rist kaljul nägi välja täpselt samasugune kui fotodel. Sellest vasakul seisis sõjajumal, surnud hunt kaenlas, just nagu see pidigi olema. Kui ma panin mapi maha ja asetasin meediku ettevaatlikult selle kõrvale terratsopõrandale, kuulsin ülevalt selgesti tuhmi mürtsatust. Meie jälitajad – osa meeskonnast, võib-olla ka mõned presidendi mehed, keda polnud otseselt vaja presidendipaari saatmisel tunnelisüsteemist helikopterile – olid vaskvärava ilmselt võimsa ja tõenäoliselt ülemäära suures koguses kasutatud lõhkeainega avanud. Täpse koguse arvutamiseks poleks neil aega olnud.
Alarm hakkas kohe tööle. Maa-alused perroonid valati üle kollase, rütmiliselt vilkuva valgusega. Mu pulss pigem aeglustus kui kiirenes. Oma väljaõppe algusaegadel oleks mul olnud võimatu sellise adrenaliinitulvaga midagi saavutada, ent see oli kiiresti muutunud sõltuvuseks.
Mu kell näitas 06.03.20. Kaheksa minuti eest oli hotellis kõlanud alarm, mu pääsemine näis ühtaegu välkkiirena ja lõputu venimisena. Jälitajatel pidi kuluma vähemalt kaks minutit, et pääseda läbi värava riismete – tõenäoliselt takistasid teed ka allalangenud kivid – ja laskuda alla kahest eskalaatorist. Siis veel viisteist sekundit, et meid sihikule võtta – pluss mõni hetk olukorra hindamiseks. Võimaluste kaalumiseks.
Järjekindlalt otsides katsusin sõrmedega läbi sõjajumala kuju aluse. Krüpteeritud teade mobiilis oli olnud „MARSI TAGA”. Esialgu oli see tundunud täiesti mõttetu – kuni ma hakkasin uurima fotosid maa-alustest perroonidest. Siis jäi mu pilk sõjajumala kujule, keda roomlased nimetasid Marsiks.
Kuju tagant võlvitud nišist immitses aeglaselt mingit vedelikku, see oli nagu tilluke kunstlik kosk. Nii lähedalt vaadates võis kaljuseina ja põranda vahele jäävas kitsas praos isegi näha peenikest kollast ojakest. Võib-olla kuulus see kuju kontseptsiooni juurde, võib-olla mitte. Kujust vasakul oli maas midagi, mida võis pidada kaevukaaneks, selle läbimõõt oli pisut alla meetri ja see ulatus kuju aluse alla. Nii et seal all pidi midagi olema.
Uuesti vaatasin ma kella alles siis, kui tundsin sõjajumala tagaküljel väikest kontrollpaneeli: juba 06.05. Jälitajad pidid nüüd olema alumisel eskalaatoril, teel õuduste saali.
Niisuguses asendis, ümber kuju kõveras maas lebades polnud kerge toksida sisse kakskümmend üheksa numbrit ja neli tähte. Juba käe pistmine kuju aluse ja perrooniäärse ebatasase kaljuseina vahele oli raske, rääkimata siis veel sujuvast sõrmede liigutamisest, et tabada õigeid nuppe õiges järjekorras. Aga teisest küljest – see ei pidanudki lihtne olema.
Kui mul oli õnnestunud sisestada sama kood nagu vaskvärava juures, nihkus kaevukaas paigast. Tõrksalt. See oli palju massiivsem, kui ma olin arvanud, terase või pliiga tugevdatud. Mehhanism värises ja lõgises. Varsti võis näha väikest treppi, mis pööras paremale, kuju alla, ja kadus seal pimedusse.
Ma tõmbasin meediku endale lähemale ja mulle tundus, nagu oleks suu ta krimpsu tõmbunud näos liikunud, aga alarmi läbilõikava lärmi tõttu ei kuulnud ma midagi. Võtsin õlalt oma lahinguvarustuse koti ja otsisin sealt päästerihmad – ning kui olin mõne sekundi maadelnud poolenisti elutu kehaga, õnnestus mul meedik enda külge kinnitada, nii et ta nägu toetus mu rinnale. Rabelemise ajal näis tal pisut eluvaimu tagasi tulevat ja ta hakkas nõrgalt kätega vehkima. Kui ta sai aru, et ma kavatsen teda minema kanda, võib-olla veelgi sügavamale maa alla, siis ta abitu vehkimine ägenes.
Silmanurgast paistis mulle, nagu oleksid meie jälitajad vaid paarikümne meetri kaugusel ning vähemalt ühel neist oleks relv laskevalmis. Kuid tegemist võis olla ka mu enda liigutuste varjudega otsmikulambi valguses, pettekujutluste mänguga kaljuseinal.
Kaevukaas hakkas sulguma. Aeg näis otsa saavat. Pistsin jala avasse ja jäin lootma kõige paremat – ning igavikuna tundunud aja möödudes jäi kaevukaas poolsuletud asendis pidama. Vaatamata minu külge seotud meedikule, mapile ja mu lahinguvarustusele suutsin end avast läbi suruda ja alustada keerdtrepist laskumist, kaas aga sulgus meie kohal.
Siis me kukkusime ülepeakaela sügavale aluskaljusse.
1.05
Meil õnnestus enam-vähem kontrollitult maanduda. Kõigepealt mina seljale, siis minu külge seotud meedik, nägu mu rinnal. Me olime hüppeid ja maandumisi harjutanud nii tihti, nii palju aastaid, koos kõikvõimalike raskendavate asjaoludega, lõpuks ikka kohe päris kõrgelt, nii langevarjuga kui ilma. Olime õppinud veerema peaaegu igasugustel pindadel. Siin, all, tundus maa olevat peaaegu niisama sile kui tunnelitesüsteemis, kust me põgenesime; võib-olla oli see siin ka tsemendikihiga kaetud.
Kui me oleksime kukkunud töötlemata, teravate nukkidega aluskaljule, oleks meil läinud palju halvemini.
Ümberringi oli kõik kottpime ja kurjakuulutavalt vaikne. Vaatasin kella: 08.11, kuupäev oli endiselt 5. september 2013. Kokkupõrge maaga oli ilmselt mu mõneks ajaks teadvusetuks löönud.
Siis lülitasin kella kõrgusemõõtja režiimi. Miinus 75,6 meetrit, mis vastas üsna täpselt Alfa krüpteeritud teates osutatule.
Viskasin bareti pimedusse ja libistasin ettevaatlikult käega üle oma kiilaks aetud pea. Ootasin verd ja kilde, võib-olla isegi ajuollust, kuid mu käsi jäi kuivaks. Tundsin, et olen marraskil ja muljutud, kuid lõikehaavu ei olnud. Mu vasak käsi hoidis kramplikult mappi. Otsisin vaba käe sõrmedega oma lampi. Klaas oli kõigele vaatamata terve. Vajutasin lülitile ja järsku läks mu lähem ümbrus valgeks. Ilmselt oli lamp siis välja lülitunud, kui ma maaga kokku põrkasin.
Suunasin valguse meedikule ja vaatasin ta põhjalikult üle. Peale verise pea ei paistnud muid väliseid vigastusi olevat. Ta pulss oli aeglane, kuid ühtlane. Kui ma tema kohale kummardusin, tundsin ta suust ja ninast tulevat nõrka, sooja õhuvoolu.
Siis vaatasin üles ja lasin lambi helendusel mängida otse mu pea kohal, püüdsin orienteeruda ja aru saada, mis oli juhtunud. Olime keset tohutut, aluskaljusse lõhkamisega tekitatud kambrit. Võimalik, et see oli mõeldud tunnelitesüsteemi kasutajatele mingit laadi puhkeruumiks. Ebatasane lagi minu kohal oli vähemalt kahekümne meetri kõrgusel ja metallist keerdtrepp lõppes umbes nelja ja poole meetri kõrgusel. Lambivalguses nägin nüüd roostes redelit, mida mööda me oleksime pidanud laskuma – kui ma poleks eeldanud, et trepp ulatub alla välja.
Järsku kogu mu keha võpatas. Oma uurimistööd tehes olin ma lugenud, et Kungsträdgårdeni metroojaam on tillukese ämbliku lessertia dentichelise kodu. Tavaliselt elasid nad kaevandustes ja sügavates kaevudes. Ämblikud olid kutsumata külalistena kohale ilmunud 1970ndate aastate lõpus, siis, kui avati jaama põhjapoolne sissepääs. Nüüd ronis üks neist üle mu vasaku käe, üle mappi hoidva turvarihma. Ma sulgesin silmad. Vaatasin mujale. Hingasin sügavalt.
Ma küll kartsin ämblikke, kuid see siin oli väike, mitte palju suurem kui puuk.
Ma raputasin end sellest tundest vabaks ja jätkasin seinte uurimist.
Kusagil pidi ju olema peidetud valgustussüsteem, miski, mis annaks mulle ettekujutuse, mis meid neis tunnelites veel ees ootab. Ma ei uskunud, et nii kaasaaegne tunnelisüsteem oleks valmis ehitatud ilma valgustuseta.
Nagu tuukrikellas töötades pöörasin pead, et uurida lõik lõigu järel seina, kuid ei näinud siin, all ühtegi märki juhtmetest või lampidest.
Ka siis, kui ma end püsti ajasin – mu läbiklopitud keha vankus, must välimunder oli rebenenud –, et kaljuseinu lähemalt uurida, ei näinud ma midagi looduslikest vormidest erinevat.
Suure kaljukambri nurgad olid madalamad ja igas nurgas oli õõnsus, väike koobas, mis tundus veelgi tumedam. Valgustasin neid üksteise järel oma lambiga.
Ent valgus jõudis vaid meetri-pooleteise kaugusele, siis võttis pimedus võimust.
Nii et hetkeks jätsin ma teadvusetu meediku ning kaks pakki maha, et tunneleid lähemalt uurida ja püüda aru saada, kuhu need võivad viia. Esimene oli nii kitsas, et juba sissepääsemiseks pidin roomama.
Ning edasi läks veel kitsamaks. Taga kadus kõik pimedusse, sest mu keha blokeeris varsti kogu otsmikulambist tuleva