kirjutas Marie de Guise’ile, et tema tütar on nii „võluv ja intelligentne, et pakub igaühele, kes teda näeb, suurt rõõmu ja rahuldust”. Tütrest rääkivate uudiste järele janunev Marie de Guise oli niisuguse teate üle äärmiselt rõõmus.
9. detsembril jõudis Henri II Saint-Germaini tagasi. Ta oli juba tellinud ühelt kunstnikult kõikide laste portreed, mis ta sai kätte Neversis oktoobri lõpul ja nii sai ta Mary ära tunda ning tervitada teda nimepidi. Kui nad viimaks kohtusid, leidis kuningas, et Mary kombed on niisama laitmatud kui tema välimus. „Ta on kõige täiuslikum laps, keda olen eales näinud,” kirjutas ta vaimustunult tallmeister Montmorencyle. Sellest hetkest alates oli Mary, nagu kuningale meeldis korrata, „nagu tema enda tütar”.
Mary debüüt toimus paar päeva hiljem, kui tema onu François abiellus Anne d’Este’iga, kes oli Ferrara hertsogi Hercules d’Este’i tütar. Tegu oli särava seltskonnasündmusega, kuhu olid kutsutud ka Euroopa riikide diplomaadid. Selle ajal tõusis Henri II püsti ja pidas kõne, kus juhtis kõikide tähelepanu „minu tütrele, Šotimaa kuningannale”, kes – nagu kuningas oli soovinud – läks dofääniga tantsima.
Mary oli juba õppinud tantsimist armastama ja oskas palju lihtsamate õukonnatantsude samme. Kui ta läks koos dofääniga tantsupõrandale, vakatas kogu saal ja jäi neid jälgima. See oli Mary esimene tõsisem proovikivi printsessina. Nüüd tuli tal oma jäigas tärgeldatud kleidis, mis oli kaunistatud keerukate mustrite ja kalliskividega täiendatud tikandiga, ning madalate kingadega sooritada keerukas sammude rida, mida ta oli viimaste nädalate jooksul algul üksi sammhaaval muusika järgi õppinud ning seejärel koos dofääniga leedi Flemingi valvsa silma all harjutanud. Niisugune tants õukonnas oli oluline eelsamm kihlusele, sest näitas kogu õukonnale, et „armunud” on hea tervise juures ja nende luud-liikmed on igati korras. Tantsu lõpuks oodati, et esinejad – ükskõik kui vanad nad ka olid – vahetavad põgusa suudluse.
Kuna Mary oli tulnud Prantsusmaale kihluma, oli Henril hea meel näha, et dofään suhtub temasse hästi. François oli 1548. aasta jõulude ajal peaaegu viieaastane, Mary aga kuuene. Henri kinnitas iseendale, et „esimesest kohtumisest peale said minu poeg ja Mary nii hästi läbi nagu oleks nad juba ammused tuttavad”.
Siinkohal on enamasti tegu soovmõtlemisega. Kuigi dofään oli südi ja intelligentne, polnud ta kehaliselt tugev. Juba nii noorena ei jätnud ta Mary kõrval sobiva partneri muljet, sest kui tüdruk oli oma vanuse kohta ebaharilikult pikk, siis François jälle liiga lühike. Ja kui Mary oli heatujuline ning sõnaosav ja žestikuleeris elavalt, siis François oli kohmakas ja kokutaja. Kui temast ja Maryst jäi mulje kui sobivast paarist, siis siin olid suured teened Diane de Poitiers’l. Juba mitu kuud oli ta õhutanud proua d’Humières’d õpetama dofäänile elementaarseid flirtimisvõtteid. Proua d’Humières sai asjast aru ja kui tema hoolealuse esimestest edusammudest tuli juttu, kinnitas Diane talle: „Kui tahate kuningale heameelt teha, siis muudkui õpetage neid väikesi nippe poisile edasi.”
Marygi sai asjast õigesti aru ning andis oma panuse. Ta sai intuitiivselt aru, et on oluline kohelda François’d nii nagu meeldib tema uuele kuningast „isale” ja et parim viis talle meeldida, on püüda olla dofääni sõber, kasutades õukonnas juurdunud tavasid, kuidas armusuhteid välja näidatakse.
See mõjus nagu võlurohi. Nii tallmeister kui ka Veneetsia saadik pidasid Mary elegantset ja tagasihoidlikku käitumist märkimist väärivaks. Proua d’Humières’st innustatuna hakkas ka dofään tundma huvi jahiretkede ja võitluskunstide vastu. Mary onu François kinkis talle spetsiaalselt tema jaoks valmistatud laste soomusrüü ja oma hoolikalt paberile pandud tänukirjas kirjeldab dofään ennast keskaegse „õilsa rüütlina”, kes püüab „võita kauni ja ausa daami, kes on teie õetütar, südant”.
Varsti pärast jõule tegi Antoinette de Bourbon Mary emale teatavaks kuninga seisukoha, et kõiki kuningapere lapsi hakatakse koos õpetama. See oli selge traditsioonide murdmine, aga Henri soov oli, et lapsed „harjuks üksteise seltskonnaga”.
Ühelt poolt mõtles ta tõepoolest nii. Tema soov oli, et Mary ja Élisabeth, tema enda vanem tütar, kasvaks üles nagu õed ja et dofään puutuks Maryga kokku sundimatus, ehkki kontrollitud õhkkonnas. Teine, varjatud asjaolu seisnes selles, et Mary šotlastest saatjaskond või vähemalt sinna kuuluvad mehed, kippusid kujunema koormavaks. Šotlased polnud Prantsuse õukonnas kuigi populaarsed oma kõrgest positsioonist hoolimata, kuulusid nad ju kuningliku ihukaitse ehk garde écossaise’i koosseisu. Prantsuse õukonnaetiketi standardite järgi olid nad jämedakoelised ja tahumatud. Nüüd küpseski Henril soov saata juba Šotimaal Mary teenistusse asunud ohvitserid tagasi kodumaale.
Keeleoskus oli esmane tegur. Esialgu oskas Mary ainult šoti keelt ja peaaegu üldse mitte prantsuse keelt. See pidi kiiresti muutuma. Samuti kerkis küsimus kõige selle maksumusest, sest Mary ema polnud määranud oma tütre kaaskonnale töötasu ja Henri ei soovinud rahastada kõikide kuninglike laste majapidamiskulusid eraldi, kuna ühiselt oli lihtsam oma eesmärke saavutada. Uue elukorralduse kohaselt tuli kõikidel rääkida prantsuse keelt ja täita protokolli nõudeid. Mary ja dofääni saatjaskond ühendati. Viimase õed ja nende teenijad paigutati samasse hoonesse luksuslikku korterisse koos Mary ja tema kammerneitsitega ning kõik nad olid d’Humières’ ja tema abikaasa alluvuses.
Mary meessoost saatjad peale mõne vähese erandi tõrjuti kõrvale ja ka naiste poolel tehti muudatusi. Esialgu saatsid neli Marie’d Maryt igal pool, aga kui ta oli end sisse seadnud ja näis end uues keskkonnas vabamalt tundvat, saadeti nad umbes kuue kilomeetri kaugusele Poissysse dominiiklaste kloostrikooli õppima prantsuse keelt, mistõttu ka Mary oli nende äraolekul sunnitud rääkima ainult prantsuse keelt. Isegi tema vana hoidja Sinclair tundis end tõrjutuna. Tema endine positsioon taastati, kui Mary ema tema kaitseks sekkus, aga tema soovi mitte süüa koos prantslannadega ei rahuldatud. Sinclair oli tüdinenud sellest, et teised teenijad ja kuningapere lapsed suhtuvad tema šotlaslikku käitumisviisi üleolevalt. Palvetest hoolimata oli ta sunnitud elama ja töötama koos inimestega, kelle Henri määras personali hulka, et hoolitseda tema tütarde eest.
Peaaegu täieliku vastandina võis leedi Fleming tunda end kindlalt. Ta oskas soravalt prantsuse keelt, oli šotlasega abielus ja tema kohta arvati, et tal „on kõik omadused, mida võib soovida”. Aga siingi oli varjatud asjaolusid. Pealtnäha jäi mulje, et Mary ei saa hakkama ilma guvernandita, keda noor kuninganna justkui ei pidanud jagama teiste lastega. Niisiis sai Fleming õiguse juhendada Maryt teenivaid naisi, ehkki see tekitas seoses kuludega vaidlusi d’Humières’ ja (hiljem) d’Urféga.
Tõde seisnes aga selles, et kaunist ja meelast Flemingist oli saanud Henri II viimane armuke. Kuningas koguni kirjutas Mary emale, et Flemingit talle kiita. „Loodan, et hindate seda hoolt, vaeva ja suurt tähelepanu, mida minu sugulane leedi Fleming ilmutab päevast päeva meie väikese tütre ja šotlaste kuninganna isiku vastu,” märgib kuningas mitte just kõige siiramalt. „Pean tema lapsi ja peret kindlasti alati meeles.”
Ühel ööl üllatas armukade Diane de Poitiers kuningat, kui too oli äsja nautinud tema rivaali embusi. De Poitiers tegi stseeni ja süüdistas Henrid šotlaste kuninganna häbistamises, kuna laskus armuafääri viimase teenijaga. Hiilides läbi Mary ruumide kohtamisele armukesega ja sealt tagasi tulles olevat Henri seadnud kahtluse alla ka noore kuninganna maine.
Henri ei teinud Diane’i protestidest väljagi, aga nagu alati, jäi viimane sõna naisele. 1551. aastal jäi leedi Fleming lapseootele. Ta sünnitas poja, Henri d’Angoulême’i, mida peeti saatuslikuks veaks. See tegi kuninga armuloo avalikuks ja põhjustas nilbeid kuulujutte. Diane asus otsekohe kuningliku perekonna head nime kaitsma ja põlu alla sattunud Fleming saadeti otsekohe Šotimaale tagasi ning pidi jätma oma tütre, ühe neljast Mariest, Prantsusmaale maha.
Ehkki siin oli palju uut ja huvitavat, tundis Mary siiski oma lihase ema järele väga suurt igatsust. Aprillis 1550, kui oli lahus oldud juba peaaegu kaks aastat, rõõmustas ta väga, kui kuulis, et ema kavatseb tulla talle külla. Mary rõõm oli segatud kurbusega, sest tema vanaisa Claude, hertsog de Guise oli hiljuti Joinville’is pärast kaks kuud kestnud haigust 54-aastasena surnud. Mary kirjutatud esimene ametlik kiri oli formaalne diplomaatiline soovituskiri