Mattias Berg

Kandja


Скачать книгу

3_img_img_6c94a119-a6f7-5cdd-a491-89fd2ac4fa2d.jpg" alt="cover"/>

      Originaali tiitel:

       Mattias Berg Dödens triumf Natur & Kultur 2016 Tõlgitud väljaandest: Mattias Berg The Carrier MacLehose Press 2019 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kujundanud Toomas Niklus Copyright © 2016 by Mattias Berg The work was first published in the English language by MacLehose Press, an imprint of Quercus Publishing Ltd. The moral right of Mattias Berg to be identified as the author of this work has been asserted in accordance with the Copyright, Designs and Patents Act, 1988. © Tõlge eesti keelde. Juhan Habicht, 2019 ISBN 978-9985-3-4630-3 ISBN 978-9985-3-4707-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

       Lindale, Verale ja Gretale

      „Sõja lõpp on rahu või võit. Aga küsimusele, mis on rahu lõpp, vastus puudub.”

      HANNAH ARENDT, „Vägivallast”

      Aprill 2013

      Õhujõudude komandör võttis oma pretsedenditu päevakäsuga seitsmeteistkümnelt ohvitserilt õiguse kontrollida ja välja saata Põhja-Dakotas Minot’ baasis asuvaid tuumarelvi.

      Inspekteerimise käigus leiti need ohvitserid olevat ebapädevad.

      Neil on käsk teha läbi kuuskümmend kuni üheksakümmend päeva kestvad kordusõppused.

      August 2013

      Malmstromi lennuväebaasi raketiüksus, „teinud vigu taktikalisel tasemel, mis polnud seotud tuumarelvade kasutamisega”, kukkus läbi turvalisust ja julgeolekut kontrollinud inspekteerimisel.

      Üksuse käsutuses on umbes sada viiskümmend USA sõjajõududele kuuluvast neljasaja viiekümnest tuumalõhkepeaga mandritevahelisest ballistilisest raketist Minuteman III.

      Oktoober 2013

      Kõrge vastutusastmega, tuumarelvastusega seotud ohvitser kaotas oma töö.

      Sõjaväe ametliku teadaande kohaselt on kindrali degradeerimine seotud süüdistusega, et ta kasutas kasiinos võltsitud žetoone.

      Oktoober 2013

      Vaid mõni päev hiljem vabastati õhujõudude ametliku teate kohaselt üks tuumarelvade eest vastutanud Ameerika kindral oma kohustustest sündsusetu käitumise tõttu ametliku visiidi ajal Venemaale.

      Kindral tarvitas ülemäära alkoholi, ei näidanud üles austust võõrustaja suhtes ja suhtles kahe kohaliku, küsitavate elukommetega naisega.

      Kindral juhtis õhujõudude üksust, millesse kuulus kolm tuumarelvadega varustatud eskadrilli.

      Õhujõudude ettekande kohaselt oli kindral Šveitsis tehtud peatuse ajal avalikult kiidelnud oma positsiooniga tuumajõudude komandörina, öeldes, et tema „päästab iga päev maailma sõja käest”.

      Jaanuar 2014

      Montana baasis said kolmkümmend neli tuumarakettide hooldusega tegelenud õhujõudude ohvitseri süüdistuse kvalifikatsioonieksamil spikerdamises või spikerdamise suhtes silma kinnipigistamises.

       CNN, „Tuumarelvaskandaalide kronoloogia”, jaanuar 2014

      Kansas City, Missouri

      Endisel sojaubade põllul laiuv tehas valmistab Ameerika tuumalõhkepeade mehaanilisi detaile. Eelmisel kuul avatud tehas on suurem kui Pentagon ning täis futuristlikke seadmeid ja tuhandeid töölisi; selle ülesandeks on uuendada aegunud relvi, mida Ühendriigid võivad teele saata rakettidega, pommitajatelt ja allveelaevadelt.

      See on osa riikliku tuumarelvastuse taassünni programmist, mille käigus kavandatakse relvade kandjate uut põlvkonda. Hiljutised keskvalitsuse uuringud ennustavad programmi järgmise kolmekümne aasta maksumuseks kuni triljon dollarit.

      Selline areng toimub ajal, mil Ameerikas valitseb president, kelle valimiskampaania olulisemaks märksõnaks oli „tuumarelvadevaba maailm” ja kes nimetas desarmeerimist Ameerika kaitsepoliitika tähtsaimaks eesmärgiks.

       New York Times, september 2014

      1

      PÕGENEMINE

       September 2013

       Stockholm

      1.01

      Ma olin olnud presidendile väga lähedal. Mitte kunagi kaugemal kui meeter või paar ametlike kohustuste täitmise ajal, mapp kõige vajalikuga alati käepärast. Isegi siis, kui ta käis Nobeli rahupreemiat vastu võtmas. Kui ta pidas selle neetud kõne tuumarelvadeta maailmast.

      Te peaksite mõistma. Aga te ei mõista.

      Kuidas meid on alla neelatud, vahele võetud, jälle kord tulega ära võrgutatud. Asi pole niivõrd meie süüs või süütuses. Minu enda saatanlikus süütuses.

      Me nimetasime seda „nupule vajutamiseks”, kuid polnud ei nuppu ega kedagi kuhugi vajutamas. Minu jaoks oli see pigem nagu okultne tseremoonia, maagilis-tehnoloogiline muundumistrikk. Koodide abil teostati hulk protseduure, et muuta ohtlikuks ainus asi kogu meie kultuuris, mis oleks pidanud olema kõige turvalisem.

      Mapi sisu oli nii kõrge salastatuse astmega, et peale meie teadsid sellest vaid väga üksikud inimesed. Algusest peale oli seal vaid neli lihtsat asja. Must raamat, milles olid kõik võimalikud tegutsemisvõimalused kättemaksuks või rünnakuks; kaust nimekirjaga maaalustest baasidest, kuhu president võidi maksimaalse hädaohu korral toimetada; leht kokkuvõttega meie tuumarelvastusega vägede struktuurist.

      Ja siis kandiline plastikust tabloo koodidega, mida president pidi kasutama, et end peastaabi jaoks identifitseerida. Me nimetasime seda „küpsiseks”.

      Külma sõja ajal oli see enam-vähem mõistetav. Niipea, kui mapp avati, läks peastaapi signaal. Pärast seda, kui president oli kasutanud „küpsist”, et kinnitada oma identiteeti, oli temal ja Kandjal – sellel, kes mapi talle kätte toimetas – kehtiva sõjaplaani kohaselt mitu tegutsemisvõimalust. Viimase sammuna täitis peastaap presidendi käsu ja lasi relvad käiku.

      Ent seoses digitaalse tehnoloogia nõiduste arenguga olid asjad läinud keerulisemaks ja oma osa oli ka meie endi suuresti muutunud sõjaplaanil. Me olime veendunud, et juhtivaks põhimõtteks on endiselt „Alati / Mitte kunagi”. Tuumarelvad peavad alati olema valmis kasutamiseks lähema poole tunni jooksul, kuid mitte kunagi ei tohtinud olla võimalik neid eksikombel välja saata.

      Ometi olid viimase aastakümne jooksul piirid seoses iga uue tehnoloogilise arenguga laienenud. Kui mikroskeemid ja protsessorid olid muutunud piisavalt väikseks, osutus võimalikuks paigaldada osa käivitusmehhanismist otse mappi. Peastaap näis enam-vähem üleliigsena. Kõik sulas kokku üheks tervikuks. Erinevus „alati” ja „mitte kunagi” vahel hakkas hajuma. Lõpuks oli isegi minul võimatu vahet teha turvameetmete ja käivitusprotseduuride vahel.

      Siis tuligi mulle mõte põgeneda.

      1.02

      Meie teekonna alguses oli mul meedik ristiks kaelas – pärast seda, kui ma olin meie lennuki tankimise ajal õhujõudude baasi all käikudes kokku varisenud. Teisiti polnud ma osanud viimast Alfa käest saadud teadet tõlgendada: „TEKITA ROHKEM AEGA. TEESKLE HAIGET!” Oli naiivne kujutleda, et mu väike nõrkusehetk omaks vähimatki mõju meie tohutule karavanile. Et see võiks kinni hoida hiiglaslikku riigivisiidiga seotud masinavärki.

      Ent siis ja seal ma uskusin seda oma ülekuumenenud kujutlusvõimega. Nii et ma lasin endal helikopterite maandumisplatsile viivas betoontunnelis järsku näoli langeda. Surusin silmad kinni, kui mõned sanitarid mind läbivaatusruumi kandsid.

      Lihtne on uskuda enda asendamatusse. Eriti veel minul, mapikandjal, mehel maailma tähtsaima ülesandega. Enne oma väikest kokkukukkumist polnud mul varuplaanist aimugi. Ent kui arst meie logistikutega rääkis, sain aru, et isegi mind võidakse