kui Ethan kabinetti astus, saatis ta mehe poole vihase pilgu.
Naine oli noorem, kui Ethan oli hääle järgi arvanud – võib-olla alla kolmekümne. Tumedad lokkis juuksed olid klambriga kuklasse kinnitatud. Tema põsesarnad olid kõrged, nina sirge ja tal oli väga vähe meiki näol, mis ei varjanud sugugi tumedaid rõngaid silmade all. Kuid isegi põrnitseva pilgu ja ilmselgete väsimustunnustega oli ta kaunitar. Ja ta silmad… need olid hüpnotiseerivad. Nagu soe sulašokolaad, millesse on mett puistatud. Silmad, mis hõikasid vaata mind, ehkki ta püüdis oma välimust maha teha, pisendada, halvemaks muuta, kandes kõige inetumat halli pükskostüümi, mida Ethan oli näinud.
Ethan naeratas – see oli tõeline naeratus – ja esimest korda sellest saadik, kui ta oli nõustunud selle juhtumiga tegelema, ei tundunudki otsus siia tulla nii halb. Eriti kui teda ootab iga päev ees selline silmailu.
Naine tõmbas silmad kissi ja ta lummavas pilgus lõi särama uudishimu. Kuid selle asemel et esitada küsimusi, mis ta peas ringlesid, keskendus ta uuesti direktorile. „Kui te äkki unustate meie kohtumise või jääte just siis haigeks, David, olen ma teie koduukse taga.“
„Selles ma ei kahtlegi,“ pomises Burke, kui naine kabinetist lahkus. Ta ei heitnud Ethanile pilkugi, pühkis mehest mööda, justkui polekski teda seal. Kuid tema möödudes hõljus meheni magusat lavendli ja vanilli lõhna, mis saatis Ethani kõhtu kuuma sähvatuse.
Eesmisest kabinetist kostsid summutatud hääled, millele järgnes uksepaugatus. Kõmatuse haihtudes võttis Burke lauanurgalt toimiku ja ohkas. „Vabandage. Ärritatud õpetajad on tihti hullemad kui pahurad postitöötajad.“
„Nii hull kohe?“ Kuna direktor ei võtnud istet, pani Ethan oma koti ühele laua ette seatud toolidest ja torkas käed püksitaskutesse.
„Te ei tea pooltki. See naine ei ole enne õnnelik, kui saab mu munad regulaarselt kruustangide vahele pigistada.“
Ethan turtsatas. Imelikul kombel kõlas see selle naise puhul ühtaegu nii valuliku kui ka meeldivana. „Veab teil.“
Burke ulatas talle toimiku. „Mulle ei meeldi küll nii kiiresti meie jutuajamist lõpetada, aga pean veerand tunni pärast ringkonna kantseleis olema. Meil on homseks kõik valmis. Kui te ei sekku õppetöösse, teeme meie omalt poolt koostööd, kui vähegi saame.“
„Ma oskan sulanduda.“ Ethan lõi toimiku lahti ja libistas pilgu üle pealmise lehe. „Kas need on õpetajate hinnangud Thomase käitumise kohta?“
„Jah, ainult Sam Parkeri oma on puudu.“
„Ja see mees on…?“
„Keemiaõpetaja.“ Burke pani kuue selga ja viipas lõuaga ukse poole. „Te olete temaga juba kohtunud.“
„Ahaa.“ Ethan kergitas suunurka. „Rahulolematu õpetajanna. Jah. Ma arvan, et mäletan.“ Justkui ta suudaks unustada sädelevate silmadega tüdrukut.
„Ta läks tagasi oma klassiruumi. Tõenäoliselt saate ta kätte, kui vajate tema hinnangut enne homset.“
Ethan ei vajanud seda. Tegelikult mitte. Alustuseks oli tal piisavalt materjali. Ent mõte näha jälle noid silmi oli kena kõrvalepõige, et ta ei peaks uuesti üle elama kogu seda jubedust, mis temaga selles linnas juhtus.
Burke kohendas kuuekraed ja suundus ukse poole. „Annette annab teile Adleri tunniplaani ja kaardi, et te ära ei eksiks. Kui midagi ette tuleb, teatage mulle. Näeme homme hommikul.“
Ethan jättis direktoriga hüvasti, sai linnaku kaardi ja külaliseloa Annette’ilt, halliseguste juustega sekretärilt, kes silmitses teda endiselt, nagu tal oleks kaks pead, ja lonkis siis mööda pikka koridori, kus olid kulunud seinad ja õpilaste logisevad kapid. Plakatid kuulutasid peatselt toimuvat tantsuõhtut. Laest alla rippuv loosung tuletas õpilastele meelde, et nad end vaimude nädalaks vastavalt riidesse paneksid. Koridori lõpus pühkis koristaja, kõrvaklapid peas, harjaga põrandat. Mees tõstis Ethani lähenedes pea, tõmbas silmad vidukile, pöördus siis kiiresti eemale.
Veel üks sõbralik elanik. Vastuvõtt siin muutub iga hetkega üha lahkemaks.
Ethan heitis pilgu kaardile, jätkas piki koridori ja keeras siis paremale. Poolel teel märkas ta keemiaõpetajat vormika blondiini kõrval, kellel oli seljas lühike seelik ja all tikk-kontsad, millel ükski terve mõistusega naine ei suuda terve päeva seista.
Tõenäoliselt kuulsid nad tema tulekut, sest mõlemad pöördusid tema poole, niipea kui ta nurga tagant välja astus. Ja samal hetkel, kui Sam Parkeri lummavad silmad kinnitusid Ethani pilku, moodustus mingi kõva ja tihke tomp tema keskmes.
Pagan, neile silmadele peaks tõesõna olema hoiatus kaasa pandud.
Blondiin peatus keset lauset ja mõõtis Ethanit kuuma pilguga. „Te paistate olevat eksinud, iludus.“
Ethan vaatas suurustlevat briljantsõrmust blondiini vasakus käes ja pihale kinnitatud nimesilti. Margaret Wilcox. Inglise keele osakond, kui ta õigesti mäletas toimikust, mida oli ennist uurinud. „Tegelikult ei ole. Ma otsin proua Parkerit.“
Margaret vilksas Sami poole pilgu. „Noh, see on kindlasti esimene kord.“
Ethanil ei jäänud märkamata pilklik toon ega vaenulikkus, mis lõi kahe naise vahel lausa sädemeid. Siin on kindlasti oma lugu. See ei peaks teda huvitama, kuid äratas sellegipoolest uudishimu.
Sam Parkeri silmad tõmbusid pilukile. „Kas David saatis teid siia, doktor McClane?“
Naine teadis, kes ta on. See ei ole suur üllatus. Ta püüdis naeratada, kuid naise kivinenud näoilme tõestas, et ta suudab mehelikule võlule vastu panna. Või siis ainult tema võlule. „Ma tahtsin teada, kas teil on olnud võimalus lõpetada oma hinnang Thomas Adlerile.“
„Ahaa, see selgitab asja,“ lausus Margaret Wilcox ta kõrval. „Ma ei arvanudki, et te olete tema tüüp.“
„Käitumishinnang. Õigus.“ Viivuks pigistas Sam silmad kinni ja näpistas ninajuurt. „See on minu kabinetis.“
Margaret turtsatas. „Tõlge? Seda pole veel tehtudki. Võib juhtuda, et te peate kaua ootama, doktor McClane. Sam ei lõpeta kunagi mitte midagi. Kui teil igav hakkab, tulge ja otsige mind üles.“ Heitnud Samile viimase mõnitava pilgu, ta pöördus ja lahkus, kontsad klõpsusid tsementpõrandal nagu kahurituli.
„Kena proua,“ lausus Ethan, kui naine oli silmist kadunud. „Sõber?“
„Must lesk.“ Sam vaatas blondiinile järele. Kuid enne kui Ethan jõudis pärida, mida ta oma märkusega mõtles, selgines Sami näoilme. Ta pöördus ja vaatas mehele otsa. „Nii et teie olete see hingetohter, kelle osariik saatis Thomase järele nuhkima.“
„Terapeut,“ parandas mees, tabades naise põlguse.
„Nojah.“
Ethan pingutas, et näoilmet neutraalsena hoida. Sel naisel võivad ju olla ilusad silmad, kuid kindel oli ka see, et ta on vihane ja kibestunud ja Ethanil ei olnud praegu energiat, et temaga sõneleda.
„Teie hinnang on mu kirjutuslau…“
Terav klaasiklirin katkestas naise kõne. Koridoris kajas vali kõmakas, sellele järgnes uus klaasiklirin. Silmi pärani ajades suundus Sam klirina poole.
„Proua Parker. Oodake!“
Naine ei paistnud teda kuulvat. Tema pilk oli kinnitunud uksele koridori lõpus. Haaranud uksenupu pihku, surus ta puusa vastu puitust ja pomises: „Kurat võtaks.“ Ta koukis kottis pükste esitaskust võtmerõnga, lükkas selle lukuauku ja keeras.
Tema selja taga heitis Ethan pilgu läbi pika neljakandilise ukseakna. Üks vari vilksatas pimedas ruumis.
Ethani adrenaliin tõusis haripunkti. Ta pani käe naise kitsale õlale. „Oodake!“
Uks andis praksatusega järele. Naine raputas käe õlalt, kuid Ethan trügis tema ja avatud ukse vahele, enne kui Sam sai sammugi astuda. Vari sööstis