semu,” ütlesin ta pead patsutades ja kõrvataguseid sügades.
Ta haugatas, nagu oleks öelnud: „Pole probleemi. Olen siin, kui sul mind vaja peaks minema.”
Kui hakkasin ülakorrusele voodisse minema, sättis Maggie end minu kannule. Mina aga andsin käskluse: „Koht!” ja osutasin koridorile eesukse juures.
Ta kallutas pead ja lasi läbi nina kuuldavale vingatuse. Maggie oli sellest ajast saati, kui ma ta kaheksa aasta eest sain, igal ööl minu voodi juures maganud.
Selgitasin: „Ma tahan, et sa täna öösel valvel püsiksid.”
Maggie ei teadnud, miks ma tal eesukse juures magada käskisin, kuid ta mõistis, et kuna ma seda palun, peab see tähtis olema.
„Aitäh sulle, semu!” Patsutasin teda veel kord ja ronisin siis nagisevaid trepiastmeid mööda üles.
Pole ime, et sel ööl ei saanud ma pea üldse sõba silmale. Iga pisimgi heli äratas mind kohemaid.
Kell oli 2.32, kui kuulsin maja ees automootori müra. Mu toa aken võbises. Esitulede valgusvihk tungis läbi mu kardinate ja jooksis üle lae. Mul langes süda saapasäärde. Kuulsin Maggie käppi all põrandalaudu kraapimas, mis tähendas, et ta on ärkvel ja et temagi juurdleb selle kallal, kes võiks väljas olla. Hiilisin kikivarvul alla, püüdes nagiseval trepil võimalikult vähe häält teha. Ma ei tahtnud ema ega õde ilmaasjata ärevile ajada.
Maggie ootas mind, kõrvad kikkis. Temagi oli pinevil ning järgnes mulle elutuppa, kus ma kardina eest ära tõmbasin, et tänavale näha.
Tänavalampide kehvas valguses suutsin eristada punase Vauxhall Vectra roolis istuva mehe. Musta mantli, seeliku ja kontskingadega naine väljus kaassõitjauksest.
„Pole vaja muretseda, semu,” ütlesin Maggiele. Kõigest naaber toodi pärast väljas veedetud õhtut koju.
Maggie magas allkorrusel, kuni olukord rahunes.
Kuid ehmatus oli jätnud oma kibeda järelmaitse. See tüüp oli mu murdumispunkt – viimane pikas arreteerimiste reas, mis olid lõppenud kurjategija vabakslaskmisega. Meil oli pidevalt liiga vähe inimesi, varustust ja kaitset.
Järgmisel päeval ringi patrullides tegin jalapealt otsuse. Ma ei tahtnud enam hetkegi oma elust raisata sellele, millesse mul usku polnud. Otsustasin, et lahkun politseijõududest ning kasutan seal õpitud oskusi millegi suurema ja parema nimel.
Sel hetkel meenus mulle kõigi nende aastate tagant kadetikooli astumise vestlus.
„Miks sa soovid politseinikuks saada, Tom?” oli üleminspektor küsinud. Olin vastanud nelja lihtsa sõnaga: „Ma tahan inimesi aidata.” See oli olnud minu eesmärk siis ja oli seda ka edaspidi. Ühel või teisel viisil tahtsin ma leida mooduse, kuidas inimesi aidata.
3. PEATÜKK
Rohujuure tasandil
„Millal Bertie kaduma läks?”
„Kolmapäeva õhtul.” Naine teises telefoniliini otsas nuuksatas.
„Mis kell õhtul?”
Miks ma seda küsisin? Kadumaläinud Afganistani hurda otsimine oli mulle olnud suureks õppetunniks ning viimase kuue kuu jooksul olin oma loomadetektiivioskusi kõvasti lihvinud. Ma pidin teadma, kas sel ajal, kui musta-valgekirju kõuts kaks päeva tagasi kaduma läks, oli väljas valge või pime – kui oli olnud pime, oli kahjuks suurem ka tõenäosus, et Bertie on auto alla jäänud.
„Ma ei oska täpselt öelda, aga ma arvan, et kell oli umbes kaheksa. Ma sättisin ennast just „Midsomeri mõrvu” vaatama. Sellepärast mul ongi aeg meeles.”
Kribasin oma märkmikku kell kaheksa õhtul. „Kas ta tavaliselt käib õhtuti väljas, proua Perry?”
„Jah, kohe pärast seda, kui ma teda söötnud olen.”
Armastab õhtuti väljas käia. Armastab hulkuda? kirjutasin ma märkmikku. „Ja kui kaua ta tavaliselt väljas on?” küsisin.
Miks ma proua Perryle selliseid küsimusi esitasin? Sellepärast, et kui Bertie läks tavaliselt vaid kümneks minutiks välja häda tegema, oli nüüd suurem ka tõenäosus, et temaga oli midagi juhtunud. Kui tal aga oli kombeks sageli õhtu läbi väljas hulkuda ja naabruskonda uudistada, siis oli ta pigem ära eksinud.
„Ma – ma ei tea …” Proua Perry takerdus. Ta hääl värises. Oli selge, et ta oli armastatud kassi kadumise pärast tõsiselt mures.
„Ma tean, proua Perry, et see on teile raske, aga palun ärge kaotage lootust. Kui me suudame ta käigud paika panna, on suur tõenäosus, et me leiame ta üles,” julgustasin teda.
Kuidas ma teadsin, milliseid küsimusi esitada? Kuna ma olin suurema osa oma elust elanud elamurajoonis, teadsin, et kassid ei lähe tavaliselt oma kodust eriti kaugele. Ma olin tähele pannud, et kohalikel kassidel olid väljakujunenud harjumused – nad külastasid enamasti samu paiku ja enam-vähem samadel aegadel, see süsteem töötas nagu kellavärk.
Ma toetusin ka oma politseikogemustele. Küsimused, mida ma esitasin proua Perryle, olid täpselt samad, mida ma oleksin esitanud kaduma jäänud laste vanematele, et mõista, kas laps on röövitud, teeb koolist poppi või on lihtsalt ajataju kaotanud. Nagu politseis loodi kadunud inimeste kohta isikuprofiil, koostasin mina kassi isikuprofiili.
Jätkasin oma küsitlust. „Kas te teate, kui kaugele Bertie tavaliselt läheb?” Soovisin tuvastada kassi territooriumi, et mõista, kas otsinguid peaks laiendama proua Perry tagaaiast ja naaberaedadest kaugemale. Kui kass tavaliselt omaniku territooriumilt ei lahku, on ta kõige tõenäolisemalt kas kogemata kuhugi lähedal asuvasse ehitisse kinni pandud, kodu lähedal õnnetusse sattunud või kellegi poolt ära röövitud.
Proua Perry tegi mõttepausi. „Ega ma päriselt ei teagi. Ma olen Bertiet naabrite müüril istumas näinud. Nendel on lindude söögimaja ja talle meeldib linde sisse ja välja lendamas vaadata.”
„Väga hea, proua Perry. Ainult paar küsimust veel,” ütlesin mina. „Kas keegi teie tänaval on hiljuti puhkusele sõitnud?”
See oli tähtis küsimus, sest nad olid võinud Bertie kogemata oma majja kinni panna, või siis oli ta ehk läbi kassiluugi ise nende majja läinud ja nii sinna lõksu jäänud.
Veel üks pikk paus.
„Ma ei usu … Oot, ma mõtlen korraks. Ma arvan, et üle tee Barrettid võivad ära olla. Ma pole nende autot juba nädal aega ringi sõitmas näinud!” hüüatas proua Perry.
Barrettid võivad olla esimene punkt, kust Bertiet otsima hakata.
„Ja veel paar viimast küsimust, kui lubate, proua Perry. Kas kass on saanud mingeid ravimeid? Kas tal on mingeid tervisehäireid, mis võiksid kadumise põhjuseks olla?”
„Oi ei, Bertiel küll midagi sellist viga ei ole. Ta on terve kui purikas.” Proua Perry ahmis kassi võimaliku haiguse peale ehmunult õhku.
„Andke andeks, ma pean neid asju küsima.” Kirjutasin kiiresti viimased infokillud märkmikku üles ja tõmbasin siis Barrettite nime ümber ringi. Siit algavad Bertie otsingud.
Olid 2002. aasta jõulud ning ma olin registreerinud ettevõtte Animal Search UK ametlikult loomade otsimise agentuurina.
„Su tee jahtub ära,” tuletas mu elukaaslane Jenni, kellega me olime koos lapsevanemateks saamas, mulle kellale koputades meelde.
„Veel viis minutit,” liigutasin telefonitoru rinna vastas hoides hääletult huuli. Ma olin juba vähemalt pool tundi telefoni otsas istunud ja proua Perryle nõu andnud. Aga ma ei saanud head aega ütlemisega kiirustada, kui naine nii murest murtud oli.
Kuna ma olin sisse seadnud ööpäev läbi töötava infoliini, olin suurema osa õhtutest veetnud, telefon kõrva ääres. Enamik telefonikõnesid tuli kassiomanikelt, aga ma sain nende murelike häälte järgi üsna kiiresti aru, et need pole lihtsalt suvalised kassid. Olid hoopis Tiiger või Felix või praegusel juhul Bertie. Igal kassil oli oma nimi ja iseloom. Nad olid kui pereliikmed