kaotanud ja Arran leppinud Beatoniga, kellest sai jälle kantsler. Greenwichi leping oli sama hästi kui maha kantud: prantsusemeelsed jõud olid nüüd Šotimaal tõusuteel.
Henry VIII oli teinud oma käigud ja kaotanud. Ta oli saanud ka olulise õppetunni. Nagu ta seletas peaaegu igaühele, kes oli nõus kuulama, ei usalda ta šotlasi enam kunagi. Mary oli oma ema valvsa pilgu all tõusnud troonile. Ja kuna ta oli nüüd kuninganna, oli tema ema vaieldamatult see, kes otsustas tema eest.
2
JÕHKRAD KOSJASKÄIGUD
Kui Marie de Guise algatas intriigi, mis võimaldas tema tütre kuningannaks kroonida, andis ta endale aru, et hingetõmbeaega antakse talle vähe. Arran ja Lennox ihkasid mõlemad saada troonipärijaks. Nende suguvõsad olid vanad vaenlased ja oli võimatu uskuda, et mehed jäävad kauaks ühele ja samale poolele. Juba enne seda kui Arran nõustus jagama võimu kardinal Beatoniga ja võimaldas tal oma ametis jätkata, ilmutas Lennox rahulolematuse märke. Igatahes oli Arrani leppimine Beatoniga kõigest sissejuhatus tema tagasitulekuga seotud sündmustele. Marie de Guise mõistis, et ta vajab Lennoxi toetust oma prantsusemeelsele poliitikale nii kaua kuni parlament tühistab ametlikult Greenwichi lepingu.
Esialgu aga võis kasuliku ühendada meeldivaga. Kuna Mary oli nüüd kroonitud kuninganna, sai ka ema lubada endale veidi lõbustusi ja flirti. Vaevalt oli Stirlingi suur saal jõutud pärast kroonimispidustusi korda teha, kui kätte jõudis Marie de Guise’i sünnipäev. Ta oli ju alles kõigest kahekümne kaheksa aastane. Jäi mulje, kirjutab kroonik, et ehkki on hilissügis, „elavad Veenus ja Cupido veel maikuus, sest lauldi ja tantsiti, mängiti ja lõbutseti … ning sellest poleks tüdinenud küll ükski mees”.
Niisugusel lõbusal meelelahutusel oli ka poliitiline mõte, sest Marie de Guise, kes oli kõigest aasta vanem kui Lennox ja ikka veel üks ilusamaid naisi Šotimaal, kavatses kinnitada oma riigitruudust abielusidemete abil. Marie oli mehe ambitsioonid hoolikalt läbi kaalunud. Sellest sai peagi Lennoxi kinnisidee kuni selleni välja, et tal oli üsna ükskõik, kas siduda end abielu kaudu Šotimaa või Inglismaaga, peaasi, et ta ise jõuaks troonile lähemale.
Lennox oli paindlik ja viisakas ning intelligentne, ehkki petliku loomuga, aga „tugev ja igakülgselt tasakaalus isiksus ning jõulise ja mehise olekuga. Ta oli pikka kasvu ja sihvakas, temast õhkus elutarkust ja „daamide pilguga vaadates oli ta väga meeldiv”. Oma välise lihvi oli Lennox omandanud Prantsusmaal, kus ta teenis leitnandina garde écossaise’is ehk kuninga isiklikus ihukaitses.
Tema rivaal armastuses, kui mitte ka päritolu plaanis, oli Bothwelli krahv Patrick Hepburn. James V oli pagendanud ta sõnakuulmatuse pärast Veneetsiasse ja seejärel Taani, aga nüüd oli ta hiljuti Šotimaale tagasi tulnud. Tema esivanemad olid pärit Hailesist East Lothianis, mis oli rikas piirkond Kesk-Šoti madalikul Edinburghist kagus. Hepburni vanaisa oli silma paistnud lahinguväljal, sai krahvi tiitli ja Bothwelli lossi Lanarkshire’is. Hiljem vahetas ta selle suure ja eraldatud piiriäärse Hermitage’i kindluslossi vastu Hermitage Wateri orus Liddesdale’is, poolel teel Hawicki ja Carlisle’i vahel ja üsna lähedal vaidlusalustele maadele. Tänu vahetusele said Hepburnid mõjuvõimsateks piirialade isandateks. Hermitage’i kindluse asend tagas võimaluse kontrollida Inglise piiri läänepoolset ja keskosa. James IV andis Hepburnidele veel ka Crichtoni lossi Edinburghist paarkümmend kilomeetrit kagus, ning see tugevdas veelgi nende positsioone õukonnas ja parlamendis.
Patrick oli Šoti patrioot: prantslaste poolt ja inglaste vastu, aga samas ka olupoliitik, kes flirtis inglastega, kui see talle sobis. Kuulujutu kohaselt oli ta kuninga sohilaps. See pole siiski tõenäoline, ehkki tema ema oli lühikest aega üks James IV armukestest. Suguvõsa varad oli kogunud Patricku vanaisa, kes oli pidanud palju mitmesuguseid ameteid, mis ta jättis oma pärijatele. Seetõttu saigi Patrick endale päritava lordadmirali tiitli, mis oli tululik amet, sest tagas Hepburnidele osa kõikide Šotimaa rannikul hukkunud laevadelt saadud varast, see aga tegi Hepburnid ühe vähestest suguvõsadest, kes ei sõltunud rahaliselt kuningast. Patrick oli ka Edinburghi šerif, mis kindlustas Hepburnide suguvõsale mõjuvõimu ka õukonnas ja parlamendis.
Hepburnid hindasid rüütellikkust ja sõjamehelikkust. Nad pidasid endid härrasmeesteks, mis nende silmis õigustas ka duellide pidamist või isegi reetlikkust enesekaitsevahendina. Nende aukoodeksi põhimõtted leidsid toetajaid sõjaväelaste hulgas Euroopa mandril ja Iirimaal, riigiametnike ja diplomaatide meelest olid need aga lausa eemaletõukavad. Henry VIII saadik Sadler on kirjeldanud Patrickut kui „maailma kõige tühisemat ja ülbemat meest täis kõrkust ja rumalust, kelle juures pole mitte midagi, mida tasuks hinnata”. Sedasama oleks ta võinud öelda ka Lennoxi kohta, kui jätta kõrvale asjaolu, et Lennoxid polnud sõjaväelased ja nende tugevus seisnes õukondlastele omastes viisakates maneerides: tegelikult olid nad niisama sõnamurdlikud, aga see oli varjul peente kommete loori all.
Patrick oli liivakarva punakate juustega, keskmise kehaehitusega, aga kergelt kühmus. Tal oli aval naeratus ja meeldivad maneerid. Nii nagu Lennox, meeldis temagi naistele. Tal oli hulgaliselt armulugusid ja ta oleks oma naise kõhklemata maha jätnud, kui olnuks vaja kosida Mary ema ja kasutada oma mõjuvõimu katoliku kirikus, et tühistada oma abielu, seadmata sealjuures kahtluse alla oma laste sünnipära.
Lennox ja tema rivaal arvestasid, et ükskõik kumb neist saab Mary võõrasisaks, õnnestub tal ka kõrvaldada Arran asevalitseja kohalt ja asuda valitsema Mary nimel. Nii nad liikusid Mary ema kannul Stirlingist Edinburghi ja tagasi ning ajasid end puhevile nagu kuked, et vaid jääda Marie de Guise’ile silma. Nad tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi. Nad võtsid teineteiselt mõõtu laskmises ja piigivõitluses, kandsid kõige moekamaid riideid ja kulutasid suuri summasid Edinburghi juveelärides ja pudupoodides. Nad läksid Marie järel Saint Andrewsi, kus ta oli Beatoni külaline. Ta kohtles mõlemat meest nagu on kohane õukonna armuasjades kogenud naisele ja saatis neile julgustavaid signaale, aga ei pakkunud „midagi peale ilusate sõnade”.
Patrick üritas otserünnakut, lastes liikvele jutu, et Marie on lubanud temaga abielluda. Lennox võttis neid kuuldusi tõena ja tõmbus tagasi ning läks oma kantsi Dumbartoni. Tusatujus otsustas ta vahetada poolt ja palus Henry VIII käest leedi Margaret Douglase kätt. Pruudikandidaat oli James IV lese ja kuninga õe Margareti tütar viimase teisest abielust Anguse krahviga. Samuti palus Lennox kuningas Henry abi, et taastada oma õigused Šotimaa asevalitseja kohale, mille Arran oli tema väitel usurpeerinud. Lennoxi käik meeldis Henryle, kes nägi temas uut kandidaati Beatoni poole üle läinud Arrani asemele.
Lennoxi kannapööre lõi kildkondadevahelise tasakaalu Šotimaal segamini. Tema oli nüüd ju pigem inglaste ja mitte prantslaste leeris. Üritades juhtunule vastata, tuletas François I meelde de Guise’idele antud lubaduse. Oktoobris 1543 sõitsid kuus tema sõjalaeva sisse Clyde’i jõe suudmest ja randusid Greenockis. Pardal olid uued Prantsuse saadikud Jacques de La Brosse ja Jules de Mesnage, kaasas raha ja suurtükid Marie de Guise’ile ja tema poolehoidjatele.
Laevastik purjetas edasi Dumbartoni, kus Lennox trumpas üle iseenda. Ta haaras saadikute raha ja suurema osa nende suurtükkidest enda kätte. Ummikseis õnnestus ära hoida ainult teda hoiatades, et Prantsusmaa naturaliseeritud alamana võidakse ta Prantsusmaal riigireetmise eest kohtu alla anda. Lennox andis vastu tahtmist järele ja läks tagasi Stirlingisse ning oleks justkui prantslaste püüdlustega leppinud.
La Brosse kasutas tema käsutuses olevat raha, et maksta toetust juhtivatele ülikutele. Kogusummas oli seda raha 59 000 krooni (rohkem kui James V sissetulekud viimasel valitsemisaastal) ja see tähendas ootamatult sülle langenud õnne. Mitte midagi ei õlitanud Šotimaa poliitikaelu masinavärki toetustest paremini ja kui parlament tuli detsembris uuesti kokku, kulus vähem kui nädal, et vabastada Beaton kõikidest talle esitatud süüdistustest ning asuda lapskuninganna Mary nimel uuendama Šotimaa ja Prantsusmaa vana liitu.
Parlamendi järgmine samm oli lahti öelda Greenwichi sobimusest ja rebida sellega katki Šotimaa ja Inglismaa abieluleping. Lepingu tühistamine oli Henry VIII-le solvang. La Brosse sõnul olevat kuningas tõotanud kättemaksu otsekui oleks ta kaotanud suure lahingu.
Marie de Guise võis juubeldada. Vana liidu uuendamine oli tema isiklik triumf.