jooksikule lähedale jõudsime, andsin Alanile märku, et ta peab aeglasemalt liikuma. Ma ei tahtnud koera hirmutada. Nägin nüüd, et koer on isane ja et ta on hirmul. Raadioteated osutusid tõeks – ta oli kõhn, läbivettinud ja kartlik. Pikk karv oli pori ja veega pulstunud. Koera silmad olid pärani ja ta värises.
„Kõik on korras, poisu, me tahame ainult aidata,” ütlesin ma vaikselt edasi liikudes.
„Alan, koeratoit.” Viipasin oma kompanjonile, et „koerapeibutis” välja panna.
„Just nii, boss,” ütles Alan, tühjendas purgi kõnniteele ning ajas toidu pisut laiali, et see poleks eemaletõukavalt hunnikus koos.
Hoidsime end tagasi lootuses, et koer tuleb toidu poole ja me saame ta siis kinni nabida. Olime mõlemad hüppevalmis.
Koer oli selgelt näljane, kuid kui ta toidu juurde jalutas ja seda nuusutas, tõstis ta nina põlglikult kõrgemale ja astus edasi. Kui ta poleks nii pulstunud olnud, oleks ta elegantne karv kahinal pikkade jalgade ümber keerelnud.
Me mõlemad karjatasime: „Kiiresti!”
Alan kraapis neljakäpukil olles koeratoidu kõnniteelt kokku ja toppis selle tagasi purki. Kõnniteel jalutav paar heitis meile üllatunud pilgu.
„Ärevuseks pole põhjust, me üritame ainult koera kinni püüda!” lõõtsutasin ma tänavat pidi minema joostes.
Probleem oli muidugi selles, et Afganistani hurda pikkadele jalgadele meist kummastki võistlejat polnud. Tema oli jänes ja meie kilpkonnad.
Alan pidi järgmise paari tunni jooksul veel vähemalt kuus korda kõnniteelt koeratoitu tagasi purki kraapima. Ainult mõned tükid olidki veel järel ja meil ei olnud ka varu – ülejäänud purgid olid kaubikus.
„Kus kaubik on?” Vaatasin ümberringi ja kratsisin kukalt. Sain järsku aru, et mul polnud halli aimugi, kus me olime. Olime kaubiku parkimiskohast juba mitu kilomeetrit edasi liikunud, aga enne, kui ma muretsema jõudsin hakata, läksime jälle liikvele. Seekord pöörasime vasakule, peateele. Autod tuhisesid mööda ja ma olin koera pärast väga mures, kui ta edasi jooksis. Ta tundus oma jalgadel tudisevat, nagu hakkaks iga hetk kõnniteelt maha kukkuma.
Karjusin üle liikluslärmi: „Me peame distantsi hoidma!”
Ma ei tahtnud koera hirmutada – oli päris suur oht, et ta võib mööduva auto ette astuda. Vaeseke tuterdas kõnniteel küljelt küljele nagu purjus juht. Äkitselt pani ta käpa sõiduteele.
Ma karjatasin: „Eiiiiii!” Aga ma olin koera peatamiseks liiga kaugel. Lähenev auto andis signaali: „PIIIIIIIIIP!”
Õnneks pidas koer paremaks kõnnitee turvalisse rüppe tagasi tulla. Siis ärkas ta uuesti elule ja liikus kiiresti vasakule kõrvalteele.
„Läheb aga jälle lahti!” porises Alan, kui me taas tagaajamisele asusime.
Tupikteele pöörates olin ma juba täiesti hingetu. Küljes pistis ja ma vajusin kössi. Niisuguse trenniga polnud ma harjunud!
Olime koera jälitades jõudnud 1950. aastatest pärit, kuid nüüdseks maha jäetud punase telliskivimajani. Aknad olid laudadega kinni löödud. Rohi oli pikaks kasvanud ning toidukarpe, õllepurke ja muud prügi täis loobitud. Uks oli sisse löödud. Kahtlustasin, et seda olid teinud teismelised skvotterid.
Kui olin pisut hinge tõmmanud, lähenesin ettevaatlikult majale. „Ole mu selja taga,” viipasin Alanile, et teda tagasi hoida.
Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin tagasi politseis. Haarasin instinktiivselt oma raadiosaatja järele, mis oleks mu vöö küljes olnud.
Pistsin nina eesuksest sisse ning mulle paiskus näkku tugev uriini- ja liisunud alkoholi hais. Kuna sees oli pime, oli raske midagi näha, kui välja arvata mõned valguslaigud, mis tekkisid kinnilöödud akende ees olevate laudade vahelt sisse pääsevast päikesest. Need laigud nägid betoonpõrandal välja nagu punktvalgustus. Soovisin, et mul oleks taskulamp kaasas – konstaablina oleks see mu põhivarustusse kuulunud.
Mu silm hakkas seletama seinale joonistatud grafitit ja näha oli ka ilmselt lõkke jäänuseid. Keset tuba seisis kehvas seisus diivan. Selle kate oli ribadeks rebitud ning katkised vedrud turritasid välja.
Pöördusin, et Alanit hüüda, aga ta oli mulle järgnenud ja minust vaid paari sammu kaugusel. Ta oli õhinat täis. Minu jaoks oli see harjumuspärane olukord, tema jaoks aga ilmselgelt uus ja põnev.
Kuulsin, kuidas midagi mu jalge all praksatas, ning sellele järgnes toa tagaosast sahisev hääl. Kas seal liikus mingi vari? Kui see oli meie Afganistani hurt, ei kavatsenud ma teda seekord põgenema lasta.
„Blokeeri uks nende laudadega ära,” ütlesin ma Alanile.
Nihkusin pimeduses vähehaaval edasi.
Alan sosistas ukse juurest: „Kas sa näed teda?”
Kuulsin koera enne, kui teda nägin. Ta lõõtsutas kõvasti, kahtlemata vedelikupuudusest. Asetasin kausi põrandale ja täitsin selle ääreni veega. Natuke läks üle ääre ja loksus betoonpõrandale.
Astusin paar sammu tagasi ja hoidsin hinge kinni.
„Noh, poisu,” julgustasin ma koera.
Koer tatsas aeglaselt, kuid kindlalt veekausi poole. Ta astus valguslaiku ja ta silmad läikisid valguses eredalt vastu.
Hurda energiavarud olid drastiliselt vähenenud. Ta kummardus kausi kohale ning ta rangluud turritasid karvast välja nagu teravad odaotsad. Ta silmad olid rasked ja kurvad ning tundus, nagu ta hoiaks neid jõuga lahti.
„Just nõnda, poisu!”
Mu süda rõõmustas, kui koer suutis hääleka lurinaga natuke vett lakkuda, enne kui ta end toanurka tagasi lohistas.
Alan päris: „Mis me nüüd teeme?”
Hea küsimus. Meil oli väike probleem. Ei olnud vähimatki võimalust, et me oleks saanud nii nõrga looma kaubikuni talutada. Eriti arvestades seda, et me isegi ei teadnud, kus see kaubik on! Me ei saanud omanikuga ühendust võtta, sest koeral ei olnud kaelarihmal andmesilti. Võtsin mobiiltelefoni välja ja helistasin raadiojaama, lootuses, et koeraomanik on kaheteistkümnendal tunnil endast märku andnud. Seda õnne ei olnud.
„Kuidas sul seal läheb, Tom?” tundis saatejuht huvi.
Ma olin otse-eetris!
„Koer on väljaspool ohtu ja ta pole haavatud,” edastasin kuulajatele uudiseid.
Aga esimene õhin, millega ma olin raadiosse helistanud, oli läinud. Olin heitunud. Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et keegi ei olnud koera omaks tunnistanud. Vaatasin ta pruunidesse silmadesse – ei olnud võimalik, et mitte keegi kuskil teda meeleheitlikult taga poleks igatsenud. Ta võis ju olla vettinud, aga kui ta ära pesta, sööta ja joota, näeks ta lausa kuninglik välja. Muidugi jäi võimalus, et omanik ei olnud lihtsalt seda raadiojaama kuulanud.
Mul ei tulnud pähe midagi paremat kui oma politseikogemustele toetumine. Samalaadses olukorras oleksin helistanud koerapatrullile, kes oleks üritanud omanikku leida või koera uude kodusse ümber paigutanud. Vähemalt oleks koerapatrullil olnud varustus, millega koeralt omaniku tuvastamiseks mikrokiipi otsida.
Kell pidi küll juba olema kaks pärast lõunat, kui kaubik mahajäetud maja ette veeres. „Tervist,” ütlesin majast väljudes ja koerapatrulli töötaja kätt surudes. Alan valvas hurta ja blokeeris väljapääsu.
Libiseva metallpoldi hääl, mis puuriust avades tekkis, ajas mulle judinad peale. Sellist lõppu ma küll loole ei soovinud. Patrulltöötaja võttis oma metallvarda, mille ühes otsas oli koera püüdmiseks aas. See nägi välja nagu mingi keskaegne piinariist, ehkki tegelikult ei teinud see loomale mingit valu – pigem kaitses see patrulltöötajat hammustuste eest, sest hirmule aetud loomad võivad käituda ettearvamatult.
Juhatasin patrulltöötaja majja ja lasin tal oma tööd teha. Koer oli nüüdseks juba nii nõrk, et ei võidelnudki vastu. Ta seisis