Millisel lennuväljal me ka ei maanduks, toimetab meid sealt edasi toonitud klaasidega Cadillac Üks ehk Elajas oma viie tolli paksuse soomustatud põhjaga. Kusjuures teine, väliselt täpselt samasugune limusiin sõidab otse meie ees või taga.
Ent ajal, mil ulatuslikud kosmeetilised operatsioonid, dublandid ja valeidentiteedid on igapäevased, pole keegi asendamatu.
Kuna ma sain aru, et minu kohale asuks keegi teine, pidin süü ajama lühiajalisele palavikuhoole. Kui mu esialgsed näitajad osutusid olevat täiesti korras, anti mulle luba jätkata koos meeskonnaga. Aga ma olin sunnitud leppima sellega, et mind saadab meedik. Turvalisuse huvides, nagu öeldi.
Kui ta helikopteris minu kõrvale istus, istmeritta presidendi ja esimese leedi taga, tekkis mul tahtmatult tunne, et nii see oligi mõeldud. Et ühel või teisel viisil oli meedik osa plaanist.
Meie ilmatu suur liiklusvahend tõusis selgesse sinisesse hommikutaevasse nagu gravitatsiooniga võitlev raske kimalane. Nagu tavaliselt, oli esimeseks sihtmärgiks Andrewsi õhujõudude baas ja sealt edasi jätkasime üle Atlandi ookeani. Meid oli üle seitsmesaja inimese, kolme sajandi taguse Päikesekuninga vääriline kaaskond. Õhujõud Üks, veel viis enam-vähem samasugust Boeingut, kakskümmend üheksa kaubalennukit, nelikümmend autot, kakssada viiskümmend turvatöötajat, kolmsada nõuandjat ja pressiesindajat, veel kaks Cadillaci.
Riigivisiit Stockholmi oli mõistatuslik, presidendi kalendrisse lisati see viimasel hetkel. Rangelt võttes oleks pidanud seda nimetama „ametlikuks visiidiks”, sest puudus kutse Rootsi riigipealt. Ainus mõistlik põhjus just sellesse maailma nurka reisimiseks oli meie valitsuse soov korraldada diplomaatiline ninanips Venemaale, riigile, mille külastamine oli meil plaanis olnud, kui Edward Snowden poleks seal äsja poliitilist varjupaika saanud.
Meie turvatöötajad polnud hiliste plaanimuutuste üle rõõmustanud. Stockholmis anti prioriteet välisjulgeolekule ja lühikesest tähtajast hoolimata said kõik vajalikud meetmed ka võetud. Eelsalk saadeti teele kohe, kui kuupäev sai kokku lepitud. Ent sisejulgeolekuks nimetatav oli hoopis keerulisem asi.
Lahkumisele eelnenud nädalatel hoiatati meid, et peame oma valvsust suurendama.
Liikusid kuuldused, et organisatsioonis on „mutid”. Meeskonnasiseselt me pidasime üksteist hoolikalt silmas, jälgisime iga liigutust. Ning sel korral anti meile meie lõplikud juhendid alles Õhujõud Ühe pardal – seejuures alles pärast õhkutõusmist, kui me poleks enam saanud ühendust võtta kellegi kõrvalisega.
Meie meeskond koosnes neljast eriteenistuse agendist, kui mitte arvestada Edelweissi. Tema oli meie boss, see, kes jagas meile igapäevaseid ülesandeid. Tema oli see, kellele me järgnesime, keda imetlesime, kellest lugu pidasime – ent ennekõike keda me kartsime. Tema keha oli monumentaalne. Nagu terve võõrplaneet oma voltide ja taskute, kraatrite ja sügavate saladustega. Kui keegi meist temalt midagi küsis, hõõrus ta mõtlikult oma mitmekordset lõuga. Andis siis üllatavalt pehme ja selge häälega vastuse, öeldes sageli asju, millest keegi teine poleks isegi mõelnud, rääkimata siis valjusti väljaütlemisest.
Meile öeldi, et just Edelweiss oli meid individuaalsetest oskustest lähtudes ükshaaval välja valinud – neil meeleheitlikel päevil pärast 11. septembrit, mil kõik olemasolevad struktuurid olid alt vedanud.
Me saime ka aru, et talle olid antud vabad käed. Sageli nõuab see filtrit, vahekihti, mis ühtaegu volitab ja varjab, vabastab otsustetegijad oma otsuste eest vastutamast. Vahel on neid peaaegu nähtamatuid kihte mitu, moodustub nagu tohutu napoleonikook, milles alumine kiht toetab alati ülemist ning keerukas muster teadmisest ja mitteteadmisest ei luba kummalgi ilma teiseta hakkama saada.
Meie puhul algas ja lõppes kõik maskeeringuga. Seda nimetati „sõjaväeliseks lähenemiseks ennetavatele turvameetmetele”. Pärast väljaõpet West Pointi kinnises tiivas – see käis paralleelselt meie kõrgharidusega, võimaldades meil harjutada topeltelu ja teesklemist – hakkasime oma vastomandatud oskusi praktiseerima. Enamasti saadeti mind lühikestele, aja jooksul kuumenevatele soolomissioonidele. Algul väikesed, siis juba suuremad sabotaažioperatsioonid, mis pidid tagama, et meie riik poleks haavatav millegi analoogilisega; peaaegu nähtamatute konfliktide lahendamine või tekitamine riikides, millest paljud inimesed pole kunagi kuulnudki; kohalike poliitiliste rahutuste vallandamine mujal maailmas.
Oma teises elus kirjutasin ma doktoritööd moraalifilosoofiast.
Lõputud kohtumised mu hüpnotiseeriva juhendajaga kestsid 1980ndate lõpust läbi 1990ndate aastate paralleelselt mu eriülesannetega julgeolekumaailmas. Ma kaitsesin oma doktorikraadi 2001. aasta septembris, viis päeva enne rünnakut Maailma Kaubanduskeskusele.
Mõned nädalad hiljem, 4. novembril koguti meid akendeta, kaks korrust allpool maapinda asuvasse loenguruumi. Nagu siluetid, varjud, kummitused varasemast elust – võib-olla olid mõned meist olnud West Pointis isegi samadel eriüksuslaste kursustel. Aga me kõik olime pärast seda läbi teinud vähemalt ühe kosmeetilise operatsiooni.
Ma ei tundnud selles väljavalitute rühmas kedagi.
Ning mitte keegi meist ei mõistnud, miks meid oli kokku kutsutud. Olime vastanud kodeeritud käsule, millest võis välja noppida, et meeskonna moodustamisega algab meie uus elu ja lõppeb vana. Kutse, millele me polnud suutnud vastu panna.
Meid oli rohkem, kui ma oleksin eeldanud – arvestades, et tegemist oli väga erilise ülesandega. See tähendas, et südamik pidi olema väiksem – ja kõik selle ümber palju suurem. Meeskond ise pidi koosnema mitte enamast kui kaheksast kuni kümnest inimesest ja ülejäänute hooleks jäid tugiteenused.
Sai selgeks, et meeskond – Edelweiss ütles selle kohta „TUUM”, just nagu raku või aatomi keskosa – hakkab koosnema kuuest väljavalitust, kelle hulka kuulub ka tema ja keegi tundmatu, koodnimega Alfa.
Kui olime üle ööpäeva ilma toidu ja joogita oodanud – kahtlemata taheti meid sellega algusest peale kergemini vormitavaks teha –, ilmus Edelweiss. Mõistatuslik kuju oma tohutu koguga. Hõljuv ja ebamäärane nagu ilmutus selles hämaras ruumis. Ta oli West Pointis olnud mu peamine õpetaja, võimalik, et ka teistele, ning nüüd pidi meie elu hakkama sõltuma temast.
Edelweiss alustas ametliku versiooniga. Ebamäärase sõnastusega, mis määras meeskonna koha meie uues, 11. septembri lööklainetest muudetud sõjaplaanis: „Väike, mobiilne kaitseüksus, mis toimib rahu ajal eraldiseisvalt, kuid paralleelselt presidendi enda turvateenistusega ning võib kriisi või sõja korral tegutseda täiesti autonoomselt.”
Siis mitteametlik versioon. Edelweissile olid antud vabad käed luua midagi uut. Fööniks, mis tõuseks Maailma Kaubanduskeskuse tuhast, meie vana julgeolekusüsteemi rusudest, sellest, mis oli igas mõttes Ground Zero. Nüüd, kui kõik meie olemasolevad struktuurid – julgeolek, valvesüsteem, meie terrorismivastased pingutused olid osutunud ebatõhusaks.
Tema idee oli, et meie meeskond peaks olema ämblik võrgus. Või pigem nii võrk kui ämblik. Amorfne struktuur, mis seoks kokku kõik juba olemas olevad funktsioonid: CIA, FBI, NSA, Ühendriikide Salateenistus … Ent mis võiks tegutseda ka nende vahele jäävates tühimikes.
Edelweiss ütles meile, et tal pole aimugi, kes talle selle ülesande andis. Ta teadis ainult, et keegi, kes kasutas pseudonüümi Alfa, oli saatnud talle usaldusväärseid e-maile, mis olid piisavalt kodeeritud, veenmaks teda, et käsud tulid päris tipust. Kahtlemata oli veel üks kiht või filter Alfa ja presidendi vahel, aga võib-olla ka mitte üle ühe. Ning omakorda sellele kihile pidi olema vabad käed andnud juba president.
Meie eesmärk paistis olevat lihtne. Edelweissile antud käsud olid sõnastatud üldjooneliste terminitega ja isik, kes oli need andnud, ei tahtnud teada nende täitmise üksikasju. Kõik oli keskendunud ühele asjale: hoolitseda selle eest, et ei korduks taolised juhtumid, nagu seda oli vaenulike lennukite päise päeva ajal Maailma Kaubanduskeskusse lendamine.
Meie jaoks pidi see tähendama kõigi tavalise salaluure piiridest välja jäävate ennetavate meetmete kasutamist. Eesmärk pühendab abinõud.
See, mida Edelweiss järgnenud kolme või nelja