politseijõudude moodustamise küsimuses. Henry Broughami kohtureformid – erieestkoste kaotamisest kuni kohalike kohtute loomiseni – järgisid Benthami ettekirjutusi täht-tähelt. Aga laiemalt ja veelgi laiemalt – Benthami ideed India haldamisest, mis 1820. aastatel, kui võim Ida-India Kompanii käes oli, tundusid fantastilised, rakendati 1860. aastatel, impeeriumi laienemise ajal, kõik praktikasse.53
Seetõttu võib Benthamit nii vaimselt kui ka faktiliselt pidada viktoriaanliku reaalpoliitika isaks. „Suurim õnn suurimale arvule” teooria aluseks oli kalk, kuid realistlik arvestus, et kõigile meele järele olla pole võimalik. Stabiilse ühiskonna loomise saladus on õnnetute isoleerimises ja kahjutuks tegemises.
Kui 18. sajandi Inglismaa aristokraatiast domineeritud hierarhilises maailmas olid elu ja vara suuresti seaduse kaitse all ning õigust mõistsid rahukohtud ja kohtunikud suure rangusega, siis reformideajastul asendati õiguse mõiste preventiivse korravalve mõistega. 18. sajandi Inglismaa sai hakkama ilma politseita osalt seetõttu, et rahvaarv oli nii väike, osalt seetõttu, et 1820. aastatel oli rohkem kui 200 surmanuhtlusega karistatavat süütegu. Inglismaal kehtis Euroopa kõige karmim kriminaalkoodeks. 1841. aastaks jäi seaduseraamatusse vaid kaheksa süütegu, mille eest võidi karistada ülespoomisega. Need reformid valmistasid heameelt liberaalidele, kes olid rõõmsad, pääsedes „Kerjusooperi” võllapuude maailmast. Kuid politseijõudude kasutamise vastu olid peamiselt just töötavad klassid. Liberalism – kui kasutada seda mõistet kõige laiemas tähenduses – andis teatud poliitilised õigused varakate indiviidide laiemale grupile, kuid kärpis järsult isikuvabadust. Keskse politseiväe loomisega kaotati kohalikud vahimehed, Dogberryd ja Elbow’d, kes olid Tudorite aegadest peale rahu valvanud, ning tugevdati riiklikku kontrolli.54
Muuseas ei toimunud pärast pealinna politsei rajamist mingit märgatavat kuritegevuse vähenemist.55 Peeli 3000-mehelisel politseiväel oli selle esimese kahekümne aasta jooksul suuresti poliitiline funktsioon. Peaaegu kõik politseinikud – seegi oli iseenesest ajamärk – olid põllumajandustöölised, kes vaesuse tõttu olid sellele tööle tulnud, aga neil puudus side linnaproletariaadiga, kelle ohjes hoidmiseks nad olid tööle võetud. („Ma olen keeldunud palkamast härrasmehi ülevaatajateks ja inspektoriteks,” selgitas Peel, „sest olen kindel, et nad on selle töö jaoks liiga head.”)56 Ehkki politsei loomise ajal räägiti vaid sellest, et nad peaksid panema piiri varastamisele ja vägivallale, mille tõttu 900 000 naela väärtuses vara kaduma läks, ei kulunud kaua aega, kui politseinikke rakendati ka tšartistide ässituslaine mahasurumiseks.57
Tšartismi fenomeni oleks võimalik käsitleda 20. sajandi vasakpoolsuse enneaegse kuulutajana, ehkki seosed on nõrgad ja sageli on raske leida mingisugust apostellikku järjepidevust, mis oleks allesjäänud tšartistide gruppidelt või indiviididelt edasi antud kujunevale töölisliikumisele. Võib-olla kõige otstarbekam oleks tšartismi käsitada oma aja nähtusena. Selle püüdlused, lootused ja hirmud, mida ta äratas elanikkonna eri osades, selle peaaegu saavutatud võidud ja summutatud lüüasaamine moodustavad kõige järjepidevamalt huvitava tausta Victoria valitsusajal poliitilisele ajaloole selle esimese kümne aasta jooksul.
Need, kes lootsid, et lord Grey (1764–1845) ja lord John Russelli (1792–1878) reformiseadus toob kaasa demokraatia ajastu või isegi kodanluse valitsuse, pidid avastama, et nende lootused ei täitunud. Grey valitsus oli peaaegu täiesti aristokraatlik, selle neli liiget, kes istusid alamkojas, olid Iiri vikont lord Palmerston (1784–1865), Spenceri krahvitiitli pärija lord Althorp, lord Glenelgina peeriks ülendatud Šoti maaomanik Grant ja tohutute maavaldustega Inglise baronet Graham. Grey valitsuse esimene akt pärast reformiseaduse vastuvõtmist oli kahe hertsogitiitli omistamine.58 Viisteist aastat hiljem, kui North Country radikaal John Bright (1811–1889) rääkis uue reformitud parlamendi koosseisust ja ütles parlamendile 1847. aastal, et „praegune valitsus on sisuliselt keskklasside oma”, siis kõlas saalis naer.59 1832. aasta reformid laiendasid ehk valimisõigust mõnele varakale isikule, kes seni olid sellest kõrvale jäänud, aga paljud endised kombed jäid püsima. Näiteks olid ikka veel olemas „omandlinnad” – parlamendikohad, mis olid sisuliselt ühe patrooni valduses. Calne’i linnake Wiltshire’is kuulus Lansdowne’i markiile. 1832. aastal saatis Calne Westminsterisse oma saadikuna Kerry krahvi – lord Lansdowne’i vanima poja. Kui too 1836. aastal suri, tuli tema asemele John Charles Fox Strangways, Lansdowne’i õemees. 1837. aastal läks saadikukoht lord Lansdowne’i järelejäänud pojale Shelburne’i krahvile, kes valiti parlamenti 1841., 1847. ja 1852. aasta valimistega.60 Ühtlasi ei peaks me ette kujutama, nagu oleks 1832. aasta valimisõiguse laiendamine puudutanud rohkem kui käputäit rahvastikust. Tegelikult antud häälte osas ei muutnud reformiseadus paljudes piirkondades mitte midagi. Harwichis, kust valiti kaks saadikut, koosnes valijaskond 214 inimesest, kellest 156 hääletas 1832. aasta valimistel ja ainult 123 hääletas 1835. aasta valimistel. 179 valijaga Totnes valis kaks saadikut, 8000 uue valijaga Liverpool valis samuti kaks saadikut. Väga paljusid väiksemaid valmisringkondi, eriti neid, mis kuulusid aristokraatidele, valimised üldse ei kõigutanud, ja valijatele meelehea andmine oli protseduuri igati heakskiidetud osa – mitte ainult heakskiidetud, vaid hädavajalik selleks, et veenda valimisõiguslikke isikuid üldse hääletama. Mis salajasse hääletamisse puutub, siis võib-olla jagasid paljud lord Palmerstoni seisukohta: „… hiilides hääletuskasti juurde minemine ja paberitüki sissepistmine enda ümber vaadates, et keegi seda lugeda ei saaks, on teguviis, mis ei ole konstitutsiooniline ega otsekohese ja ausa inglase iseloomu vääriline”.61
Kuninganna Victoria esimese parlamendi kogunemisel oli meie vana sõber, Finsbury radikaalne parlamendisaadik Thomas Wakley teinud ettepaneku valimisõigust veelgi laiendada ja viia sisse salajane hääletamine, et muuta kuritarvitused valimistel raskemaks. Sellega provotseeris ta suure reformiseaduse tunnustatud ehitusmeistrit lord John Russellit pidama alamkojas oma kuulsa otsustavuskõne. Lord John ei välistanud reformide millalgi jätkamise võimalust, aga kui „Inglismaa inimesed lord Johni mõõdukatest reformidest ei hooli, siis võivad nad mu ettepaneku tagasi lükata. Nad võivad takistada, et ma võtaksin osa seadusandlusest või valitseja nõukogudest; nad võivad paigutada sinna teised, kellel on avaramad ja ulatuslikumad, täiuslikumad ja valgustatumad vaated, aga nad ei pea ootama, et mulle need vaated meeldiksid.” Kuidas täpselt „Inglismaa inimesed” oleksid saanud lord John Russelli poliitilist käekäiku mõjutada, kui ta rohkematele neist hääletusõiguse andmist „mitte just arukaks” pidas, ei suvatsenud lordlik kõrgus sel korral öelda.
Suuresti vastuseks sellisele järeleandmatule viigi mõtteviisile ning enneolematu majandusliku raskuse ajal, mida liberaalide töömajad ja politseiväed veelgi hullemaks muutsid, sündis tšartismina tuntuks saanud liikumine.
„Tõepoolest on olemas „inimese õigused”, ärgu keegi selles kahelgu. Õiguse ideaal pesitseb kõigis inimestes kõigis inimlikes korraldustes, tegevustes ja protseduurides: selle õiguse ideaali poole, mis ennast üha enam arendab seda enam, mida lähemale sellele jõutakse, kaldub ja heitleb ühiskond alati.”62 Nii kinnitas suur Carlyle ja küllap tundsid ka teised, et õhus oli midagi apokalüptilist, muutus, mis pidi toimuma ainuüksi seepärast, et ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel oli nii silmatorkavalt suur ning rahva enamiku poliitilise esindatuse puudumine oli loomu poolest väär.
1837. aastal asutati Leedsis tšartistide ajaleht The Northern Star, mille trükkimiseks kasutati Londonist toodud masinaid ja täheladusid. Ajalehe väljaandmise suhteline odavus ja kiirus ning selle ideede levitamise hõlpsus äsja valminud raudteede abil on tšartismi loo olulised jooned. Andoveri pooleldi nälgiv tööline oli nüüd kontaktis – nii nagu varem polnud võimalik ega mõeldav – Spitalfieldsi radikaalse kangruga Londonis, portselanisavi tolmust lämbuva pottsepaga Staffordshire’is, Yorkshire’i kangakudujaga, Lancashire’i puuvillaketrajaga, Lõuna-Walesi rauatöölisega,