pidi olema ajutine, kuid nädalad tundusid venivat ja kinnisvaraturu langus ei aidanud ka asjale kaasa. Ta tahtis selle linna seljataha jätta. Lisaks sellele, et linn on liiga väike, oli see ka pungil täis kohalikke, kes armastasid keelt peksta. Ent enamgi veel, Samantha jaoks oli siin varitsemas liiga palju halbu mälestusi. Liiga palju mälestusi vennast, vanematest ja kõigest, mis oli ta perekonna lõhkunud.
Kujutluspildid tollest külmast pimedast õhtust kaheksateist aastat tagasi libisesid ta silme eest läbi. Õõvastav majake udus, sosinaid täis mets, kose kohin. Kuid peamiselt siiski karjed. Nii palju karjeid, et need äratasid ta siiani keset ööd unest. Värin jooksis mööda selga, kuid ta lükkas need kujutluspildid peast ja sundis end minevikule mitte mõtlema. Kui ta seda teeb, siis kistakse ta tagasi õudusunenägudesse, mida ta ei tahtnud uuesti üle elada. Ja ta oli kõvasti pingutanud, et end sellest põrgust välja tirida; ta ei taha sinna tagasi. Ta peab lihtsalt keskenduma tööle. Peab rohkem tegelema maja müügiga. Ainult siis saab ta linnast lõplikult lahkuda ja mitte kunagi tagasi vaadata.
Kell seinal näitas veerand kahtteist, kuid ta ei olnud veel väsinud. Ohates lasi ta end padjakuhilal lõdvaks, otsustas sülearvuti kasuks, eirates kontrolltöödehunnikut, mida ta peaks hindama.
Tema nelja-aastane kuldne retriiver Grimly vingus ja torkas nina ta küünarnuki alla, enne kui Sam jõudis esimest klahvi vajutada, siis nügis ta käsivarre üles.
„Lõpeta ära, sa tobu.“ Sam nihutas käsivarre eemale ja libistas pilgu üle linkide ekraanil. „Mul kulub vaid paar minutit.“
Ta polnud Grimlyt täna peale kooli välja jalutama viinud ja ta teadis, et koer on rahutu, kuid ta oli jäänud tööle kauemaks, et homseid tunde ette valmistada, siis oli tulnud koju ja püüdnud majale veidi värskust lisada, mis kinnisvaraagendi sõnul garanteerib müügi. Nüüd huvitas teda rohkem hingetohter, kes koolidirektori teatel tuleb homme tunde jälgima, kui mure Grimly veiderdamise pärast.
„Doktor McClane,“ ütles ta ja trükkis nime arvuti otsingumootorisse. Arvatavasti on see mingi vana hallipäine känd, kes kannab prille ja koledat tviidülikonda. Või siis mingi libedik, nagu võib olla ainult üks kõrgeltharitud tundemanipulaator. Sam oli venna surma tõttu veetnud psühholoogide juures rohkem tunde, kui tahaks meenutada, ja oli aastate jooksul aru saanud, et terapeutidel oli meditsiinivallas rohkem võimu kui ühelgi teisel arstil. Nad võisid tõsta inimese taevani või ta täielikult murda, kuid sageli nad lihtsalt vusserdasid inimese psüühikas, kuni sinna ei jäänud midagi muud peale kahtluste ja paranoia.
Ignoreerides soovimatuid mälestusi, mis püüdsid jälle ligi hiilida, keris ta lehekülje alla ja vaatas pilte, mis täitsid terve ekraani. Mõni oli tehtud klassis. Mõni väljas, ilmselt noortelaagris. Kuid enamikus olid need laste näod erineval tagapõhjal.
Sam keris pilte edasi, luges allkirju, otsis libedikku, ja viimaks peatus fotol kahest mehest – üks vana ja kuivetunud, teine noor ja korralik, mõlemad seisid piknikulaua ees, keskel üks teismeline poiss.
„Ahah, see peab olema tema.“ Sam keskendus hallipäisele, traatraamidega prille kandvale kõiketeadvale jobule vasakul, ja luges allkirja.
Ja suu vajus lahti. Ta vaatas uuesti pilti ja luges veel kord teksti selle all. „Ei ole võimalik.“
Doktor Ethan McClane oli mees paremal pool. Noor mees, mitte see kortsuline kohtunik teismelise poisi kõrval, kelle ta oli saatnud Hanson House’i, probleemsete laste kodusse, kuhu – nagu oli pildi all kirjas – doktor McClane vabatahtlikult pärast põhitööd oma aega annetas.
Kindel, et ta on asjadest valesti aru saanud, valis Sam teise veebilehitseja ja otsis detailsemat teavet. Sedapuhku tulid fotod ainult doktor McClane’ist, mitte lingid tema praksisest. Aga, jah, esimesel foto oli olnud õige mees, ent tegelikkuses nägi ta palju parem välja. Ta oli tohutult seksikas – veidi üle kolmekümne, paksude tumedate juuste, oliivikarva naha ja ilmselgelt hoolitsetud kehaga ning naeratusega, mis võis peatada liikluse.
Aga ikkagi on ta hingeuuristaja, olgu siis pealegi ajakirja Gentleman’s Quarterly aines.
Sam sulges tülgastunult arvuti, heitis selle voodile ja võttis rohelise pastaka ning kuhja kontrolltöid. No mis siis sellest, et mees on seksikas? Ta on ikkagi soovimatu hingeuuristaja ja Sam ei lase teda oma õpilasele Thomasele ligigi.
Ta libistas pilgu üle esimese töö, pööritas tobeda vastuse peale silmi ja oli just märget tegemas, kui allkorrusel löödi uks nii tugeva paugatusega kinni, et terve maja vappus.
Sami pulss hüppas. Grimly urises ja sööstis trepi juurde. Aegamisi istuli tõustes ütles Sam endale, et paugatus ei saanud tulla majast seest, sest ta elab üksi ja pani alati uksed lukku, aga…
Kõlas küll sedamoodi, et see oli tulnud seestpoolt.
Ta süda hakkas kiiremini taguma ja ta pani paberikuhja voodile, ajas end jalule. Paljajalu ja seljas ainult õhuke puuvillpidžaama, astus ta koridori ja piilus üle trepikäsipuu alla välisukse poole. Kastikuhjad olid seinte äärde lükatud, kuid Sam vaatas Grimlyt, kes seisis tagumistel jalgadel, esikäpad toetatud vastu puidust eesust, ja haukus nagu pöörane.
Hirm andis maad nördimusele, siis kõrvetas teda külm viha. Siseuks see ei olnud. Arvatavasti autouks väljas. Nood teismelised ajasid jälle temaga kiusu.
Ta kiirustas trepist alla, kogu tee vihast vahutades. Kõigepealt olid nad „kaunistanud“ tualettpaberiga ta puud. Siis loopinud akendesse mune. Möödunud nädalal olid nad rikkunud muru, kirjutades sinna valgete plasttähtedega „KAO SIIT“.
Kuna ta oli koolis uus õpetaja, kes ootas, et õpilased, selle asemel et klassis lolli mängida, tegelikult ka teevad tööd, mida ta neile teha annab, olid nad ilmselt ta oma sihtmärgiks valinud. Aga kui nad arvavad, et võivad teda lükata-tõmmata, siis eksivad nad rängalt.
Ta jõudis esikusse, läks ümber nurga ja suundus maja tagaosas asuvasse kööki. Käekott, võtmed ja raamatud olid letil, kuhu ta oli need garaažist tulles jätnud. Ta läks lähemale, kuid ei näinud oma mobiili, ja kui ta vaatas käekotti, ei olnud seda sealgi. „Kurat.“
Grimly tormas kööki, haukudes nii valjusti, et Sam võpatas, ja käekoti sisu pudenes köögiletile. Koer jäi garaaži viiva ukse juures järsult seisma, vingus ja urises, siis sööstis jälle maja etteossa, seejuures oleks Sami peaaegu pikali jooksnud.
„Kurat küll, Grimly.“ Need pagana noorukid on ikka veel seal väljas.
Marssinud kabinetti, haaras ta ema vanalt kirjutuslaualt juhtmeta telefoni ja läks tagasi. Ta möödus koridoris pooleldi pakitud kastidest, tõukas Grimly eemale ukse juurest, kus koer käitus täiesti pööraselt, keeras luku lahti, tiris ukse avali ja karjus: „Te ei hirmuta mind! Arvate, et olete karmid kutid? Te olete argpüksid. Näidake ennast, te väiksed koletised!“
Grimly tormas temast mööda, lüües ta peaaegu jalust maha, tema meeletu haukumine täitis jaheda ööõhu. Sam lõi õla vastu uksepiita ja haaras vaba käega piidast, et jalule jääda. Valu põrus rikošetina mööda käsivart alla ja Grimly lakkamatu haukumine kostis maja tagant.
„Rumal koer.“ Tema hoolimatu veiderdamine viib Sami hukatusse. Ta astus välistrepile.
Rumal koer…
Ta samm aeglustus ja mingi osa Sami rinnas kangestus, pannes kõik tokerdades seisma. Ta on rumal koer. Lihtsalt rumal koer. Ja see, et koer on ohtlik, oli küll viimane asi, mida ta tahtis, et mõni noor kaak arvaks.
Ta süda hakkas puperdama. Ta vaatas uurivalt varjulises eesõues ringi. Üksik tänavalamp vasakul valgustas tühja tupikteed. Vana tamm, lehtedeta, seisis nagu igerik skelett. Sellel tunnil – kolmapäeva keskööl – ei liikunud mitte miski.
Grimly haukumine kostis maja küljelt üha valjemini ja meeletumalt. Logisevast välistrepist alla sööstes jooksis Sam koerale järele, hoolimata sellest, et maapind oli märg ja mudane või et ta oli paljajalu. Ainus asi, mis teda kannustas, oli see, et ta jõuaks koerani enne kui nood noorukid. Raskelt hingates jõudis ta lõpuks garaažini ja nägi kõrvalukse ees üles-alla