hõljuvaks turvakihiks, painduvaks ja kohanevaks, valmis igaks mõeldavaks olukorraks.
Lühidalt öeldes tähendas see seda, mida nüüd nimetatakse „hübriidsõjaks”. Me pidime võitlema varjatud sabotaaži, digirünnakute, arenenud psühholoogilise sõjapidamise, poliitilise destabiliseerimise, senisest leidlikumate rünnakutega meie taristu vastu. Ning olema võimelised vastulöögiks – kasutades neidsamu relvi.
Tõsise kriisi korral pöörati see strateegia pea peale. Meeskond pidanuks siis teisenema tooreks löögijõuks, keskenduma vaenlase nõrkadele kohtadele, kasutama niisama mõeldamatuid meetodeid nagu vaenlased. Selle olemust võis muuta – nagu Edelweiss ühes oma väljapeetud, kuid täpses metafooris väljendas – samal moel, nagu amfiibsõiduk võis tegutseda nii maal kui vees.
Kui maailma julgeolekurisk oli oma kõrgeimal tasemel ehk LILLA, mis oli reserveeritud ainsale asjale, mis võinuks maailma mõne minuti jooksul hävitada – tuumaähvardus teise riigi või terroristide poolt –, siis pidi president võetama kaitse alla. Kuni ohu kõrvaldamiseni oleks meeskond võtnud varjatult enda peale kogu sõjaväelise struktuuri juhtimise. Kaasa arvatud tuumarelvade süsteem.
„Te peate olema valmis igaks mõeldavaks rünnakuks riigi julgeolekule. Enamgi veel – ka igaks mõeldamatuks,” ütles Edelweiss.
„Esiteks ja eelkõige nõuab see, et meie kujutlusvõime oleks parem kui vaenlasel. Selle kallal – meie loovuse, meie vaistliku intelligentsi kallal – peame me koos töötama. Igaüks teist on juba erakordne agent. Aga kui me oleme selle kord läbi teinud, peaksite nägema endid pigem kunstnikena.
Ta tõmbas käega üle oma lõugade.
„Mis teeb meie kohustused aga eriliseks, on nende seotus tuumarelvadega. Asjadega, mida ei saa võrrelda millegagi kogu militaarse või koguni üldinimlike kogemuste seas, sest oma olemuse poolest on need meie kogemustest nii kaugel. Ainus sisuline erinevus nende ja muude fantaasiate, näiteks „Tähesõdade” valgusmõõkade või Supermani röntgennägemise vahel, on selles, et tuumarelvadest on saanud reaalsus.”
Veel üks efekti mõttes tehtud paus, kui Edelweiss hämaruses ringi vaatas.
„Mitte kunagi pole veel toimunud täiemõõdulist sõda, milles kasutataks taktikalist tuumarelva. Keegi ei tea, kuidas see meile mõjuda võib; kuidas me sellises olukorras käituda võime. Ka see on asi, mida me hakkame ühiselt, enam-vähem kontrolli all olevates tingimustes uurima, mu lambukesed.”
Meie volituste ulatus sellistes oludes tundus hämmastav isegi minu jaoks. Mapp oleks muidugi olnud kroonijuveel, meie varjatuim ja äärmine saladus, ahelais koletis. Esiteks oli meie tähtsaim ülesanne seda kaitsta ja edasi oleks sellest saanud meie ülim ründerelv.
„Kõige tähtsam asi maailmas,” ütles Edelweiss selle kohta, enne kui selle meie esimese kokkusaamise lõpus minule ulatas, tehes selle väikese liigutusega minust nii päästja kui hävitaja. Mitte ainult meeskonna, tema TUUMA, vaid kogu universumi keskme.
Sellest hetkest alates nimetas ta mind Kandjaks. Nagu oleks see mingi viirus.
Minu ümber olid mõned teised: lugupidaval, kuid siiski uurival kaugusel. Zafirah, kes püüdis mind veenda ultravägivalla õndsuses. Tema huvi kõige vastu, millel oli – nagu ta seda sõnastas – piisavalt löögijõudu, oli patoloogiline.
Tema enda sõnade kohaselt oli see alguse saanud raskekaalu poksist, lõpututest sõudest, mida ta oli juba tüdrukuna Bahreinis igal õhtul koos isaga vaadanud, ja siis see lihtsalt laienes. Võitluskunstid, sportlik vabavõitlus, sõjaväeline lähivõitlus. Tema oli see, kelle Edelweiss õppuste ajal kõige ägedamasse möllu saatis. Sageli üksi ja relvadeta mitme vaenlase vastu.
Seda väikest, sädelevate pearättidega naist eemalt nähes poleks keegi osanud arvata, milleks Zafirah on võimeline. Mida tema ja mina tegime koos Talibanile Afganistanis ja Iraagis, sügaval vaenulikul territooriumil. Nii see tõeliste spetsialistioskuste puhul ongi. Pole mõtet neid välja näidata – kuni hetkeni, mil muud võimalused puuduvad.
Peale meie kahe kuulus meeskonna operatiivtuuma veel kaks teineteisega sarnast turvameest, keda me kutsusime Kurtiks ja Johniks. Nemad tegelesid isikkoosseisu kaitsega, seda nii teoorias kui praktikas, ning ka suurem osa meie tehnilisest varustusest oli nende hoole all. Nad olid alati mind piiramas, ümbritsemas Kandjat oma võimsate kehadega, millest õhkus varjatud vägivaldsust. Iga hetk valmis ohverdama oma elu minu eest. Või pigem mapi eest.
Kulisside taga oli aparatuur küll suurem. Näiteks kõik need, keda me nägime väga harva või mitte kunagi: strateegid, vaatlejad, tehnikud, psühholoogid, meditsiinitöötajad ja muud tugiteenused. Ning lisaks teisikud, peibutised ja asendajad. Need isevärki tegelased, julgeolekumaailma statistid.
Meil polnud lubatud teiste TUUMA liikmetega väljaspool tööaega suhelda. Selle asemel õhutati meid lihvima oma tsiviilidentiteete, elama täieulatuslikku topeltelu, soovitavalt koos perekonnaga. Edelweiss rääkis, et selleks inspireeris teda ei keegi muu kui Kim Philby. Ta ütles, et niiviisi alati oma ümbrusega manipuleerides me kasvatame oma võimekust operatiivtöötajatena, püsime kikivarvul, oleme alati valmis. Pealegi, kui me ei viibinud koos, vähenes võimalus meid ühe hoobiga hävitada.
Nii et peaaegu kaksteist aastat hiljem ei teadnud ma ikka veel mitte midagi teiste eraelust, nende reaalsetest või alternatiivsetest identiteetidest, mul polnud aimugi, kes on need varjatud operatsioonide jaoks ükshaaval välja valitud, maskeeritud inimesed. Ma ei teadnud, kes on Edelweiss või Zafirah, John või Kurt.
Ning kõige vähem veel Alfa.
Mitte keegi meist ei teadnud, kes või mis oli Alfa, isegi mitte seda, kas tegemist on inimese või masinaga, mingisuguse digitaalse algoritmiga. Edelweiss kinnitas pärast kõiki neid aastaid, et temalgi pole aimu. Et tema saab selle salapärase allkirjaga korraldused kahekordses krüpteeringus oma ekraanile: kaitsemissioonid, üleviimised, meie järgmiste õppuste stsenaarium ja eesmärk. Miski polnud teda veennud selles, et Alfa on elus isik. Mitmed meie õppuste manöövrid tundusid samuti nii eesmärgi kui tähtsuse poolest nõnda kavandamatud, et võisid sama hästi olla kokku pandud mingi juhuslike arvude generaatori poolt.
Ometi panid need õppused meie meeskonna proovile ja tugevdasid seda, sulatasid meid kokku, nagu kuumus sulatab klaasi, muutsid meid kunstnikeks. Oma ajaloo alguses osalesime kahes tavalises militaarses sissetungis. Esimene oli Afganistan, 13. novembril 2001, üheksa päeva pärast meie kohtumist maa-aluses akendeta peakorteris, ja siis, 20. märtsil 2003 tuli Iraak.
Siiski seadsid just õppuste käigus kujunevad olukorrad meid vastamisi kõige äärmuslikumate väljakutsetega. Selliste asjadega, milleks meeskond oli loodud.
Sugugi mitte viimasel kohal polnud täiemõõdulise tuumarünnaku simulatsioonid, just nagu seda on kirjeldatud meie strateegilises dokumendis „Tuumarelv hirmutusvahendina”. Kõige suurem oht mitte ainult riigile vaid kogu maailmale, inimkonna hävimine, Ragnarök. Sedalaadi hetk ajaloos, mida mõistavad ainult paleontoloogid.
Ning nii me siis istusime nüüd Õhujõud Ühe eraldatud nõupidamisruumis pähklipuust laua taga, võttes läbi 2013. aasta 4. ja 5. septembri ametliku Stockholmi-visiidi üksikasju. Pärast kõiki meie aastaid meeskonnas esitasid meie ülesanded ikka veel paradoksaalseid väljakutseid. Ikka seesama kõrgendatud valvsus, ööpäevaringne valmisolek kõigeks, mis juhtuda võib – see sundis meid käituma ülima täpsusega, kordama õpitut vähimagi kõrvalekaldumiseta. Iga väike toiming pidi olema teostatud eeskujulikult, just nagu mingi eelmäng maailmalõpule.
Edelweissil oli oma meetod, kuidas panna meid pöörama täit tähelepanu, tikksirgelt oma toolidel istuma. Ainuüksi see, kuidas ta algatuseks ütles „Tere hommikust, mu lambukesed”, võttis meid üdini külmaks. Pärast tema esimesi loenguid West Pointi kinnises tiivas nägin ma nädalate kaupa luupainajaid. Nii et kui ta nüüd silmad avas ja nõupidamisruumi seinal olevale ekraanile keskendus, tegime meie nagu nõiutult täpselt sedasama.
Otsustav erinevus seekordse ametliku visiidi ja eelmiste vahel oli selles, et nüüd pidi midagi juhtuma. Mingi vähemalt niisama ähvardav intsident