tast nüüd saab?” küsisin ma murelikult.
„Kõigepealt laseme loomaarstil talle pilgu peale visata, siis vaatame, kas ta on kiibistatud, seejärel otsustame, kuidas edasi.”
„Hüva, semu, tänan, et välja tulite.” Ohkasin kurvalt, kuna ma midagi rohkemat teha ei suutnud.
Patrulltöötaja tõstis koera ettevaatlikult kaubiku tagaossa. Ta vaatas, et puur oleks paigas, ja sulges ukse. Nägin väikesi abituid silmi aknast minu poole vaatavat. Tahtsin midagi teha, aga mu käed jäid selleks lühikeseks.
Sel hetkel sai mulle selgeks, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma tahan loomaomanikke nende kadumaläinud lemmikutega taas kokku viia. Ma tahan elu sisustada tööga, mis ühendaks mu loomaarmastuse ja uurijaoskused. Ma tahan hakata loomadetektiiviks ja saada sel alal maailma parimaks.
Aga mul oli veel palju õppida …
2. PEATÜKK
Karvane politseinik
Abitu Afganistani hurda äraviimist vaadates tulid mulle taas meelde päevad politseis. Meenusid need emotsionaalsed hetked politseikoerte kuutide juures, mil ütlesin hüvasti koertele, kellega olin sõbraks saanud.
Minu jaoskonnal Dudley lähistel Halesowenis olid mõned koerakuudid, kus me hoidsime inimeste poolt jaoskonda toodud hulkuvaid koeri. Politsei võttis neid koeri kui lisakoormat, nii et keegi ei pööranud neile eriti mingit tähelepanu. Uks nende järel löödi kinni. Neil oli kuudis veekauss ja toit ja oligi kogu lugu. See oli nagu minivangla, kus koerad pidid vahel terve ööpäeva ootama, kuni koerapatrull nad järgmisel päeval kell neli pärast lõunat üles korjas.
Mul oli neist betoonpuuridesse lukustatud koertest kahju. Pausi ajal käisin alati neid vaatamas. Paitasin ja kallistasin neid ning vahel viisin nad väikesele jalutuskäigulegi. Ühel päeval viisin kaks koera korraga jalgu sirutama, aga mõlemad libistasid end kaelarihmast välja. Lidusin mööda parki, et neid kelme kinni püüda. Mul oli pausi lõpuni jäänud ainult kümme minutit! Ma lihtsalt pean need koerad kätte saama, enne kui keegi märkab, mõtlesin mööda aeda ringi joostes. See oli üks paras õudusunenägu, aga lõpuks sain nad ikkagi kätte. Õnneks keegi ei näinud seda, muidu oleks mind kindlasti vaibale kutsutud.
Töökaaslased nokkisid mind pidevalt selle pärast, et olin selline pehmo, aga ma olen alati suur loomasõber olnud – juba sellest saati, kui olin neljateistkümneaastane ja ema mulle kutsika kinkis. Panime talle nimeks Maggie.
Maggie oli lambakoera ja spanjeli segu – krants, kui soovite teda nii nimetada. Ta nägi oma väikeste laineliste kõrvade, läikiva selja, valge kasuka ja nelja valge sokiga imearmas välja. Ema ei oleks seda kunagi tunnistanud, aga ta ostis Maggie selleks, et see pehmendaks isa ja ema lahutuse mõju. Jagasin koera oma kolme õe – Naomi, Charlotte’i ja Hannah’ga, aga tegelikult oli ta ikkagi minu koer. Mina viisin ta jalutama. Mina toitsin teda. Maggie magas igal ööl minu voodi juures. Talle meeldis end minu jalge ees kerra tõmmata, nina vastu külge surutud. Ta sügavad rahuloluohked ja õrn norin uinutasid mind igal õhtul.
Maggie oli mulle väga kallis. Ta oli tark ja armastav – Maggie oli mu kindlus. Sestpeale kui ema oli isast lahku läinud, olin ma väheke liimist lahti ning Maggie kallistamine mõjus tõesti lohutavalt. Ta lamas lõõtsutades maas, pea vasakul käpal, ja ma paitasin telekat vaadates ta kõhtu. Rääkisin Maggiega oma kimbatustest ja probleemidest. Kallistasin teda ja ütlesin: „Ja mida siis sina selles olukorras teeksid, Maggie?” Muidugi ei vastanud ta mulle nagu inimene, aga näitas, et hoolib, kui ta mu nina lakkus, üles hüppas või käpaga mu jalga puudutas. Ta näitas oma toetust mulle pikalt otsa vaadates ja saba liputades.
Mulle meeldis Maggiega tennist mängida. Ema maja ümbritses suur müür, mille vastu ma palli loopisin. Maggie tõi palli sekunditega tagasi. Ta laskis selle mu jalge ette maha kukkuda ning võttis uut servi oodates poosi sisse.
Tema kaotamine oli üks mu suuremaid hirme. Ma ei julgenud teda jalutamas käies rihma otsast lahti lasta – kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Aga kui ma ta siiski lahti lasin, jälgisin teda kotkapilgul.
Maggie oli minu jaoks olemas ka siis, kui ma kuueteistkümneaastaselt West Midlandsi politseijõududesse astusin. Ta toetas mind nii kahe kadetiaasta jooksul kui ka siis, kui minust sai konstaabel – rahvasuus võmm.
Kui ma pärast pikka öövahetust kell seitse hommikul koju tulin, astusin kodulähedasest poest läbi, et osta piima ja kummikomme, mida ma hommikusöögi ja telekavaatamise ajal tööst lõõgastudes Maggiega jagasin. Ta tervitas mind pärast rasket vahetust entusiastliku sabaliputuse ja näo lakkumisega. Inimestega suhtlemine ei tulnud mul välja kaugeltki mitte nii hästi kui Maggiega. Loomades on tingimusteta armastust ja truudust, mida ma veel üheski inimeses polnud leidnud.
Niisiis polnud midagi imestada, et mu koeraarmastus levis ka mu politseinikutöösse, mis omakorda selgitab, miks ma iga vaba hetke hulkuvate koerte kuutide juures veetsin.
Kuid politseijõududest sain ma enamatki kui koerte seltsi. Ma ei oleks täna see, kes olen, kui ma poleks kõiki neid aastaid võmmina töötanud. Politseitöö oli nagu eluteaduse kraadiõpe. Õppisin inimestega suhtlema, uurijatööd tegema, kuid ka organiseeritust ja professionaalsust, tundma infrastruktuuri, logistikat ja kommunikatsiooni.
Politsei peakorter paiknes Birminghamis, kuid mina töötasin politseinikuna Halesowenis ja Stourbridge’is, mis asuvad kõrvuti. Enamasti patrullisin Stourbridge’i kesklinnas ja sõitsin oma politseimärgistusega autos ringi. Tegelesin kõigega alates varastatud jalgratastest ja tõsistest kallaletungidest kuni sissemurdmiste, liiklusõnnetuste ja pubikaklusteni.
Kuigi ma olen oma meeter kaheksakümne kolmese kasvu juures päris kogukas ja üsna tugev, olen ma alati olnud pisut äpu, kuna ma ei salli mitte mingisugust vägivalda. Minu tugevus politseis oli keerulistes olukordades sõnadega hakkamasaamine, mitte agressiivne jõu demonstreerimine, mida eelistasid paljud teised politseinikud. Mina sain asjad kontrolli alla diplomaatia abil.
Aja möödudes minu illusioonid õigussüsteemi suhtes aga paraku purunesid. Mind valdas pettumus, kui olime kurjategijate kinnipüüdmiseks pikka aega vaeva näinud, kuid kohus nad siis lihtsalt vabaks laskis. Kuigi politseijõud olid väga hästi organiseeritud, oli paljuga siiski raske leppida – eriti kui patrullis oli liiga vähe inimesi ja meie elu sellepärast kurjategijate arreteerimisel ohtu sattus. Viimaseks piisaks karikas sai see, kui üks kriminaalkurjategija, Jimmy oli ta nimi, lubas kohtuistungi ajal mul enda väljaandmise eest kõri läbi lõigata – ja seda otse kohtuniku nina all.
Selleks ma küll politseinikuks ei hakanud, mõtlesin ma mootorrattal kohtumajast ema juurde Dudleysse kiirustades, ise murest murtud. Mis sellel Jimmyl küll plaanis võis olla? Kartsin, et varem või hiljem ta leiabki mu üles.
Niipea kui olin pidurikrigina saatel ema maja ees peatunud, helistasin Dudley politseijaoskonda. Selgitasin, mis kohtus juhtunud oli. Inspektor nõustus, et muretsemiseks on tõesti põhjust, ning kinnitas mulle, et tema poisid hakkavad edaspidi aeg-ajalt mu ema majast mööda sõitma ja vaatama, kas kõik on ikka korras.
„Kullake, mis lahti?” Mureliku ilmega ema sisenes elutuppa. Ta oli mu inspektoriga peetud jutuajamist pealt kuulnud.
„Muretsemiseks pole põhjust, ema,” valetasin mina. „Mul oli kohtumajas väike probleem, nii et palusin politseijaoskonnal meil silma peal hoida.” Ema silmad läksid suureks kui tõllarattad.
„Päriselt ka, ema. Mitte mingit põhjust pole,” kinnitasin uuesti ning asetasin oma käe julgustavalt ema käsivarrele.
„Hea küll, kullake,” ütles ema kõhklevalt. „Õhtusöök on kohe valmis.”
Istusime kõik laua ümber õhtust sööma, kuid mul oli väga raske oma hirmu vaka all hoida. Istusin kui tulistel sütel, kuulatades iga heli, mis võiks probleeme tähendada. Istusin teleka vaatamiseks akna alla, kust avanes vaade maja ette. Iga paarikümne minuti järel tõmbasin kardina eest ja jälgisin, mis väljas toimub.
Mu peas keerlesid hirmsad mõtted sellest, mida Jimmy võib mu perele kättemaksuks teha. Ta oli üks tõeliselt vastik tegelane.
Pöördusin