avatud aknast välja. Lükanud raske kanga kõrvale, haaras Ethan teksastes jalast kinni. Hämariku raugevas valguses eristas Ethan ainult teksaseid ja kapuutsiga pusa, mis oli üle isiku näo tõmmatud. Sissetungija lõi jalaga, vabanes Ethani haardest, kukkus siis mütsatusega väljas maha. Avatud aknast kostis sissetungija jooksumüdin.
Sam tuli akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Hämar valgus imbus läbi klaasi ruumi. „Kurat.“
Ethan pöördus et näha, mida ta vaatab. Suured, musta pealispinnaga lauad olid ümber lükatud. Toolid lebasid külili, pingid ümber laborikohtade uppis. Klaasikilde ja puruksrebitud pabereid oli terve põrand täis ning vastik keemilise aine lõhn levis terves ruumis.
„Mis see on?“ päris Ethan nina krimpsutades.
Keemiaõpetaja tormas labori etteotsa. „Gaasitoru.“
Ta põlvitas pika leti taha. Kuni tema tegeles peakraaniga, lükkas Ethan aknad lahti, et värsket õhku sisse lasta. Ventilaatorilehvik laes klõpsas tööle, tasane surin katkestas vaikuse.
„Sellest peaks piisama,“ lausus Sam jalule tõustes.
Ethan ei olnud selles nii kindel. „Me peaksime kellelegi helistama. Päästeametisse, gaasifirmasse…“
Sam pööras end aegamisi ringi, vaadeldes kahjustusi. „Kraan ei olnud nii kaua lahti. See peaks selginema hetk…“
Ta kangestus ja uudishimutsedes, mida ta nüüd nägi, vaatas Ethan naise pilku järgides valge tahvli poole. Suurte punaste tähtedega oli kirjutatud: VÕTA NÕU KUULDA.
Halva eelaimuse sosin sööstis Ethani selgroogu pidi alla, sellele järgnes mälestus peaaegu kahekümne aasta tagusest ajast. Külm, pime öö. Kose kohin. Pidev lainete laksumine. Jääkülm vesi täidab kopse. Ja kaldalt kajav naer, võigas ja pahatahtlik.
Sosin kasvas ta kõrvus möirgeks. Kuid ta meenutas endale, et need sõnad polnud määratud talle, et selles linnas ei tea mitte keegi, kes ta on. Kuni ta hoiab keele hammaste taga, et saa keegi mitte kunagi tõtt teada.
Ta pilk langes Samile ja piinatud ilme tõttu naise silmis nihkus mure temalt endalt naisele. Ta astus lähemale, kuid enne kui ta jõudis küsida, kas kõik on korras, pöördus naine kõrvale ja jäi siis liikumatult seisma.
Ethan vaatas üle õla ja silmas tagaseinas avatud ust, kust paistis ainult pimedus.
„Pagan võtaks.“ Sam astus üle toolide ja purunenud katseklaaside.
„Oodake!“ Ethan sirutas käe ta poole, kuid Sam põikas kõrvale. „Te ei tea, kas keegi on veel seal.“
Naise sammud praksusid purunenud klaasil, kui ta pimedusse kadus. Ethan järgnes talle kiiresti. Samal hetkel, kui ta ületas ukseläve, läks tuli põlema, valgustades toapugerikku, mille seinu ääristasid riiulid kemikaalidega, millest enamik oli õnneks endiselt püsti.
„Jumal tänatud,“ pomises Sam kusagilt seestpoolt. „Ma kartsin, et nad on need ka puruks tagunud.“
Ethan liikus sügavamale toapugerikku, mis oli tema kodu vannitoast väiksem. Ukse kõrval paremal pool seisis lukustatud ustega klaaskapp, kus olid pudelid ja katseklaasid sildiga „Ohtlik“. Mõni kanister oli avariiulitel ümber lükatud, kuid ei paistnud, et miski oleks purunenud.
Ethan seadis plastpudeli roosade kristallidega püsti. „Mis sorti asju te hoiate siin…“
Uks lajatas kõva paugatusega kinni.
Ethan vaatas prahvatuse peale selja taha. „Mida kur…“
„Kurat.“ Seksikas õpetaja pühkis temast mööda ja pani käe uksenupule. „Seda ei saa…“
Tuli kustus ja läks pimedaks ning teiselt poolt ust kostis naeruturtsatus. Salapärane, pahaendeline naeruturtsatus, mis vingerdas sisse läbi prao ja ajas Ethani kuklakarvad püsti.
Seda turtsatust oli ta kindlasti juba varem kuulnud.
Kaheksateist aastat tagasi, kui olla päris täpne.
KOLMAS PEATÜKK
Sam logistas uksenuppu, kuid see ei pöördunud.
„Kuradi kurat.“ Ta lõi terasest ust jalaga nii kõvasti, kui jaksas, ja lõi käega vastu siledat, jahedat pinda. „Pagana persevest! Kui ma su kätte saan, sa soovid, et ma poleks sind leidnud!“
Ainult see tal veel täna puudus. Tal oli juba eilsest õhtust küllalt sellest… mis põrgut see oli olnud. Ta isegi ei teadnud enam, sest naastes politseijaoskonnast, Will sabas, olid sõnad, mida ta oli uksel näinud, kadunud.
Ta oli terve öö üleval olnud, püüdes aru saada, kas need sõnad ikka olid seal olnud või oli ta neid ette kujutanud, kas ta hakkab aegamisi hulluks minema või keegi kiusab teda. Aga nüüd ta teadis, et sõnad olid olnud tõeliselt olemas. Sama tõeliselt olemas nagu sõnum tahvlil. Sama tõeliselt olemas nagu too värdjas, kes oli ta sellesse pugerikku lukustanud.
Ta vandus veel kord ja andis uksele järjekordse tugeva hoobi.
Valuvahk sai alguse varvastest ja sööstis mööda jalga üles. Ta nihutas keharaskust ja hüppas tervel jalal. Hõõrudes haiget saanud varbaid, andis ta viimaks alla tugevale kihule ning karjatas.
„Enne murrate jala, kui see uks viga saab.“
Sam tardus. Ja sulges ühe südametukse möödudes silmad.
Kurat. Tal oli täiesti meelest läinud, et ta pole üksi. Otsekui elu ei saaks enam hullemaks minna. Tema selja taga pimeduses rebenes mingi paber. „Kummikommi?“
Sam tõmbas rahustavalt hinge, mis ei teinud suurt midagi ta tormitseva pulsi aeglustamiseks. „Ei, doktor McClane, mul ei ole vaja suhu midagi, mis mind vaikima sunniks, tänan väga.“
Pimedusest kajas tasane naeruturtsatus. Ja liiga hilja taipas Sam, kui kahemõtteliselt see kõlas. Ta surus oige alla. Pagan võtaks, ta eksis. Tema elu võib muutuda hullemaks. Ilmselt ikka palju hullemaks.
„Ma ei ürita teid vaikima sundida, proua Parker. Arvasin vaid, et see võiks abiks olla.“
„Abiks?“ Sam pöördus mehe poole ja jõllitas vihaselt pimedust, ehkki ta teadis, et mees ei näe teda. „Kell on peaaegu viis. Nüüdseks on abi juba ammu läinud.“
„Loodame, et mitte.“ Roheline valgus läks põlema, Sam taipas, et see tuli mehe mobiilist. Tuluke valgustas mehe veetleva näo tasapindu ja nurki, kui mees numbreid valides alla vaatas. Jalga masseerides püüdis Sam meest mitte vaadata. Ta võib ju olla hullumise äärel, aga ta on siiski naine. Juba esimese pilguga märkas ta kohe, et McClane on elava inimesena tuhat korda kuumem kui piltidel, mis ta oli internetist eile õhtul välja otsinud.
Mis oli teda veelgi enam vihastanud.
Mees kortsutas ekraani uurides kulmu. „Kurat.“
Sam surus alla keelele tükkiva: ma ju ütlesin. „Las ma mõistatan. Levi ei ole.“
Kui mees pööras pilgu tema poole, pöördus ta tagasi näoga ukse suunas ja raputas taas uksenuppu. „Terve see kool on nagu hiiglaslik surnud tsoon. Kellelgi pole siin levi.“
Pagan, ta ei taha terveks ööks selle mehega siia kinni jääda. Ta lajatas käega vastu ust. „Kenny!“
Peale ventilaatorilabade vuhina klassis ei kostnud kõrvu midagi.
„Kes on Kenny?“
Uksele prõmmida oli sama kasutu kui soovida, et ta poleks kunagi siia tulnud. „Majahoidja. Aga tõenäoliselt on ta koolimaja teises tiivas ja isegi kui ta pole seal, kannab ta alati neid tobedaid kõrvaklappe, kui ta töötab.“
„Aga teised õpetajad?“ Doktor McClane astus ta kõrvale ja mehe sõrmed puudutasid uksel tema omi. Soojus keerles üle Sami naha. Ta astus kiiresti kõrvale, siis hammustas huulde, et mitte karjatada, kui valu varbas hullemaks läks.
„Kas