Nagu tavaliselt, algas kolmemõõtmeline animatsioon meie plaanitsetava põgenemisteega kõige kriitilisemas olukorras. Ohutase LILLA, kui president on võetud kaitse alla ja meie meeskond võtab enda peale kogu sõjaväe juhtimise. Oli näha, kuidas president ja esimene leedi on ümbritsetud meeskonna kiiresti liikuvate saatjate ja presidendi enda turvateenistuse valitud agentidega. Ning mina polnud temast hetkekski kaugemal kui neli ja pool meetrit, mapp kasutamisvalmina käes.
Nüüd nägin ma kogu seda rangelt salastatud teavet, mida ma omal käel polnud kunagi suutnud välja otsida: üksikasju meie liikumisteest. Vajaduse korral pidi meie põgenemistee minema Grand Hotelist kogunemispaika, helikopterite maandumisplatsile Stockholmi Gamla Stanis. Salajane väljapääs selleks puhuks oli kitsas väike luuk viimasest trepist vasakul, sealt pääses alla, hotelli kauba vastuvõtu ukseni aadressil Stallgatan 4.
Ent sealt edasi polnud põgenemistee enam nii kitsas, viies hiiglaslikku, aluskaljusse uuristatud tunnelitesüsteemi, mis hõlmas kogu Stockholmi keskosa ja ulatus selle kaugemate servadeni.
Edelweissi sõnul avalikkus tunnelitesüsteemist ei teadnud. Püüdsin leida parimat kohta, kus meeskonnast eralduda, kuid võimaluste hulk paistis lõputu. Joonistel nägi süsteem välja tohutu terra incognita’na, kus meie põgenemistee oli märgitud punasega, suurem osa ülejäänust oli aga punktiiride ja varjutatud alade mädasoo – nagu maailma kaart siis, kui ei teatud veel, et maakera on ümmargune. Meie eelrühma andmetel vajasime seal all otsmikulampe, sest üheski tunnelis polnud valgustust.
Põgenemistee kulges alguses mööda Blasieholmeni poolsaare all olevaid tunneleid põhja poole. Jõudnud kohakuti Kungsträdgårdeni metroojaamaga, pidime pöörama järsult läände ja siis kohe lõunasse ning läbima veealused tunnelid. Seejärel jätkama lõuna suunas, sügaval parlamendihoone, kuningapalee ja linna vanima osa all, tõustes maa peale Riddarfjärdeni kaldal asuva helikopterite maandumisplatsi juures. Seal võtavad õhujõud presidendi ja esimese leedi üle ning toimetavad nad turvalisse kohta; nendega koos läheb TUUMA mitte kuuluv mapikandja, meeskond koguneb aga vastulöögi andmiseks.
Edelweiss peatas animatsiooni tohutu suure oksüdeerunud vaskvärava kohal. See pärineb, ütles ta, seitsmeteistkümnendast sajandist, Makalösi paleest, mis tema väitel oli üks oma aja kaunimatest ja enamkiidetud ehitistest, ning maa-aluse süsteemi seina oli see paigaldatud kunstipärase kaunistusena. Ta rõhutas veel, et väravat polnud avatud pärast 1983. aastat, mil see sinna paigaldati, ning selle liigutamine isegi paari millimeetri võrra oli väga raske.
Ometi olid meie eelrühma vaatlejad muretsenud isegi sellise minimaalse riski pärast, et keegi võib sisse pääseda metroo sinise liini käikudest, mis asusid otse presidendi peatuspaiga all. Nii suleti meie visiidi ajaks kogu metroojaam.
Iga korraga, kui Edelweiss selle animatsiooni uuesti ette mängis, et me põgenemistee pähe õpiksime, süvenes mu esmamulje. Vaskvärava kõrval kaljuseinas oli midagi korrapärasemat kui tavaline kivi: heledam väike ruut. Sarnasus meie turvatud hoonete kontrollpaneelile – meenutusele harilikust, süütust elektrikilbist – ei saanud olla juhuslik.
Nii et kuna mul polnud mingit mõtet ega plaani, kuidas realiseerida oma hull unistus, otsustasin ma, et Makalösi palee vaskvärav on nähtamatu pragu seinas.
Alguspunkt minu ja Alfa võimatule põgenemisele meeskonnast. „Meie kaks maailma vastu.”
1.03
Tavaline pilv kaalub kuni 496 tonni. Seenekujuline pilv on palju, palju raskem.
Enne oma ülesande saamist mõtlesin ma vahel, kuidas kogu see raskus võib inimesele mõjuda. Mida sa tunned, kui sul on kontroll tuumarelvade üle – kui sa oled sõrm viimsepäeva nupul. Mees mapiga. Kandja.
Kui ma 2001. aasta novembris meeskonnaga liitusin, olid mul juba mõnda aega olnud kahtlused. Sisuliselt oli mu doktoritöö üks pikk küsimuste rida tuumarelvade õigustatuse kohta. Ma kompasin piire, ründasin neid, tõmbasin ja tõukasin tulemusi. Algul olin ma tahtnud panna pealkirjaks „Moraal ja aatom”, kuid mu juhendaja veenis mind muutma selle „Lise Meitneri saladuseks”. Mu kodune elu keerles ümber perekonna, kellel polnud mu teisest elust mingit aimu. Ma mängisin teadlase ja pereisa rolli – hea haridusega naine, kaks tütart ja poeg vanustes üksteist, üheksa ja seitse, maja äärelinnas ja reede õhtul mõned joogid meie keskklassi kuuluvate naabritega – niisama usutavalt kui „mapiga mehe” oma. Kõik oli võrdsetes osades tõene ja vale.
Ning mitte miski ei ütle, et topeltelu elamine muudaks tunded nõrgemaks. Pigem vastupidi: pingeline kuumus, keerukad vahemängud elus, mida pidi kogu aeg manipuleerima, lisas kõigele intensiivsust. Kuigi ma näitlesin kõigil rinnetel, suutsin ma palju aastaid olla ühtaegu nii kirglik kui ka professionaalne. Kuni mapi loomulik raskus, mu ülesande absurdne kaal hakkas mul üle jõu käima.
Kuid ma jätkasin veel mitu aastat, kuigi kahtlused ja kõhklused kasvasid. Ma olin nagu Hamlet tuumarelvade süsteemis. Siis, täiesti ootamatult, võttis Alfa minuga ühendust. Ma sain aru, et mul on tavatu liitlane.
Ning nüüd oli aeg käes. Ootasin pingsalt signaali, kuigi mul polnud aimugi, millisel kujul see võib tulla – meie ühine pääsemine meeskonnast. Piilusin läbi toonitud klaaside välja, kihutades mööda Stockholmi tühje tänavaid.
Aastatega olime ära harjunud, et linnakeskusi me teisiti ei näegi. Ükskõik, kuhu me saabusime, maailm oli ikka ühesugune. Kõige pulseerivamad, laienevamad linnad olid tühjad ja kinni pitseeritud, loomulik elu puudus. Hooned olid alles, inimesed olid läinud. Just nagu pärast suurt pauku, neutronpommi lõhkemist.
Mapp oli mu jalgade vahel põrandal, nagu eeskirjad seda transpordivahendis liikumise puhuks ette nägid, turvarihm oli kinnitatud mu vasaku randme ümber. President ja esimene leedi lobisesid auto tagumistel istmetel, nad rääkisid vaikselt, nii et keegi meist ei saanud aru, mida nad ütlesid.
Lasin parema käe sõrmed rusikast lahti, piilusin väljatrükki ja kordasin omaette mulle päevaplaanis eraldatud uneaega. Zafirah 00.00–02.13, Edelweiss 02.13–04.55, Erasmus 04.55–06.00. Kurt ja John ei maganud meie lühemate riigivisiitide ajal kunagi, kuid paistsid piisavalt puhkust saavat üle Atlandi lendamise ajal, kui nad omavahel valvekordasid jagasid.
Jälle kord oli Zafirah tõmmanud võiduloosi. Edelweiss kinnitas meile, et uneaegu jagatakse juhuslikult, kuid järjekordselt olin mina saanud viimase ja kõige lühema aja. Ilmselt olid nad mind juba pikka aega kahtlustanud.
Nüüd lasi mulle eraldatud aeg mul magada ainult kuuskümmend viis minutit, enne kui Kurt või John mu äratab; uneajal oli sisekontroll pisut lõdvem. Ning meedik järgneb kahtlemata mulle magamistuppa, valmina andma häiret väiksemagi ebaloomuliku liigutuse peale, mis siis, et teda polnud isegi nimekirjas.
Ta tukkus pealtnäha tegevusetult minu kõrval autos, kuigi me olime peaaegu hotelli kohale jõudnud. Libistasin pilgu üle meediku näo, ta tugeva meigi, blondiks värvitud juuste, lühikese tugeva keha. Püüdsin aru saada, kes ta on, mõista, miks just sellele isikule oli antud selline ülesanne, lubatud mind siin saata.
Järgnes nüri, nagu aegluubis päev. Hõre päevakava näitas, millise kiiruga selle ametliku visiidi sisu oli kokku visatud. Meie vastuvõtt Kuninglikus Tehnoloogiainstituudis oli pettumus. Seal polnud vähimatki tunnet ajaloost, polnud eksperimentaalreaktorit R.1, polnud vilksatustki ruumidest, kus oleks võinud töötada Lise Meitner. Ainult igav näitusesaal ja steriilsed vitriinid erinevate „keskkonnakaitseliste uuendustega”.
President ja esimene leedi esitasid oma rolle nagu ikka, noogutasid ning ütlesid seda ja teist, esitasid õigeid küsimusi. Neil jäi isegi pisut aega puhkuseks enne õhtusööki, samal ajal kui meie seadsime end sisse ajutises valvekeskuses, suurejoonelises topeltkõrgusega nurgatoas ülemisel korrusel, kus lambid olid seinte külge kinnitatud ja paksu sinise vaiba mustriks olid väikesed kollased kroonid.
Sellest soodsast positsioonist saime jälgida kõiki hotelli sissepääse, ent ka suurt osa ümbritsevast maa-alast kolmes ilmakaares. Ustega ühendatult oli meie seina taga presidendipaari suur, nelja korrust läbiv seitsmetoaline