märtsil 1544 kohtus ta Marie de Guise’iga viimast korda. Viimasel polnud vähimatki kavatsust teha Lennoxist oma tütre võõrasisa. Kui Marie de Guise seda viimaks mehele ütles, lahkus too maruvihasena. Nädala pärast sõitis ta juba Inglismaale, kus kirjutas alla kohustusele abielluda Margaret Douglasega. Selle sisuliselt ametliku sammuga andis ta lubaduse seada oma eesmärgiks Inglismaa ja Šotimaa valitsevate dünastiate liit ning valitseda Šotimaad, kui ta peaks kunagi saama asevalitsejaks, vastavalt Inglise kuninga juhtnööridele, kusjuures nimetatud õiguse lootis ta saada just viimaselt.
29. juunil toimus Lennoxi ja Margaret Douglase abiellumise puhul pidulik missa, kus osalesid Henry VIII ja tema kuues ning viimane kuninganna Catherine Parr. Pruudi kaasavara eest hoolitses Henry, kes kinkis värskele abielupaarile mitu mõisat Yorkshire’is.
Juba enne pulmapidu oli Henry võtnud kindlalt nõuks šotlastele kätte maksta. Samuti oli ta lepingu tühistamisest nii solvunud, et hoiatas Edinburghi elanikke: ta hävitab nad „kolmanda või neljanda põlvkonnani”, kui nad peaks talle teele ette jääma. Pahasena kõige selle üle, milles ta nägi äärmist reeturlikkust, ei tahtnud Henry sugugi, et Mary viidaks Prantsusmaale, kuhu tema käed ei ulatu.
Kui Lennox veel mõtles, kuidas oma kaarte kõige paremini lauda käia, oli Henry juba asunud koguma vägesid sissetungiks Šotimaale. Tema eesmärk polnud lihtsalt suurim sissetung Edward I valitsemisajast saadik, vaid ta koostas ka šotlaste musta nimekirja. Oma plaanides ei kohkunud ta tagasi ka mõrvast. Kõige esimene sihtmärk oli Beaton, kuna Henry süüdistas teda rohkem kui Marie de Guise’i selles, et Arran lõi inglaste leerist lahku. Peagi otsiski Sadler, kes ise oli reformatsiooni pooldaja, üles Beatoni protestantidest vaenlased, et pääseda nende salajasse võrgustikku ja uurida, kas õnnestub asuda punuma vandenõud.
Henry VIII sissetungi peamine eesmärk oli sundida šotlasi uuesti tunnistama Greenwichi lepingu dünastiatevahelist liitu puudutavaid klausleid. Sellepärast algasidki, nagu hiljem seda hakati nimetama, „jõhkrad kosjaskäigud” šotlaste kuningannale Maryle. Algust tehti maikuu esimesel nädalal prints Edwardi onu, Hertfordi krahvi Edward Seymouri juhtimisel.
Kuna Henry oli juba otsustanud tungida liidus Hispaania kuninga Karl V-ga[1.] suvel Prantsusmaale, oleks tal tulnud sõdida kahel rindel. Vältimaks seda, andis ta Hertfordile aega kõigest ühe kuu, et seatud eesmärgid Šotimaal saavutada, aga lühendas sedagi edaspidi kolmele nädalale. Hertford pidi Edinburghi linna ja lossi sisse piirama, hävitama Leithi sadama, mis oli kõige sügavam sadam Forthi lahes ja Edinburghi merevärav, ning suunduma seejärel Kesk-Šoti madalikule Edinburghi ja Stirlingi vahel. Kui see on rüüstatud, tuli minna üle Forthi lahe Šotimaa leivaaita Fife’i, kus Hertfordi ülesanne oli „äärmisi abinõusid kasutusele võttes hävitada kõik linnad ja külad”, iseäranis aga Beatoni kants Saint Andrews.
Hertford liikus meritsi, purjetas Forthi lahte sisse ja saatis 15 000 meest Leithist umbes kolme kilomeetri kaugusel Grantonis maale. Liikudes linna poole leidis ta Edinburghi põhja poolt kaitsva strateegiliselt tähtsa Water of Leithi ääres üles rivistatud 6000 šotlast. Seda väge juhtisid Arran, Beaton ja Bothwelli krahv Patrick, aga pärast pool tundi väldanud võitlust löödi šotlased puruks ja põgenema.
Hertfordil ei läinud paraku korda Edinburghi lossi vallutada. Selle positsioon oligi peaaegu vallutamatu, suurtükkidega hästi kaitstud ja igaüks, kes kindlusele lähenes, langes tugeva tule alla. Seetõttu anti käsk loss rahule jätta, aga kogu ülejäänud linn ja selle agulid maha põletada ja rüüstata. Tulekahjud kestsid kolm päeva: peaaegu kõik majad ja kirikud rööviti tühjaks või hävitati. Holyroodhouse’i palee ja selle kõrval olev Abbey-Kirk otsiti läbi. Edasi oli vägedel korraldus minna üle lahe Fife’i, põletada maha Kinghorn ja Kirkcaldy ümbruse külad ning peagi tagasi tulla. Aega oli vähe, mistõttu Hertfordi mehed ei jõudnud Saint Andrewsist isegi mitte 30 kilomeetri kaugusele.
Kõikide nende ränkade sündmuste ajal oli Mary varjul Stirlingi kõrgete müüride vahel. Sadler sai teada, et lapskuninganna saatjaskond, kes vastutas tema julgeoleku eest oma elu hinnaga, pidi vajaduse korral viima ta Šoti mägismaale, kus „on võimatu teda kätte saada”. Hertford jõudis edasi kuni Kesk-Šoti madaliku keskosani. 15. mail kandis ta ette, et see piirkond on rüüstatud „kuue miili ulatuses Stirlingi ümbruses” ja Leith tehakse maatasa järgmisel päeval. Selle tagajärjel viidi Mary Stirlingist umbes 50 kilomeetri kaugusele põhja poole Dunkeldi, mis oli üks peamisi kohti, kustkaudu Šoti mägismaale minna. Seal oli Mary kindlalt kaitstud ja Heretfordile antud tähtaeg lähenes.
Saanud käsu minna tagasi lõunasse, et tema vahvad väed Prantsusmaal algavaks sõjakäiguks laevadega Calais’ alla viia, marssis Hertford Edinburghist piki rannikut Berwickisse Tweedi ääres, põletades teel maha kaubalinnad ja tehes maatasa nii palju teisi kindlusetorne, külasid, kirikuid ja maju kui jõud üle käis.
Juhtunu oli Šotimaale katastroof ja selles hakati süüdistama Arranit. Just teda peeti süüdlaseks veel rohkem kui Beatoni. Aadlikud leidsid, et edaspidi peaks ta jagama asevalitseja kohta Marie de Guise’iga. Viimase populaarsus oli järsult tõusnud, sest tema prantsusemeelset poliitikat seostati šotlaste vabastamisega vanast vaenlasest. Teda ei süüdistatud üldse selles, mis Henry VIII korraldatud hävitustöö rahvale põhjustas. Jäi mulje, nagu oleks üksnes tema võtnud Šotimaa huvisid tõeliselt südamesse. Kindlasti oli tema suguvõsal liitlassuhetes Prantsusmaaga oluline tähtsus: ilma Marie de Guise’ita poleks François I kindlasti nii agaralt šotlaste huve Inglismaa eest kaitsnud.
Mary ema nägi nüüd siin oma võimalust. Tema soov oli olla üksinda asevalitseja, mitte kaasasevalitseja. Arran oli selle vastu ja mõlemad pooled kutsusid kokku rivaalitseva parlamendi ning ummikseis jäi püsima kuudeks. Viimaks klopsis Beaton kokku kompromissi, mille kohaselt Arran lubas kuulata Marie de Guise’i „nõuandeid ja soovitusi”. Sellest ajast alates istus Marie de Guise järjekindlalt riiginõukogu ja parlamendi istungitel, kus püüdis jätta muljet ühtsusest, ehkki tegelikult püüdis ta juhtida Šotimaad võimalikult rohkem Prantsuse orbiidile.
Selle ebameeldiva kompromissi tõttu mõnevõrra kannatada saanud Marie de Guise’i võitlusvaimu tõstis ootamatu võit. Veebruaris 1545 tuli üle Tweedi jõe iidset kloostrilinna Melrose’i rüüstama inglaste röövsalk. Tagasiteel langesid nad aga väiksema Šoti väesalga korraldatud lõksu ja palju neist võeti vangi. See oli hoop Inglismaa mainele just hetkel, kui Henry VIII oli kõige haavatavam. Paradoksaalsel kombel tulenes see just tema edusammudest Prantsusmaal, kus ta oli hõivanud Boulogne’i ja seda kaitsnud, kui linn sisse piirati. Aga et seda kõvasti üles kiidetud vallutust kindlustada, oli Henry sunnitud linna ümbrusse positsioonidele kaevuma, mis aga sidus ta kätest-jalgadest. Ehkki Šotimaaga võrreldes oli Inglismaa küll vägev, oli see nõrk võrreldes Prantsusmaaga. Henry liitlane Karl V oli ta hüljanud, kuna tegi François I-ga separaatrahu. Nii pidi Henry sõdima üksi, tegema suuri võlgu ja piitsutama oma jõude viimse piirini.
Pariisis hakkas üha rohkem Šotimaa asjade ajamist üle võtma dofään Henri. Nii tema kui ka de Guise’id õnnitlesid Mary ema soojalt õnnestunud lõksu puhul ja pakkusid edaspidisekski oma abi. 1545. aasta maikuuks olidki värsked abijõud valmis teele asuma, mis tõotas šoti ülikutele uusi toetusi. Miski ei tõotanud erilisi raskusi. Kui ekspeditsiooni juhiks määratud Jacques de Lorges, Sieur de Montgommery sai teada, et Marie de Guise on „talle toodud veinidest haigestunud”, andis ta käsu saata talle partii häid veine.
Prantslased jõudsid kohale kuu ajaga. Kas François I ise ikka toetas seda ettevõtmist täiest hingest, on iseküsimus. Šotimaal tuli maale mitte rohkem kui 500 meest. Paraku ei läinud kõik nii hästi, kui algul tundus. Selleks, et maksta oma sõduritele, oli François sunnitud üles sulatama 10 000 kuldkrooni ning lasta sellele lisatud vase ja tinaga vermida 150 000 uut krooni. Need uued rahad jagati Lorges’i meestele välja, aga pettus tuli avalikuks kohe, kui prantslased kohale jõudsid ja elutargad Edinburghi kaupmehed ei olnud nõus võltsmünte vastu võtma.
Kui sõjakäiguks sobiv aeg oli Boulogne’is lõppemas, tundis Henry VIII end küllalt kindlalt, et võiks pöörata pilgud Šotimaa poole. Ta saatis septembris Hertfordi uuesti üle piiri jätkama niinimetatud jõhkrat kosimist. Rajanud Newcastle’isse Tyne’i ääres tugipunkti,