üsna sirgjooneliselt. Olin edasi jõudnud vaevu poolteist meetrit, kui ringipööramine muutus võimatuks – ainus väljapääs oli roomata tagurpidi, siblides nagu mingi vähiline. Järsku vajus mu vasak küünarnukk vabalt alla, mapp libises mul pihust ja ainult turvarihm peatas selle tühjusse langemast. Kui ma alla vaatasin, et pimedusse valgust saata, siis põhi ei paistnud.
Taganemine võttis üle kahe korra rohkem aega kui sisseroomamine. Päripäeva kambris liikudes osutus ka järgmise nurga tunnel samasuguseks tupikuks. Mõnevõrra pikema vahemaa ehk umbes kahekümne meetri kaugusel tõi mu lamp nähtavale tumedama pimeduse. Midagi muud kui tunneli põranda õhuke tsemendikiht sai olla vaid samasugune auk allmaailma kukkumiseks. Pidin jälle vaevaliselt taganema. Mu pihud läksid sellest pingutusest kõrvetavkuumaks ja sõrmenukkidest immitses verd, ma olin higist läbimärg, kuigi kell näitas, et siin, sügavuses oli vaid mõni kraad sooja.
Kogu tunnelisüsteem näis tupikute ja peidetud šahtide labürindina. Need ei olnud looduslikud geoloogilised õõnsused – samad inimesed, kes olid rajanud maa-aluse läbipääsu, olid rajanud ka keerulise ämblikuvõrgu, mis pidi eemal hoidma kõik need, kes ei teadnud õiget teed.
Ent mul jäi veel kaks avaust läbi uurida. Just siis, kui olin kõhuli heitnud ja jalad välja sirutanud, et kolmandasse tunnelisse pugeda, tundsin parema reie esiküljel midagi külma ja siledat. Roomasin ettevaatlikult tagasi ja valgustasin seda kohta.
Algul ei näinud ma midagi – peale selle, et mu esialgne kartus, nagu võiks seal olla veri, ei osutunud tõeks. Siis märkasin tsemendikihis sellega samal tasemel triipu. Mööda põrandat jooksis sirge rida kustunud valgusdioode, mis kadus tunnelisse. Tõmbasin sõrmega üle klaasi – ilmselt just neid dioode olin ma tundnud läbi oma välivormi lõhkirebenenud pükste.
Jälle kord lebasin kõhuli ja järgisin sõrmedega dioodiderida. Umbes pooleteise meetri pärast pöörasid dioodid kõrvale ja tegid järjekordse sügaviku ümber poolringi, siis läks tunnel jälle edasi. Noogutasin endamisi rahulolevalt. Ma polnud kunagi varem näinud, et maa-alune valgustusprobleem oleks olnud lahendatud ühtaegu nii kõrgtehnoloogiliselt ja nii vanamoodsalt.
Ma polnud osanud arvata, kelle või mille ma tunnelist leian, aga seda ma kindlasti ei oodanud.
Kui olin ettevaatlikult sügavikku vältides vingerdanud koopas umbes saja meetri kaugusele, ilmus esimene erkpunane uks nagu miraaž mu otsmikulambi valgusse. Vastupidiselt eelmistele see käik laienes vähehaaval ja selleks ajaks, kui ma jõudsin korralikult kaljuseina lohku peidetud juhtpaneelini, sain juba püsti seista.
Avasin paneeli kaane – kahte täpselt samasugust olin ma juba kohanud – ning toksisin sisse jälle sama koodi, kakskümmend üheksa numbrit ja neli tähte. Üksteise järel avanesid massiivsed turvauksed.
Tegin kiire taktikalise arvestuse. Püüdsin hinnata võimalusi olukorras, kus suurem osa muutujatest olid määramatud ja töötama pidi tundmatutega, nagu Edelweiss oli meid õpetanud.
Minu taga oli muidugi veel üks tunnel, mis võis viia meid kaugemale. Kuid kood oli töötanud siin, oli juhatanud mind sellesse tuumavarjendisse – palju paremat signaali poleks saanudki olla. Teisest küljest oli raske leppida mõttega, et sulgen end vabatahtlikult siia väiksesse õõnsusse aluskaljus.
Lõpuks otsustasid asja minu jaoks mõtted välistest ohtudest – meeskonna poolt, presidendi meeste poolt või isegi nende poolt, kes olid rajanud need tohutud tunnelid. Suurte pingutustega vedasin kõigepealt meediku ning siis pakid tunnelist läbi. Kui olin sulgenud viimase turvaukse – see oli tavaline tihenditega õhukindel rauduks –, püüdsin ukse kõrval oleval kontrollpaneelil uuesti koodi sisestada. Viis dioodi näisid vilkuvat terve igaviku, enne kui neist moodustus sõna ERROR. See enam ei muutunud, ükskõik kui palju ma nuppe vajutasin, turvaukse linki rebisin, sikutasin ja karjusin.
Siis ma oksendasin esimest korda põrandas olevasse äravooluavasse.
Osalt äärmusliku vägivalla, meediku relvana kasutamise pärast; kõigi mu teenistusaastate vältel oli mind sellistel hetkedel sageli tabanud iiveldus. Ning osalt füüsilisest kurnatusest, pingutusest, mida oli nõudnud nii pikalt nii raske koormaga põgenemine.
Ent osalt ka olukorra tõttu, millest ma end leidsin: tillukeses tuumavarjendis koletislikult paksude lukustatud uste taga, just nagu vastamisi miniatuurse tuumasõjaga.
Maa peal olin ma olnud üksinda. Nüüd olin ma üksinda koos teadvusetu meedikuga, aga sedapuhku täpselt 76 meetri sügavusel aluskaljus.
1.06
Nii et ma lihtsalt istusin seal ja ootasin Alfat, lootsin igasuguse aluseta, et just see on koht, kus me pidime kohtuma, täpselt sel sügavusel, mis oli olnud tema krüpteeritud teates. Mul ei olnud muud valikut kui uskuda.
Mõne aja pärast võtsin oma seljakotist arvuti ja hakkasin kritseldama, visandama oma lugu, mida te tulevikus lugeda saate, kroonikat, mis on nüüd teie ees ning mille te kas leidsite kogemata või oskasite välja otsida. Hakkasin koostama ettekannet sellest, kuidas kõik algas ja võimalik, et ka kuidas see lõppeb.
Ka siis, kui kell oli juba 18 läbi ning ma olin oma märkmetega juba kuhugi jõudnud, lebas meedik ikka veel enam-vähem teadvusetult. Püüdsin saada teda vett jooma – siis, kui ma ise natuke vett jõin, sest mul polnud aimugi, kui kaua ma pean seal viibima, ja sõin oma varudest esimese energiabatooni. Suurem osa veest, millega ma meedikut joota üritasin, voolas ta suletud huultelt maha. Kui ma ettevaatlikult ta suu avasin, et veidi ka talle kurku voolaks, hakkas ta ägedasti köhima, kuid teadvusele ei tulnud. Võib-olla oleksin ma pidanud meediku meditsiinivarustuse avama ja talle tilguti panema, kuid ma polnud kindel, kas see tasub vaeva.
Kõik tundus olevat seisma jäänud, juba ajaloo osaks saanud. Mapp seisis minu kõrval, ikka poole meetri kaugusel, kuid rohkem kui kunagi varem näis see nüüd tarbetu raskusena. Kõik see ülim kõrgtehnoloogia oli kaotanud oma mõtte siin ammu maha jäetud varjendis, kus sellel polnud võimalik muu maailmaga ühendust saada.
Ma otsustasin siiski proovida. Pealtnäha polnud mapp midagi erilist. Musta nahaga kaetud Zero Halliburtoni tugev, üllatavalt ruumikas alumiiniumkorpus. Kuid inimloomusele on juba omane asju võrrelda ja igal võimalikul juhul metafoore kasutada. Nii et seniajani nimetati mappi tuumajalgpalliks, kuigi sõjaplaan koodnimega „Lahtilöök”, millest nimi pärines, oli unustatud juba aastakümnete eest.
Esimene, mapi avamisele eelnev samm oli omaette rituaal. Mitte ainult biomeetriline info pidi olema õige, vaid asju tuli teha täpselt õiges järjekorras. Kõigepealt pidi kaheksa sõrme ja ühe pöidlaga üheaegselt vajutama nähtamatutele punktidele mapi esiküljel. Selleks oli aga vaja väänata käed ebaloomulikku asendisse nagu kontsertpianistil. Klassikaline numbrilukk oli petteks. Meelituseks, et asjatundmatu isik paneks sõrmed valesse kohta – ning see oleks mapi automaatselt lukustanud. Teisisõnu, pärast seda oleks isegi minul olnud võimatu seda avada. Iga kord, kui me harjutasime olukorda, milles vaenlane püüab mappi kätte saada, taaskäivitas see end senistest erinevate koodide ja puutepunktidega.
Ilmselt oli tuumavarjendis mingi võrguühendus siiski olemas, midagi, mis võimaldas mapil oma andmebaasiga ühendust võtta. Kuidas see ka toimus, igal juhul läks mapp nüüd oma tavalise, pehmelt kiunuva häälega lahti.
Esimest korda pärast meeskonnast põgenemist silmitsesin hardalt mapi sisu. Maailma kõige tähtsam asi, eemal oma tavalisest keskkonnast.
Hoolimata sellest, et ma olin kambrisse raskelt alla sadanud, olid kõik asjad oma õiges, ettenähtud kohas. Neli trükidokumenti oma täpselt väljamõõdetud, pehmest kummimassist taskutes. Pühad, ümbritsetud müütidest, kuid lootusetult vananenud juba aastakümneid tagasi.
Vahariidest kaantega raamat sõjaliste operatsioonide ajast ja arust plaanidega äärmusliku kriisi puhuks, mida enne praegust olid lehitsenud kümme presidenti. Plastikkaantega mapp, mille vahel oli kirjutusmasinal trükitud nimekiri maa-alustest baasidest, kust meie vägede ülemjuhataja oleks võinud varju leida, kui ohutase oli PUNANE või lausa LILLA.
Kulunud paber aastast 1965, mis kirjeldas meie tuumajõudude