Mary saatuses määravaks tegelaseks ja nüüd kohtus ta esimest korda Knoxiga. Osalt just tänu Cecili mõjutustele sai Knox Inglismaal tööpakkumisi ning määrati üheks Edward VI kaplanitest.
Somerseti vastus sellele, et Strozzi vallutas Saint Andrewsi lossi tagasi, oli käsk alustada „jõhkrate kosjaskäikude” viimast ringi. Augusti lõpul saabus Newcastle’i alla 15 000 mehe suurune armee. Somerset marssis oma vägede eesotsas Berwicki suunas ja läks sealt edasi East Lothiani. Taktikalise muutusena kavatses ta jätta Šotimaale alalise Inglise garnisoni. Tal oli tõsine kavatsus Šotimaa okupeerida ja alla heita ning sundida see niiviisi Inglismaaga liituma. Tema armeed toetas Inglise sõjalaevastik, mis liikus põhja poole, olles iga hetk valmis andma tuld, kui šotlased peaks Somerseti vägesid kusagil varitsema.
Seekord oli Arran oma vägedega valmis. Kui Inglise jalavägi jõudis 10. septembril Invereski lähedale, mitte kuigi kaugel Musselburghist, mis pole Edinburghist kuigi kaugel, seisis neil vastas kõigi aegade suurim Šoti armee. Ligikaudu 12 000 sõdurit olid oskuslikult paigutatud kaitsekraavidesse Eski jõe läänekaldal. Nad olid siin, et sulgeda tee Edinburghi, ja kuna inglaste ühele tiivale jäi meri ning teisele poole läbipääsmatu soo, pidi Somerset kas alustama frontaalrünnakut või oma väe ümber pöörama.
Kui Somerset tegi kaitsepositsiooni otsides pöörde, Arran ründas. Kokkupõrge toimus Pinkie kaluriküla lähistel küngastikul. Ühe hirmsa hetke jooksul jäi mulje, et šoti piigimehed jäävad võitjaks. Siis aga tõid inglased oma ratsaväe äkki rünnakule ja nende raskesuurtükid avasid surmava tule. Kui šotlaste read lõid vankuma, pani Arran põgenema ja tema vägedes puhkes paanika. Järgnenud suurtükkide tulemöllus ja puhkenud veresaunas niideti maha ja tapeti 10 000 šotlast. Tegu oli justkui teise Floddeniga: tee Edinburghi ja Stirlingisse oli vaba. Neli aastat ja üheksa kuud vana Mary viidi öösel kandetooliga kiiresti Inchmahome’i abikloostrisse väikesele saarele Menteithi järvel umbes 140 kilomeetri kaugusel lahingupaigast.
Somerset ei hakanud Edinburghi uuesti vallutama. Selle asemel asus ta kiiruga rajama odavate fortide ahelikku rannikult rannikule, eesmärk hoida niiviisi kogu maa oma kontrolli all. Kui Somerset lootis, et see annab tulemusi, siis ta eksis. Vastulöök oli ootamatu ja lõppes viisil, mille Somerset oli seletamatul kombel kahe silma vahele jätnud: šotlaste kuninganna viidi Prantsusmaale.
Arran, kes ei tahtnud sõjalisel vallutusel rajanevast liidust Inglismaaga midagi kuulda, jõudis kokkuleppele Henri II-ga ja võttis vastu pakkumise Châtelherault’ hertsogkonnale Poitous ning andis lubaduse, et Maryst saab Henri II poja pruut. Tehing kinnitati jaanuaris 1548 ja kuu aega hiljem käisid juba kõnelused Mary kihlumise üle dofääniga.
Henri II poleks saanud kõike enam selgemini välja öelda. Ta lubas puhastada Šotimaa Somerseti garnisonidest. Ehkki Henri ajas asju omal viisil, oli siiski tegu de Guise’ide perekondliku üritusega. Hertsog Claude de Guise’i vanem poeg François oli juba näidanud end oma põlvkonna silmapaistva strateegina ja määrati operatsiooni juhtima. Sõjaretke kavandas ta koos oma venna, Lorraine’ kardinali Charles’iga, kes oli üks Henri II õukonna andekamaid majandusmehi. Vennad de Guise’id olid muidugi Šotimaa noore kuninganna onud.
Valmistudes sõiduks Prantsusmaale, viidi Mary Dumbartoni lossi, mis oli juba Lennoxilt ära võetud ja prantsusemeelse leeri valduses. Kuna Somerset oli ikka veel seotud oma garnisonide rajamisega, kujutas nüüd noorele kuningannale suurimat ohtu leetriepideemia. Kuulujutud, et ta on surnud, lükati kiiresti ümber. Tema julgeolek oli igatahes tagatud, sest Prantsuse vägede eeljõud olid juba kohal teda kaitsmas ja neil oli raha ning laskemoona terveks aastaks.
Peamised Prantsuse ekspeditsioonijõud maabusid Leithis 17. juunil. 130 laevast koosnev armaada tõi kohale 5500 jalaväelast ja 1000 ratsaväelast, mis ajas Somerseti fortide asukaile hirmu peale. Olulise osa Prantsuse sõduritest moodustasid Itaalias teeninud veteranid. Nende juhid olid professionaalid, kellest suurem osa kuulus de Guise’ide lähikonda. Erinevalt enamikust Somerseti meestest, kes olid välismaa palgasõdurid, olid prantslased ustavad oma komandöridele ja kodumaale.
Juuli alguses piirasid prantslased sisse Somerseti peamise kindluse Kesk-Šoti madaliku idaosas Haddingtonis. Nädalapäevad hiljem tuli parlament Abbey lähedal kokku ja kiitis pärast ainult väga lühikest arutelu heaks Šotimaa ja Prantsusmaa lepingu. Prantsuse kindralleitnant André de Montalembert, Sieur d’Essé kinnitas, et Henri II on „nii südame kui ka mõistusega kindlalt otsustanud seda riiki kaitsta” ja soovib, et Mary kihluks tema pojaga.
Parlament tunnistas lepingu kiiresti väga mõistlikuks. Takistuseks võis osutuda riikliku iseseisvuse probleem, aga kuna Henri II oli lubanud kaitsta Šotimaa seadusi ja vabadusi „nii nagu seda on teinud kõik möödunud aegade kuningad”, jõuti tingimustes kergesti kokkuleppele.
Järgmisel päeval pärast parlamendi istungi lõppu kirjutas Marie de Guise oma vendadele: „Asun homme teele, et viia ta [Mary] tema [Henri II] juurde niipea, kui galeerid on oma ringi ära teinud.” Et Inglise merepatrullid eksiteele viia, purjetas Maryt ära tooma saadetud Prantsuse laevade komandör Nicolas de Villegagnon ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney saarte ning sealt tagasi mööda läänerannikut Clyde’i lahte. See oli ohtlik ümbersõit, ehkki üks Prantsuse hüdrograaf oli selle kaardile kandnud ja meremehed teadsid, et see on täiesti navigeeritav, kui tormid laevu just kursist liiga kaugele ei vii.
29. juulil suudles Mary ema hüvastijätuks ja läks laevale, mis oli Henri II enda kuninglik galeer. Kuigi Mary oli kõigest viie ja poole aastane, käitus ta nagu kuninganna. Tema laevaletulekut nägi pealt sõjaväe veteran ja d’Essé sõber Jean de Beaugué, kes kirjutab, et tüdruk oli „üks kõige täiuslikumaid olevusi, keda iial nähtud, keda juba väga varasest noorusest on imetletud ja austatud, ning see tekitas niisuguseid ootusi, et üheltki selle maailma printsessilt ei oleks võimalik loota enamat”.
Laskudes kitsast trepist, mis viis lossi juurest kalju jalamil oleva sadamasilla ääres seisvale laevale, oli Mary leidnud endas väga iseloomuliku joone. Ükskõik, mida ta tulevikus tegi või kuhu läks, ükskõik kas tema teod ja käitumine äratasid vaimustust või pahameelt, avaldus siin tema eriline anne olla igaks olukorraks valmis.
Järgnes nädalatepikkune viivitus, mille põhjustasid tormid ja murtud aerud. Ankrus seisvaid laevu pillutati armutult ja Mary avastas, et tema on üks väheseid pardalolijaid, kes on merehaiguse vastu immuunne. See võis olla esimene kord tema elus, kui ta märkas, et tema on tugev, palju teisi tema ümber aga on nõrgad.
7. augustil sõitis laevastik lõpuks avamerele. See oli Mary esimene suurem ettevõtmine: debüüt rahvusvahelisel areenil. Ilmselgelt nautis ta oma osa. Tema head meeleolu märkas ka de Guise’ide lähikonda kuuluv Artus de Maillé, Sieur de Brézé, kelle Henri II oli saatnud sellele retkele oma esindajana. Laeva pardal kirjutatud kirjades teavitab ta murelikku ema, et „teie tütar kuninganna tunneb end niisama hästi ja tänu Jumalale ka niisama rõõmsameelsena nagu te ise olete teda alati näinud”.
Pärast 18 päeva kestnud ülesõitu, mis venis oodatust peaaegu kaks korda pikemaks, jõudsid galeerid väikesse Bretagne’i sadamasse Saint-Pol-de-Léoni, mitte kuigi kaugel elava liiklusega Roscoffi sadamast. Sealt pidi reisiseltskond suunduma Pariisi äärelinnas kõrgel Seine’i kaldakaljul seisvasse Henri II lemmiklossi Saint-Germain-en-Layesse.
Tormidest vaevatuna olid kõik õnnelikud, et saab paar päeva puhata, enne kui alustada teekonna järgmist etappi. Marygi vajas puhkust. Praegune teekond oli suure seikluse algus ja loomulikult tundis ta mingit ärevust. Ta ei olnud sugugi kindel, kas näeb veel kunagi oma ema. Ja ehkki edaspidi koheldi teda igal pool kui väikest kuningannat (la petite Royne), siis ei tehtud seda mitte seepärast, et ta oli tõepoolest kuninganna, vaid põhjusel, et ta pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.
1 Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuningana kandis ta nime Carlos I. Toimetaja. [ ↵ ]
2 Tänapäeval on see kong turismiatraktsioon. [ ↵ ]
3
SAABUMINE PRANTSUSMAALE
Ehkki Mary oli arusaadavalt ärevil, kui ta tõstis jala esimest korda Prantsusmaa