tehniliste üksikasjade salastatus minust vähemalt üks aste kõrgemal. Teadsin vaid, et sellises olukorras peeti mind – täpsemalt küll mappi – nii ülimaks vastulöögirelvaks kui ka presidendi järel tähtsaimaks asjaks, mida kaitsta.
Ning et Alfa pidi viibima kusagil lähedal. Tema pidi olema see, kes tõmbab niite, laseb kogu plaanil sammhaaval lahti hargneda. Korraldab meie põgenemist meeskonnast.
Kontrastina vastikule lärmile hotellis – alarm, külaliste paanikalained – tundus siin, aluskaljus valitsev vaikus ebareaalsena. Hingasime lühidalt läbi nina, et vähendada rühma tekitatavat müra. Kuigi meie kiirus vastas kõrge intensiivsusega sprinditreeningule, oli mul unenäoline tunne, nagu seisaksime paigal, tohutu tunnelitesüsteem aga kihutab meist mööda nagu kivist tsunami. Näis, nagu tekiksid meie teest mõlemale poole uued käigud, mis ilmusid meie otsmikulampide ümmargusse kumasse: müriaad alternatiivset, pimedusse viivat teed.
President möödus minust vasakult, et olla esimese leedi kõrval, nii et ainult Zafirah jäi minu ja presidendipaari vahele. President polnud meile, meeskonna liikmetele kunagi erilist tähelepanu pööranud. Riigi sõjaväe ülemjuhataja jaoks olime lihtsalt ilma näota kogud, pigem funktsioonid kui inimolendid, üsna sujuvalt läbi segatud tema enda turvateenistusega. Tõenäoliselt polnud isegi mina midagi enamat „mapiga mehest”. Tundmatust, kes on alati lähedal.
Meie rühm kiirustas edasi. Meedik oli kohe minu taga, hoidis mu kätt haardega, mis tugevnes iga pöördega selles labürindis, nii väikese inimese kohta oli ta hämmastavalt tugev. Mu pulss kiirenes, tundsin seda nüüd selgesti oma rinnas, mitte kurnatusest – ma polnud kunagi olnud paremas vormis –, vaid teadmisest, et järgmise sammu pean ma tegema täiesti iseseisvalt. Alfa oli andnud signaali, tulistanud stardipüstolist. Ülejäänu oli nüüd minu teha.
Ometi polnud mul ettekujutust, kuidas see pidi juhtuma. Ma ei teadnud midagi muud peale mobiiltelefoni saadetud lühikeste krüpteeritud teadete ja fakti, et mul oli tegutsemisaega ainult mõni sekund. Mitte piisavalt, et tõmmata käsi meediku haardest ja haarata relv, ükskõik kui kiiresti ma seda ka teeksin.
Nägin enda ees Edelweissi animatsiooni. Rohelise paatinakihiga kaetud vaskvärav ilmub peagi paremal pool nähtavale. Kuulsin mingit toksimist. Oli mingi pingeline toksimine, nagu kell või kellavärgiga mehhanism. Libistasin pilgu lõhkeseadet otsides üle kaljuseina, enne kui sain aru, et see on mu enda kihutav pulss.
Nii et ma improviseerisin.
Just enne viimast käänakut pigistasin meediku kätt veelgi kõvemini. Oleksin võinud selle selja taha väänata ja murda, ta ranne oleks purunenud nagu küpsis. Ta ei saanud kaaluda üle viiekümne kilo, aga sellest pidi piisama.
Kui ma nägin väikest sümmeetrilist plaati kaljuseinal – kahtlemata oli see kontrollpaneel – vastas meedik järsku omapoolse pigistusega. See pidi olema signaal. Ent ma järgisin siiski oma vaistu ja improviseerisin: toetusin vasakule jalale ja vibutasin ta parema käega ümber oma vasaku õla.
Kurt või John kukkus, pea ees, mitte ainult vasaraks muudetud inimesest lähtunud jõu tõttu, vaid ka ehedast üllatusest. Kaljupõrandale lendas verd ja otsmikulambi kilde.
Meedik lasi kuuldavale kileda häälitsuse, kui ma temaga veel kord vibutasin, sihtides sedapuhku enda ette. Zafirah oli vaevu jõudnud ümber pöörata, kui meediku verest kleepuv ja nugateravate kildudega kaetud pea teda otse näkku tabas.
Endiselt kestis ebareaalne, otsekui summutatud vaikus. Ainult meedik niutsus nõrgalt, Zafirah’ ja Kurti või Johni poolt ei kostnud midagi. Näod verised, kobasid nad relvade järele – kokkupõrkes meedikuga olid need käest pudenenud – ning püüdsid mõista, mis oli juhtunud. Mis mul oli hakanud? Presidendipaar liikus oma turvateenistuse saatel täie kiirusega edasi, mõned üksikud mehed eraldusid ülejäänutest.
Nii püüdsid nad lahendada võimatut ülesannet: kaitsta presidenti ja samal ajal neutraliseerida „mutt”. Ja võtta mu mapp oma hoole alla.
Kuid minu mõtted olid juba mõne sammu võrra eespool. Enne, kui mõni presidendi meestest oleks jõudnud tagasi Kurti või Johni juurde, kelle hiiglasekogu blokeeris kitsa tunneli, olin ma avanud kontrollpaneeli kaane ja paljastanud selle all olevad nupud.
Ma ei pidanud mõtlema, mu sõrmed liikusid automaatselt, kui ma klõbistasin sisse ainumõeldava koodi. Esimene sõnum, mille Alfa oli mulle saatnud, oli osavalt krüpteeritud algus meie kaksteist aastat kestnud põhjalikule suhtlusele. Pikk rida oli 181 687 273 122 16L 121 023 14U. Dešifreeritult ütles see: MEIE KAKS MAAILMA VASTU.
Lukk klõpsatas kuuldavalt. Vägev vaskvärav avanes läbilõikava kriuksatusega.
Haarasin jälle kõvasti meediku randmest – ta oli nüüd peaaegu teadvusetu – ja astusin sisse, jõudsin ta kaasa vedada just enne, kui värav taas sulgus. Püstolikuulid meeskonna ja presidendi meeste poolt kõlasid paksu metallpinda tabades nagu summutatud klahvivajutused arvuti klaviatuuril. Me olime kahekesi kinnipitseeritud metroojaamas.
Mulle meeldiks öelda, et see oli märk mu säilinud empaatiavõimest. Näide, kuidas see oli kõigi nende aastate jooksul, kogu mu teisenemise vältel siiski alles jäänud; et kusagil sügaval sisimas oli veel tõeline mina. Ent isegi otsus meedik kaasa võtta oli puhtal kujul taktikaline.
Kandes täit lahinguvarustust ja meedikut nagu katkist nukku ühes käes ja mappi teises, olin ma sunnitud liikuma märksa aeglasemalt. Pealegi jäid temast maha verejäljed, mida jälitajad kahtlemata märkavad. Seetõttu ma enne alla platvormide juurde viiva elevaatori proovimist kaalusin võimalust meedik sinna jätta. Nagu haavatud saaklooma, et teised ta üles korjaksid või siis mitte, aga ehk kaotaksid siiski kriitilisi hetki.
Ent ma ei teinud seda. Meediku käsi oli tunnelis just enne kontrollpaneelini jõudmist minu kätt pigistanud, selgesti millestki märku andnud. Ning kuna ma endiselt ei teadnud midagi Alfa edasistest plaanidest, ei söandanud ma võimalusi kõrvale jätta: võib-olla osutub meedik veel kasulikuks. Või ehk meedik ongi Alfa. Nii et ma tõstsin ta õlale ja hakkasin esimest eskalaatorit mööda alla jooksma. Jaama järgmise taseme elevaatorid olid blokeeritud. Ka piletikassade juures olid inimesekõrgused barjäärid nagu kuulikindlast klaasist sein, kuid mul õnnestus sealt kogu oma kraamiga üle pääseda, tõstes kordamööda mappi, meedikut, lahinguvarustust ja ennast. Siis jooksin nii kiiresti, kui koorem lubas, mööda peadpööritavalt järsku, perroonideni viivat eskalaatorit. See oli raske, kuid mitte hullem kui ühel meie kõrbeõppusel, mil neljakümnekraadises palavuses tuli tassida kahte haavatut teesklevat meest.
Enne meie lahkumist pingsalt uurimistööd tehes – kui mul polnud aimugi, mis sellest kasu võiks olla või kas üldse – olin ma lugenud, et see eskalaator oli kogu Stockholmi pikim. Kummitallaga kingade sammud metallil ning mu rütmiline, isegi tippkiirusel vaoshoitud hingamine olid ainsad aluskalju vaikusse tungivad helid. Ma loendasin samme … 148, 149, 150, 151.
Siis ma olin seal all: õuduste saalis, mis tuli perroonidele pääsemiseks läbida, jaama kunstipärane ja ajalooline väljapanek, mida ma olin oma uurimistöö käigus nii päeval kui öösel analüüsinud. Ometi polnud ma selleks valmis. Valgustus oli hõre ja teatraalne, just nagu muuseumis, paistis, nagu nii sügaval all metroo avariivalgustus ei töötaks. Kinnipitseeritud jaamas põlesid ainult vanamoodsad tänavalaternad oma virvendavate neoonspiraalidega, mille valgus peegeldus kaljuseina nikerdatud peletistelt. Tänu oma otsmikulambile sain ma siiski selle veidra allmaailma kiiresti läbitud. Mulle tundus, nagu oleksin ma juba surnud.
Nägin ka laes naivistlikel maalingutel musti ja valgeid radiatsiooniohu sümboleid. Uurimistöö ajal polnud ma neid märganud, võibolla polnud ühtegi fotot tehtud sobiva nurga all. Korraks tundsin, et kõigun. Mapp näis levitavat oma loitsu, aga ma liikusin edasi, ületasin ruudulist põrandat oma teel perroonideni järskude, lühikeste sööstudega.
Vaatasin kella. Vaskvärava läbimisest oli möödas peaaegu viis minutit ja jälitajaid ei olnud kuulda.
Koorem mu vasakul õlal pidi kaaluma vähemalt seitsekümmend viis kilo, selle hulka kuulus ka meediku kogukas seljakott. Koos mu enda lahinguvarustusega oli mu kandami kaal üle üheksakümne kilo. Higi