Nagu tavaliselt, poleks mul häire kõlades kulunud presidendi kõrvale jõudmiseks kuigi palju sekundeid. Või siis antud juhul tema kõrvalt lahkumiseks.
Talveaiana tuntud banketisaal oli samuti meie ruumidest vaid mõne ukse kaugusel. Õhtusöök pidi toimuma just seal, algama tunni aja pärast ja jätkuma peaaegu keskööni, mil kõik ametlikud sündmused alati lõppesid. Protokolli kohaselt pidid presidendi füüsilise julgeoleku eest hoolitsema tema enda turvamehed, aga Kurt ja John hakkasid meie nurgatoa kõige pikemale seinale kaasaskantavaid monitore paigaldama. Mis minusse puutus, siis ma seadsin end mugavalt sisse paksul marmorist aknalaual, kust avanes parim vaade.
Vaade näis võltsinguna. Osa teatraalsest dekoratsioonist, piltpostkaart, nii kunstipäratult idülliline nagu kogu see väike neutraalne riik. Silmitsesin päikest, valgust, taevast, kogu valgustatud maailma, millest ma pidin varsti lahkuma. Kui Alfa annab signaali, on see ühtlasi stardipauk meie mõlema uuele elule. Igavesti põgenemas nagu mingi jahisaak, uluk, rotid põranda all. Ometi ma ei teadnud, mida ma ootan. Mis laadi signaali.
Lasin pilgul libiseda edasi, üle hotelli ees seisva, presidenti näha lootva rahvasumma. Nad haistsid mingit õnnetust, võib-olla isegi terroriakti: nagu haisid, nii tõmbab veri ka inimesi. Aeg läks, loojuva päikese valgus hakkas paistma teisel pool vett asuva Skeppsbroni tänava majade vahelt. Vaade hämardus, baroksed fassaadid kaotasid oma maalähedase ookrise ja kastanpruuni värvi ning päike purjetas väärikate, kuid elutute hoonete taga nagu tohutu punane õhupall.
Mu kell näitas 19.31. Päikeseloojanguni jäi kümme minutit. Nii sageli oli just see olnud rünnakusignaaliks, meie käsutuses oli kõrgekvaliteediline öölahingute tehnika. Operatsioon „Kõrbetorm”, operatsioon „Iraagi vabadus”, või meie täiemõõdulised tuumarelvaõppused. Sageli oli eesmärgiks alustada just sel hetkel, mil päike tundus salapärase, taevast liivale kukkunud kivina ning hetke pärast algas kõrbes öö.
Päevavalguse viimastel minutitel jälgisin oma kella minutiosutit sama palju kui aknast avanevat vaadet ning lugesin endamisi numbreid. Kell 19.41, täpselt kalendris märgitud ajal kadus hõõguva kera viimane piirjoon silmapiiri taha, just nagu oleks selle neelanud Kungsträdgårdeni metroojaama perroonide all peituv hiiglaslik tunnelitesüsteem.
Ent endiselt polnud ainsatki märki Alfast. Polnud signaali ainsalt inimeselt, kes oleks saanud mind aidata.
Aeg läks. Just enne keskööd ilmus ka Zafirah, päevaplaani kohaselt pidi tema esimesena trepist üles magamistoa ukse taha valvesse minema. Kogu õhtu jooksul oli meedik iga poole tunni järel asetanud kaks sooja – peaaegu higist – sõrme mu randmele, et pulssi kontrollida. Ta oli võtnud koha sisse minu kõrval aknalaual. Ta puudutas ka mu laupa, et teha kindlaks, kas mu kehatemperatuur pole mitte kerkima hakanud.
Ma ise vaatasin üha sagedamini kella, peagi juba iga mõne minuti tagant. Mapp tundus mu jalgu kõrvetavat. Kell 04.50, mõni minut enne seda, kui pidi olema minu kord magada, surus Zafirah end minu ja meediku vahele. Ta ütles tõsise ilmega, et oli saanud uue käsu, kui mu enne väljasõitu tehtud meditsiinilise läbivaatuse tulemused olid kättesaadavaks tehtud. Et turvalisuse huvides pidi tema puhkama koos minu ja meedikuga.
Nii et kui Edelweiss magamistubade korruselt alla tuli, pealtnäha unine ja näol magamisest mitu volti, tõusis Zafirah püsti ja saatis mind trepist ülesminekul, meedik aga oli meie väikeses rongkäigus viimane.
Mul lasti esimesena tualettruumi kasutada. Kuulsin läbi seinte, kuidas Zafirah vedas oma diivan-voodit, kuni see blokeeris magamistoa ukse seestpoolt. Tal oli peaaegu üliinimlik oskus valitseda oma väikest, lihaselist keha, koondada kogu oma jõud ühte tillukesse punkti.
Meedikule eesõigust andes ütles Zafirah, et tahab kangesti endale võimalust toa vastasküljes olevast aknast välja vaadata, „et kaotada end selles kahvatus põhjamaises pimeduses”. Vastust ma ei kuulnud. Võib-olla oli meedik juba magama jäänud.
Ma panin mapi – alati mu käeulatuses – maha WC-poti kõrvale ja kergendasin end püsti seistes, must turvarihm ikka mu vasaku randme ümber. Pladistasin üle poti ääre nii palju kui sain, märgistades kuldset mosaiiki, mille ruutmeeter maksis ilmselt tuhandeid dollareid. Kui ma välja tulin, magas meedik norsates meie kaheinimesevoodi välimisel küljel. See oli tume heli kergemate ülemtoonidega. Ronisin temast üle ja surusin end kõvasti vastu seina.
Nipp on muidugi selles, et ei tohi lubada endal vaimselt ega füüsiliselt pinna alla vajuda. Lina oli kortsus mu all, kibrutas nagu tuule jälg ookeanipinnal või kõrbeliival. Kuid aeg kihutas edasi, nagu ikka siis, kui see on otsa saamas. Kõigepealt 05.11, siis 05.23, enne kui ma jõudsin õieti silmagi pilgutada. Linnasilueti kohale hakkas silmapiiri alt imbuma valgust, ooker ja kastanpruun tulid maapõuest tagasi. Läbi kolmekordsete klaasidega akna kostis kajakate kriiskamine nii, nagu oleks tegemist raisakullidega.
Ning siis oli mulle jäänud veel ainult pool tundi, et leida mingigi märk, kuidas ma peaksin minema pääsema, lahendama klassikalise suletud ruumi mõistatuse, leidma seinas nähtamatu prao.
Libistasin end voodis tahapoole, püüdsin leida asendit, millest ma näeksin võimalikult suurt osa magamistoast ja aknatagusest, et juhtlõnga leida. Mu käekell näitas 05.57. Kolm minutit, kuni Kurt või John meid äratama tuleb.
Sel hetkel käivitus alarm. Ulguv sireen lämmatas kajakate kriisked, lõikas otse mu ajju.
Viimaks siis: signaal Alfalt.
1.04
Töömobiil näitas kõrgeimat võimalikku häireolukorda, LILLA. Laiaulatuslik tuumarünnak kriitiliste tagajärgedega maailma julgeolekule.
Midagi mõtlemata püüdsin öölampi süüdata, kuid midagi ei juhtunud: ilmselt oli elekter ära võetud. Siiski oli aknast paistev koiduvalgus piisavalt hele: kui me oma otsmikulambid sisse lülitasime, et käed vabad oleksid, ei läinud oluliselt valgemaks. Meie liigutused olid välkkiired ja ometi unenäolised, seda hoolimata alarmi kurdistavast ulgumisest, mis tegi Zafirah’ või meedikuga suhtlemise võimatuks.
Kihutasime magamistoa korruselt alla, ülejäänud meeskonna juurde. Võtsime lühidalt ühendust presidendi enda turvameestega, kontrollisime oma lahinguvarustust ja mappi, asusime oma kohtadele vaatlusruumi ukse taga. Minu puhul pooleteise meetri kaugusele presidendist. Koridori teises otsas oleva avariiväljapääsu poole liikudes lugesime vaikselt samme nagu balletitantsijad.
Hoidsin mappi kõvasti vasakus käes. Kui ohutase oli PUNANE või kõrgem, ei tohtinud turvarihm enam mu randme ümber olla, sest see oleks võinud tekitada viivituse viimsepäevarelva võimalikul kasutamisel. Kuulsime segaduses rahva tekitatud kaost trepil turvauste taga, hotellikülaliste paanikat, meeleheitlikke hüüatusi, laste läbilõikavat kisa. Hirm oli nagu alarmi toetav bassihääl.
Mõned presidendi enda kaitsemeeskonna liikmed olid kõige ees, just nagu animatsioonil näidati, presidendipaar kohe nende kannul. Trepist alla minnes jäin nende kannule. Siis surus Zafirah end minu ette, Kurt ja John olid mu selja taga. Meedik oli otse mu kõrval ja haaras järsku oma väikese, kuid üllatavalt tugeva vasaku käega minu paremast käest. Nii et relva kasutamiseks oleksin ma pidanud kõigepealt käe vabaks tõmbama.
Kui ma olin pigistanud end läbi trepi otsa juures kõrvalseinas oleva väikese luugi ning seisin Stallgatanil, üks jalg juba pika roostes keerdtrepi esimesel astmel, piilusin korraks tagasi meediku poole. Isegi oma kohmaka arstiseljakotiga järgnes ta mulle nõtkelt läbi väikese ava. Ilmselt oli temagi hoolikalt välja valitud ja spetsiaalse ettevalmistuse saanud.
Pärast neljakümmend kolme ringi kitsal keerdtrepil – hetkekski kontrolli kaotamata, jälgides pidevalt olukorda, presidendipaari ja meie taganemisteed – jõudsime nii, nagu animatsioon seda ette nägi, saladusliku tunnelitesüsteemi tasasele põrandale. Ent konarlikul kaljuseinal polnud näha ühtegi lampi või kaablit, polnud märkigi millestki, mis võinuks teha elu lihtsamaks neil, kellel oli tavalistes oludes vaja selles tohutus tunnelitesüsteemis ringi liikuda. Või neil, kes olid selle rajanud. Kes teab, mis põhjusel oli neutraalses riigis, kus rahu oli kestnud üle kahesaja aasta, üldse peetud vajalikuks