kelle parlament oli valinud Mary ametlikeks hooldajateks, kui Marie de Guise pole tema juures. Edasi tuli James IV ebaseaduslik tütar ja Mary ema lähim usaldusalune, leedi Fleming, kes oli määratud Mary guvernandiks ja juhtis kogu saatjaskonda kuuluvat naispersonali. Kogu aeg oli Mary juures ka tema vana lapsehoidja Janet Sinclair. Lisaks oli seltskonnas veel James V ebaseaduslik poeg ja Mary poolvend lord James Stuart, kes oli 17-aastane ja asus õppima Pariisi ülikoolis. See oligi arvatavasti esimene kord, kui Mary kohtus lähedast sugulast, kes edaspidi etendas tema elus määrava tähtsusega osa. Praegu sõitis ta Pariisi ja Edinburghi vahel edasi-tagasi, valmistudes justkui kirikutegelase karjääriks, tegelikult aga ainult oodates juhust, et astuda rambivalgusse.
Mary pruutneitsid ja ametlikud mängukaaslased olid tema neli parimat sõbrannat: Mary Fleming, Mary Beaton, Mary Seton ja Mary Livingston, kellel oli ühine hüüdnimi Neli Marie’d. Kõik nad olid Maryga peaaegu täpselt ühevanused ning pärit tähtsatest šoti suguvõsadest ja said tema mängukaaslasteks siis, kui ema viis ta saarele Inchmahome’i abikloostrisse. Leedi Flemingi tütar Mary Fleming oli veresidemete tõttu veidi eelistatud ja Mary kohtles teda kui täditütart ning pealegi paistis ta silma oma kiire taibu ja elurõõmu poolest. Mary Beaton jäi ilu poolest alla ainult Maryle, kellega tal hiljem tekkis ühine huvi kirjanduse ja luule vastu. Mary Seton, kes jäi Mary kõrvale peaaegu kogu eluks, oli kuulus kui soengutegija, kes oskas Mary punakaspruunid juuksed seada ja lokkida iga päev uudsesse soengusse. Ja lord Livingstoni tütar Mary Livingston armastas eriti viibida vabas õhus ja tantsida.
Tütarlaste hüüdnimi oli tegelikult nali. Kolm Marie’d olid Prantsusmaal katoliiklaste hulgas väga austatud naised. Need kolm olid neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja Kloopase naine Maarja, kes kõik seisid Kristuse ristilöömise ajal tema risti juures. Mary oli kahtlemata uue testamendiga tuttav ja arvatavasti pidas seda igavaks, sest palju toredam oli kaaslastega mängida ja nii ta mõtleski selle hüüdnime välja. See annab tunnistust jumalavallatust või koguni mõnevõrra pühadustteotavast huumorimeelest, mille poolest Mary sai hiljem kuulsaks. Ei jäänud ka pika ja kurnava ülesõidu ajal märkamatuks, et Mary ei jätnud pilkamata neid oma saatjaid, kes erinevalt temast jäid merehaigeks.
Niipea kui laevad Saint-Pol-de-Léonis randusid, saadeti Pariisi sõna, et Mary on tulemas. Henri II oli juba teinud korralduse, et kõikides tema Saint-Germaini paleed ümbritsevates linnades ja külades tuleb hoolikalt kontrollida, kas mõni suurtel ümberehitustöödel osalenud müürsepp pole kokku puutunud katkuga. Maryt pidid saabumisel tervitama tema vanavanemad, hertsog Claude de Guise ja Antoinette de Bourbon, kelle juurde saadeti seda teatama kuller. Teine kuller pidi ette võtma pika teekonna üle Alpide Torinosse, kus Henri II oli külastamas oma Põhja-Itaalias asuvaid garnisone, et teatada kuningale Mary saabumisest. Nii suure tähelepanu põhjus oli asjaolu, et printsess pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.
Kui kõik olid küllalt puhata saanud, mahutati saabunute pagas vankritele ja need asusid teele Loire’i suudmes paiknevasse Nantes’i, kus kogu kraam laaditi Orléansi suunduvale jõelaevale. Haigus, arvatavasti maopeensoolepõletik, murdis mitu meest maha. Nii Erskine kui ka Livingston olid väga raskesti haiged ja neil kulus tervenemiseks mitu kuud. Mis veelgi halvem, Mary Setoni vend ehk le petit Ceton suri teel Angersi umbes 30 kilomeetri kaugusel Nantes’ist Ancenis’s verisesse kõhutõppe. Mary ja tema saatjaskonna naised ei haigestunud võib-olla seetõttu, et nad jälgisid meestest rohkem, mida joovad. Kuninglikust soost ja aristokraatia hulka kuuluvate naiste puhul loeti normaalseks ettevaatusabinõuks, et neil oli pagasi hulgas pudelivett, mehed aga tarvitasid harilikult kohalikku veini ja õlut.
Noore Setoni kurb saatus oli Maryle esimene kokkupuude inimese surelikkusega. Pärast matust läks seltskond tagasi laevale, et jätkata retke läbi lopsaka looduse ja tihedate metsadega Loire’i oru. Umbes teekonna selles kohas sai de Guise’ide poolehoidja Sieur de Brézé, kes oli Mary ametlik saatja, käsu sõita Lõuna-Prantsusmaale Guyenne’i, kus oli puhkenud talurahva rahutused soolamaksu vastu. Nii jättis ta Mary tema vanaema Antoinette de Bourboni hoole alla. Viimane oli reisiseltskonnale vastu tulnud ja juhtis selle nüüd kodu poole.
Antoinette räägib oma esmamuljetest Maryst oma kirjades. „Kinnitan sulle,” alustab ta, „et ta on oma vanuse kohta kõige nägusam ja tublim laps, keda sa eales oled näinud.” „Tema juuksed on punakaspruunid, tal on hea kehaehitus ja arvan, et kui ta saab täiskasvanuks, on ta kasvanud kauniks neiuks, sest tema nahk on õrn ja valge.” Antoinette märgib, et tüdruku nägu on meeldiva kujuga, iseäranis lõuaosa, mis oli küll võib-olla pisut liiga pikk. Kui käitumisest rääkida, „on ta graatsiline ja enesekindel. Lõppkokkuvõttes võime temaga olla väga rahul.” Hertsoginna lisab peaaegu varjamatu üleolekuga, et teised Mary saatjaskonna liikmed, välja arvatud leedi Fleming, ei ole nii esinduslikud ja „isegi mitte nii puhtad nagu võiks olla”.
Mary kavatseti viia Henri II laste juurde Carrières-sur-Seine’i kõigest mõne kilomeetri kaugusel Saint-Germainist, kuhu nad jäävad seni kuni lossi remonditakse. Mary jõudis Carrières’i pühapäeval, 14. oktoobril ja võeti seisusekohaselt vastu. Selleks ajaks oli kuninglikus lastesõimes juba neli last: dofään François, tema õed Élisabeth ja Claude ning noorem vend Louis, kes suri enne kaheaastaseks saamist leetritesse. Hiljem sündis veel neli last: Charles, Henri, Marguerite ja veel üks poeg, kes sai nimeks samuti François.
Kuna Mary pidi jääma elama koos nendega, tekkis probleem protokolli nõuetega. Kes peaks olema tähtsuse järjekorras esimene? Otsustati, et dofään on esimene, kuna ta on meessoost ja Prantsuse troonipärija. Aga kas peab Mary, kes on ikkagi kuninganna, olema tähtsam teistest, eriti printsess Élisabethist, keda hüüti Isabeliks, kes oli kuninga vanim tütar ja kolme ning poole aastane?
Henri II kaalus seda päris tõsiselt. Otsusele jõudmisel oli palju suurem osa tema armukesel, kardetud Diane de Poitiers’l kui kuninga abikaasal Caterina de’ Medicil. Henri II koduse elu korraldus oli ebaharilik, aga kummaliselt rahumeelne. Caterina oli Urbino hertsogi Lorenzo de’ Medici tütar ja paavst Clemens VII vennatütar. Henri oli sunnitud Caterinaga abielluma oma isa François I tahtel, sest ta vajas Medicite toetust Itaalia diplomaatias. Mõlemad pooled olid abielludes kõigest neljateistkümnesed, kusjuures tegu polnud seisusekohase abieluga. Võib-olla põhjusel, et Caterina oli sunnitud asuma täitma oma abielunaise kohustusi äia silma all – François heitis nalja, et nägi Caterina pilgus „piigivõitleja vaprust” – ei meeldinud talle seksida. Ta jõudis puberteeti hilja ja oli viljatu peaaegu seitse aastat. Räägiti koguni abielu lahutamisest, sest dünastiliste monarhiate ajastul oli sigimatust kuningannast võimalik lahti saada. Caterina oli armukeste ja abielu tühistamise võimaluse tõttu väga haavatav kuni esimese lapse François’ sünnini.
Nende niinimetatud steriilsuseaastate jooksul oli Caterinale toeks just Diane, kes andis enesele aru, kui kasulik on säilitada status quo ja kui kahjulik on, kui tuleb uus ja vähemleplik abikaasa. Diane sundis Henrid veetma rohkem aega Caterina voodis. Vastutasuks andis Caterina Diane’ile võimaluse mõjutada Henrid. Selleks ajaks, kui Mary saabus Saint-Germaini, oli Diane’il koguni oma roll kuninglike laste kasvatamisel. 1546. aastal kuningliku lastesõime eest vastutavaks määratud Jean d’Humières usaldas teda täielikult. Viimase abikaasa, Françoise de Contay ehk proua d’Humières, oli talle abiks ja säilitas selle koha ka pärast mehe surma 1550. aastal, kui uueks juhatajaks määrati endine saadik Roomas Claude d’Urfé.
Paar nädalat pärast seda, kui Mary saabus Carrières’i, saatis Diane d’Humières’le märgukirja, täpsustades kuninga otsust seoses protokolliga. Sellega tunnistati Mary eesõigustatuks võrreldes kõikidega peale dofääni ja ta jagas koos printsess Élisabethiga maja parimat tuba. Peale selle pidi ta „kõndima minu tütardest eespool, sest tema abielu minu pojaga on kokku lepitud ja ka seepärast, et ta on kroonitud kuninganna”.
Caterina de’ Medici nägi Maryt esimest korda Saint-Germainis. Tema arvates oli tüdruk kaunis ja elav: „Meie väikesel Šoti kuningannal tarvitseb ainult naeratada, kui kõigi prantslaste pead pöörduvad tema poole”. Hilisema suhtluse käigus sai Caterinast Mary vastane, kusjuures selle motiiviks polnud niivõrd armukadedus viimase võlude pärast, vaid soov kaitsta oma laste positsiooni ja kasvav hirm ning vaen mõjuvõimsate de Guise’ide vastu. Seda vaenu Henri II elusoleku ajal kuidagi märgata ei