Lemmikloomadetektiiv. Tom Watkins

töötades olin sageli kohanud inimesi, kes olid nähtust või juhtunust häiritud. Ma olin sellistel hetkedel võtnud ohjad enda kätte ja nad maha rahustanud. Bertie kitsikusse sattumises ei olnud midagi ebatavalist. Proua Perry rahustamine oli minu töö. Kuidas ma seda tegin? Sellega, et jäin professionaalseks ja metoodiliseks ning andsin konstruktiivset nõu.

      Nagu paljudel teistel kassiomanikel, oli ka proua Perry esimeseks instinktiivseks reaktsiooniks välja joosta ja ringi vaadata. „Võtke välja minnes kaasa taskulamp, tema korv ja kassitoitu. Siis olete te vaimselt otsinguteks valmis ning valmis ka selleks, kui peaksite Bertiet märkama. Ma soovitaksin teil ka sõber toeks kaasa võtta,” andsin talle nõu.

      Ütlesin proua Perryle, et ta võiks inimesi nende kodudes küsitlemas käia ning jagada Bertie pildiga kuulutusi nii kohalikes koolides, juuksurisalongides, raamatukogudes, pubides, kodulähedastes poodides, bussides, taksodes kui ka postkontorites. „Teie huvides on, et need kuulutused jõuaksid inimesteni, kes neid ümbruskonnas edasi levitavad,” selgitasin talle. Ta pidi ka kassimaiuse karpi krõbistades ja Bertie nime hüüdes ringi käima. „Ärge unustage Barrettite majast proovida.” Kassid võivad tuttavale häälele reageerida, nii et naabruskonna tänavatel Bertie nime hüüdmine võis tulemusi anda. Veel ütlesin talle, et ta peaks liikvele minema varahommikul – kui Bertie ringi liikus, oli teda just siis hea võimalus kätte saada. Üks mu põhilistest nippidest oli kontrollida, kas kuskil toimub ka ehitustöid. Kui jah, siis pidi proua Perry paluma töömeestel tellinguid kontrollida, kuna Bertie võis olla üles roninud ja lõksu jäänud. Ehitajad võtavad tihti õhtul töö lõppedes redelid ära, et lapsed ehitusobjektile turnima ei läheks, ja nii võis kass üles jääda.

      „Kui te kuulete, et keegi on Bertiet kuskil näinud, pange need kohad kirja ja märkige kaardil ära. Ristidest on näha, millises piirkonnas ta kõige tõenäolisemalt liikuda võib ning kas ta liigub mingis kindlas suunas,” ütlesin ma Afganistani hurda otsimisel saadud kogemustele mõeldes.

      „Tom, su tee!” ütles Jenni seekord juba vähem kannatlikult.

      „Olgu, olgu!”

      Jenni sammus silmi pööritades minema.

      Proua Perry oli ikka veel nuukseid summutades liinil.

      „Proua Perry, ärge kaotage lootust. Ja ma olen ikka sellel numbril kättesaadav, kui teil veel nõuandeid vaja peaks minema.”

      „Suur tänu teile, härra Watkins. Ma loodan, et see aitab mul mu vaese poisu üles leida.”

      Kui ma kõne lõpetasin, ei tundnud ma end kuigi hästi. Ma soovisin, et võiksin Kenti sõita ja aidata proua Perryl Bertiet otsida. Kahjuks ei olnud ööpäevas piisavalt tunde. Iga vaba hetke pühendasin ma agentuurile. Vastasin infoliini kõnedele, mõnel õhtul isegi kuni kella üheteistkümneni. Ma ei jõudnud kuigi sageli enne üht öösel voodisse, sest mõtlesin välja strateegiat, kuidas oma unistus edukaks äriks muuta.

      Elasime kahepereelamus Bobblestockis Herefordi piirkonnas, kaks tuba ülemisel ja kaks alumisel korrusel. Kõik Bobblestocki tänavad olid nime saanud võiduajamiste radade järgi, kuna Herefordi rada asus kohe ümber nurga. Ma olin Birminghamist ära kolinud, et olla lähemal oma isale, kes oli vikaar ühes Ledbury lähedal asuvas külas.

      Ma olin ettevõtte Animal Search UK asutanud sõna otseses mõttes oma köögilaua taga. Olin ostnud vana lauaarvuti ja lugenud raamatut „HTML algajatele”, mis õpetas veebisaidi loomise algtõdesid. Tegin endale väga lihtsa kodulehe, millel oli mõnikümmend pilti üle Suurbritannia kaduma läinud loomadest ning pisut infot selle kohta, kus nad kaduma olid läinud. Ma võtsin loomaomanikelt piltide ülespaneku eest väikese rahasumma – aga ma ei võtnud raha nõuannete eest. Ma pakkusin teenust ka kadunud loomade kohta kuulutuste tegemiseks, et üldsust kadunud loomadest laiemalt informeerida.

      Kujundasin ja printisin välja ühe eksemplari, siis hüppasin bussile, sõitsin linna ja lasin sellest kontoritarvete poes sada koopiat teha. Kui ma alles oma kodulehe pidamist alustasin, saatsin kuulutused sadadele eri aadressidele, kus loomi oli nähtud – koolidest postkontorite ja lihakarnideni. See hõlmas pisut uurimist ja detektiivitööd. Sageli külastasin veebisaiti Yell.com, et otsida, mis poed ja asutused vastava sihtnumbriga piirkonnas asuvad. (Küsisin selle kõige eest viiskümmend naela ning kuigi mulle endale jäi sellest vaid kümme, ei hoolinud ma sellest – ma olin kedagi aidanud ja see oli suurepärane tunne.) Kuid kuulutuste väljasaatmine võttis aega ja tulemused olid küsitavad – ma ei teadnud kunagi, kas inimesed need ka tegelikult üles panevad. Sain kiiresti aru, et parem on kõik need kuulutused saata loomaomanikule endale ning anda nõu, kus neid levitada. See tähendas sihipärasemaid tulemusi – kadunud looma omanik viis neid asutustesse, mis olid otsingupiirkonna keskmes.