorikate visanditega” (Humorous Sketches) edu saavutanud karikaturist Robert Seymour, kes pilkas ühiskonnas esile tõusvate kaupmeeste uhkeldamist. Seymour oli õnnetu mees, vallaslapsena sündinud ja depressiivse meelelaadiga. „Visandite” edust tiivustatuna pakkus ta kirjastajatele Chapmanile ja Hallile joonistustesarja, milles kujutati „Nimrodi klubi” seiklusi, Londoni lihtrahvast pärit spordimeeste absurdseid ettevõtmisi. Dickens oli juba pävinud tähelepanu oma „Bozi visanditega” (Sketches by Boz), ajakirjanduslike tähelepanekutega Londoni elu kohta. Hall küsis, kas ta võiks pakkuda midagi samasugust Nimrodi klubi seikluste kohta. Dickens, kes oli tollal 24-aastane, nõustus.
Raamatu esimese ja teise osa kirjastamise vahel aga oli melanhoolne Seymour läinud Islingtonis oma Liverpooli maanteel asuvasse aeda ja ennast maha lasknud. Mõnikord arvatakse, nagu oleks ta teinud seda seetõttu, et talle ei meeldinud algselt tema loomingu eest kogu tunnustuse osaks saamine Dickensile. Tegelikult sai teose esimene osa väga vähe tähelepanu ja seda müüdi ainult 400 eksemplari. Enesetapule õhutas Seymouri tema enda vaimuhaigus, mitte Dickensi edukus. Üks illustraatoreid, kes Seymouri asemel end seda tööd tegema pakkus, oli pikka kasvu erakooli poiss William Makepeace Thackeray. Aga töö anti sellegipoolest R. W. Bussile ning sellest alates töötasid kirjanik ja joonistaja tandemina koos.
Lugu ise, mis ilmus osadena 1836. ja 1837. aastal, oli üsna laialivalguv kelmiromaan; esimesi lugejaid võlus selle januselik kahetisus. Ühest küljest tuuakse selles fantaasiaküllaselt esile Dickensile endalegi omaseid koduse paisuva alamkeskklassi vaba aja meelelahutusi. Selles mõttes on see läbinisti modernne teos. Teisest küljest on see nostalgiline hetkülesvõte või ülesvõtete jada Inglismaast, mida tööstus ja raudteed jäädavalt muutsid.
„Pickwick” paljastas uue lugejaskonna olemasolu (ja mõnes mõttes lõi selle). Enne selle ilmumist oli lugejaskond lõhestatud. Ajalehed maksid seitse penni. Kolmeköiteline romaan maksis ühe naela, kümme šillingit ja kuuskümmend penni. Ainult jõukas keskklass, kõrgkesklass ja kõrgklass ostsid suures formaadis ajalehti või kõvade kaantega romaane. Sellest umbes 50 000 lugejaga klassist allpool olid need, kes ostsid populaarset ilukirjandust, mida ei antud välja kõvakaaneliste raamatutena, vaid odava perioodikana, kergesti lagunevate pehmekaaneliste raamatutena, mida rändkaupmehed müüsid ukselt uksele või tänavaturgudel. Ballaadilehti, satiire ja rahvalikke armujutte turustasid sellisel viisil müüjad, kes olid üsna sarnased Silas Weggiga „Meie ühisest sõbrast” (Our Mutual Friend). Mõned Dickensi kaasaegsed, nagu näiteks Sir Walter Scotti rahvalik järeleaimaja William Harrison Ainsworth, arvasid, et noor ajakirjanik teeb rahvalikus vormis, pehmete kaantega järjejutu kujul ilmuva ilukirjanduse loomisega ränga vea – siiani oli see vorm olnud vaid kõige labasema rämpsu päralt. Kuid mõne kuu pärast olid „Pickwicki” müüginumbrid kasvanud kümnete tuhandeteni. Hiljem ilmusid paljud Dickensi, Thackeray, Trollope’i, George Elioti ja teiste suurepärased romaanid perioodilistes väljaannetes jaokaupa.
„Pickwicki”-maania levis esmalt Suurbritannias ja siis ka välismaal. (Eriti populaarne oli see Venemaal.) Kangapoodidesse hakkasid ilmuma Pickwicki-teemalised sitsiriided. Põlvpükste valmistajatel paluti lõigata oma tooteid nii, et need sarnaneksid hr Pickwicki Sancho Panza, kokni päritolu teenri Sam Welleri omadega. Pickwicki klubi auväärt liikmetest hr Tupmanist, hr Snodgrassist ja hr Winkle’ist tehti mehepeakannud. Valmistati Pickwicki-nimelisi saiakesi ja paksu poisi kujulisi maiustusi. Tänapäevalgi mõtlevad edukad kirjastajad välja selliseid turundustrikke, et mõne filmi- või raamatutegelase populaarsusest veelgi kasu lõigata. Pickwicki-maania aga oli spontaanne ja see turg, mille Chapman ja Hall avasid, uus turg, täiesti uus klass inimesi, oli osalt määratlenud ennast vastuseks Dickensile.
„Pickwicki paberite” poliitilisest aspektist uurijale ei saa jääda märkamatuks selle tähtsa klassi põhiline meelsus: see oli petite bourgeoisie, kes kogu selle perioodi jooksul toetasid vabakaubandust ja rõõmustasid viljaseaduste20 kaotamise üle, sest säärased meetmed pidid tooma üleüldise rahu ajastu; sellegipoolest rõõmustasid nad ka kaheksa aastat hiljem, kui Suurbritannia läks Krimmis Venemaa vastu sõtta, mida oleks olnud täiesti võimalik ära hoida. Nagu Muggletoni valijad „Pickwick-klubi paberites” „eri aegadel on esitanud mitte vähem kui tuhat nelisada kakskümmend märgukirja neegrite orjuse edasikestmise vastu välismaal ja niisama suure arvu märgukirju igasuguse vahelesegamise vastu tööstus-süsteemisse kodumaal”21. Samamoodi olid neil, kes