ööl lamasin unetult voodis ja vahtisin lakke. Mu mõistus tegi ületunde ja ma muretsesin selle pärast, kus koer nüüd juba olla võiks. Oli kevad, nii et väljas oli pärast päikeseloojangut veel päris külm. Lootsin, et vaeseke leiab ööseks ulualuse. Ja ma ei suutnud ka uudishimu alla suruda. Miks ei olnud omanik endast teada andnud? Kuna tegemist oli tõukoeraga, oli raske uskuda, et tal omanikku polnudki. Mõtlesin paikadele, kus teda oli nähtud. Panin öökapilambi põlema, viskasin teki pealt ja hüppasin voodist välja.
Avasin riidekapi, mis oli küll pungil täis, kuid riidepuudel rippuvate särkide all oli seal ka suur pappkast. Tõmbasin selle kapist välja. See oli raskem, kui ma mäletasin.
Ma polnud kasti juba kolm aastat – West Midlandsi politseist lahkumisest saadik – puudutanudki. Koorisin kleeplindi lahti ja hakkasin oma töölaualt kokku korjatud träni sees sorima, kuni mu sõrmed leidsid, mida otsisin – raamatu „A-st Y-ni”, mis oli iga patrullpolitseiniku põhitöövahend.
Lappasin raamatut, kuni jõudsin Wolverhamptoni linna lehekülgedeni. Kui minu uurijaoskused taas pead tõstsid, tundsin endas adrenaliinisööstu.
„Teda nähti siin,” pomisesin endamisi, näpuga mööda lehekülge joont vedades. „Ja siin … ja siin.” Jätkasin nende kohtade markeerimist, kus koera oli nähtud.
Hoidsin kaarti pisut eemal ja uurisin oma tõendusmaterjali. Kas paigad olid linnas suvaliselt laiali või võis looma teekonnast välja lugeda mingi mustri?
Hüüatasin: „Ta läheb lääne poole! Niisiis võiks ta praegu olla pigem siinpool linna kui sealpool …” Torkasin sõrme kaardil paika, kust koera kõige tõenäolisemalt leida võiks.
Järgmisel hommikul ärgates lülitasin raadio sisse. Ma ei suutnud uudiseid ära oodata. Inimesed teatasid ikka veel Afganistani hurda märkamisest, kuid keegi ei suutnud teda kinni püüda. Ja siis hakati edastama pakkumisi. Wolverhamptoni äriomanikud helistasid raadiosse ja lubasid auhindu sellele, kes hulkuva koera kinni püüab.
Peatänaval asuva Luigi pitsarestorani omanik pakkus tasuks abi eest pastarooga või pitsat. Järgmine heasüdamik sponsor oli lilleäri omanik Joan. Tema pakkus koera päästjale ilusat lillebuketti.
Annetused olid südantsoojendavad, aga märkamisteateid kuulata oli juba ebameeldiv. Ma ei talunud hästi mõtet potentsiaalselt haavatud koerast, kes üksi ja hirmununa linnatänavail hulkus. Tundsin, et pean midagi tegema. Mind ei huvitanud tasuta toit ega lillekimp. Ma tahtsin ainult kannatavat looma aidata. Nii ma võtsingi telefoni, valisin saate otseliini numbri ning leiutasin oma ärile hetkega ka nime.
„Mu nimi on Tom Watkins. Olen endine politseinik. Praegu juhin ma ettevõtet Animal Search UK, mis on üleriigiline lemmikloomade detektiiviagentuur ja asub Black Country regioonis. Ma leian selle koera üles.” Black Country on kohanimi, mis märgib West Midlandsis asuvat piirkonda, kus ma elasin. Tööstusrevolutsiooni ajal oli seal palju söekaevandusi, rauavalukodasid ja terasetehaseid, mis põhjustasid suurt õhusaastet.
Saatejuhi hääl tõusis üllatusest terve oktaavi kõrgemaks. „Animal Search UK? Ma pole sellest varem kuulnudki!”
„See on suhteliselt uus organisatsioon, aga Suurbritannia suurim.”
Tehnilisest küljest oli see tõsi – see oli Suurbritannia suurim, sest keegi polnud varem midagi sellist teinud. Ma olin Briti esimene loomadetektiiv.
Saatejuht neelas sööda alla. „Suurepärane, Tom. Rääkige, kuidas te koera üles leida kavatsete.”
Ma polnud nii kaugele jõudnud mõelda! Pidin käigu pealt midagi leiutama. „Saadan ühe meie patrullautodest välja.” Patrullautodest? Üllatasin sellega iseennastki.
„Väga tore! Hoidke meid uudistega kursis,” siristas saatejuht.
Katkestasin kõne ja tundsin, kuidas mu närvid tõmblesid. Nüüd lootsid tuhanded inimesed, et ma päästan koera. Rääkimata sellest, et minust oli just saanud Ace Ventura laadne loomadetektiiv, kuigi päriselus.
Kogu mu maise vara moodustasid Fiat Panda ja mootorratas, aga otsinguteks ei kõlvanud kumbki. Kui ma koera leiangi, kuidas ma ta ohutusse paika transpordin? Olin täiesti veendunud, et kuidagi saan ma sellega hakkama. Mitte mingil tingimusel ei võinud ma tal enam tänavatel hulkuda lasta.
Niipea kui olin telefonikõne lõpetanud, seadsin sammud kaubikuid rentivasse firmasse. Aga kuna ma vaevlesin tõsises rahapuuduses, pidin taas kord käigu pealt midagi välja mõtlema. Ütlesin vastuvõtulauas istuvale mehele, et olen loomi otsivast organisatsioonist, ning rääkisin välja soodushinna – tema laenab mulle üheks päevaks kaubiku ja mina mainin tema firmat raadios. Ma ei suutnud ise ka uskuda, mis mu suust välja kargas, aga kuidagi läks nii, et nutikas mõte meediat kaasata kukkus mul ilmselt loomulikult välja.
Veidral kombel jäi ta nõusse, nii et võtsin kaubiku ja sõitsin vana sõpra vaatama. Alan töötas ühes Dudley bensiinijamas. Olime sõbraks saanud, kui ma öösiti kell kaks – pärast hilist töövahetust – paaki täitmas käisin. Meil tekkisid neil öistel tundidel päris mõnusad mõttevahetused.
Sõitsin garaaži sisse hetkel, kui Alan oli oma öövahetust lõpetamas. Kerisin akna alla ja hüüdsin: „Hüppa peale! Me läheme koera otsima!”
Alan, kellel polnud minu küllatulekust aimugi, vangutas pead nagu kontrollides, kas ta äkki kujutas äsja kuuldut endale ette. „Misasja sa räägid?” küsis ta päevavalguse kätte astunult oma väsinud silmi hõõrudes.
„Tule lihtsalt autosse. Tee peal räägin.”
Alan oli üheksateiskümneaastane, pisut pontsakas, minust lühem, mustade juuste ja alati naeruse näoga. Ta oli sõbralik semu ja hea naljamees.
Olime just ära sõitmas, kui mulle kargas pähe, milliseid elementaarseid koerapüügivahendeid meil vaja minna võiks. Sõitsin kiiresti tagasi bensiinijaama ning ilmusin sealt välja hunniku koeratoidupurkidega. Ühes kaenlas oli mul veepudel ja teises plastist kauss.
Alani nägu väljendas järjest suuremat hämmingut. Viskasin kogu krempli kaubiku pakiruumi ja hüppasin rooli taha. „Meil on koerapüüdmiseks peibutist vaja,” ütlesin selgituseks.
„Kas sa palun võiksid selgitada, mis toimub?” anus Alan.
Panin suuna sisse, keerasin tänavale ja viisin ta kurssi operatsiooniga „Koera päästmine”. Selgitasin talle viimase paari päeva jooksul raadio kaudu lahtirullunud lugu. „See koer on ilmselgelt omadega väheke pigis. Me peame ta kinni püüdma ja koju tagasi viima, et omanik saaks temaga loomaarsti juurde minna. Pärast nii mitut päeva väljas on ta kindlasti janus, sellepärast võtsin ka veepudeli kaasa.”
Alanil oli hulgaliselt küsimusi. Kuidas me koera üles leiame? Ja kui me ta üles leiamegi, siis kuidas me ta kinni püüame?
Mul ei olnud kõiki vastuseid varmalt valmis, aga mul oli tunne, et kõik need politseiaastad tulevad nüüd kasuks. Kogemused olid mulle õpetanud, et olukorra tundma õppimine on väga oluline. Praeguses olukorras oli vaja arvestada Wolverhamptoniga ja suure koeraga, kes on suuteline kiiresti edasi liikuma. Ma ei tundnud seda piirkonda üldse, niisiis sõitsime pinna sondeerimiseks pisut ringi. Startisime tänavalt, kus koera oli hiljuti nähtud – see asus kesklinnale suhteliselt lähedal elamupiirkonnas.
Poole tunniga tabasime kullasoont.
Äkitselt ilmus kuskilt suur pikakarvaline koer ja läks täpselt meie ees üle tee. Tempo oli tal korralik.
Peatusin pidurite kriginal: „See on tema!”
Mu süda peksis. Selleks ajaks, kui olime auto parkinud, välja hüpanud ja koeratoidu kätte saanud, oli koer läinud.
Alan ütles kaugusse vaadates: „Ma arvasin, et ta on meil käes!”
Nii minagi. Raske oli uskuda, et meil oli olnud õnne kohe koera peale sattuda. Aga ma oleksin pidanud teadma ka seda, et päris käkitegu see ettevõtmine olla ei saanud.
„Nii, nüüd proovime seda otsingut jätkata organiseeritud …”
„Seal!”