selja taha ja sirutas käe ta kaelarihma järele. „Ma ütlesin, tule juba.“
Sam sikutas, kuid Grimly tõmbas tagasi ja haukus veel kõvemini. Sam lasi kaelarihmast lahti. Ta jalg libastus mudasel rohul. Kuidagimoodi sai ta enne kukkumist tasakaalu tagasi. Vandesõnu pomisedes enda, oma koera, terve selle olukorra peale, ajas ta end püsti, siis jäi liikumatult seisma, sest taipas, mis oli Grimly tähelepanu hõivanud.
Ukse ülemisest nelinurksest aknast tilkus punane värv nagu veri. Värviga olid kirjutatud järgmised sõnad: „VÕTA NÕU KUULDA VÕI MUIDU.“
Sam keeras viuhti ringi ja vaatas üle lageda tagaõue ja kauguses tumenevate mägede. Ka seal ei liikunud midagi. Nii kaugele kui silm ulatas, olid näha vaid mändide ja ebatsuugade varjud. Kuid mets on parim koht, kuhu peituda, veelgi parem koht, kus oodata, ja Sam ei kahelnud, et teismelised, kes ta elu põrguks tegid, on seal. Kusagil.
Viha tuli tagasi, kuum ja pakiline. Lapsikud tembud on üks asi, kuid see oli vandalism ja tal sai sellest villand.
Tal oli endiselt juhtmeta telefon käes, ta valis numbri ja tõstis telefoni kõrva äärde. „Jah,“ lausus ta, kui operaator vastas. „Politseiülem Bransonit palun. Samantha Parker räägib.“
Operaator pomises, et politseiülemal on muudki teha kui isiklikke kõnesid vastu võtta, kuid Sam ei kuulanud. Will oli perekonnasõber. Kui Sam paar kuud tagasi koju tuli, et ema eest hoolitseda, oli mees öelnud, et kui ta midagi vajab, võib igal ajal helistada, ja praegu vajas ta meest rohkem kui kedagi teist. Ta saab võtta sõrmejäljed. Sõrmejälgede järgi saab hälvikud kinni nabida. Ja seekord esitab ta süüdistuse. Ta ei kavatse enam head inimest mängida.
Sam pöördus tagasi ukse juurde ja silmitses tilkuvat kirja, oodates Willi saabumist. Tema auto oli pargitud garaaži keskele, täpselt nii, nagu ta oli selle jätnud, puutumata. Kuid pintsel, mida oli kasutatud, ja purk punast värvi pingil, mille ta oli jätnud isa vana tööpingi juurde, olid uued.
Sami pilk rändas sõnumile aknaruudul. Süda tagus katkendlikult vastu roideid. Aegamisi libistas ta sõrmega üle tähtede.
Peale jaheda klaasi ei puudutanud ta sõrm midagi.
Kõris pitsitas. Ta ei hoolinud enam sõrmejälgedest, pani käe uksenupule ja keeras.
See ei liikunud.
„Sam?“
Sami süda jättis löögi vahele ja Willi tuttav hääl telefonis ei aidanud, et lakkaksid mööda selga alla jooksvad jäised hirmujudinad.
Sest keegi oli olnud lukustatud garaažis. Keegi võis selsamal hetkel olla majas sees.
TEINE PEATÜKK
Ethan McClane vajas hädasti üht sigaretti.
Ei, vajada ja tahta on kaks eri asja. Ta tahtis sigaretti. Vajas aga üht valusat hoopi vastu pead, et oli üldse nõustunud selle rumala mõttega.
Ta pistis suhu kirsimaitselise kommi, see ei teinud suurt midagi suitsunälja leevendamiseks, ja ta pööras pilgu keskkooli vanadest tellistest seintele. Mis tobedus. Kui ta turvaliselt oma BMW-s istus, ei paistnud, nagu seal oleks palju muutunud, kuid ta polnud lootnudki midagi erilist. Õu oli endiselt suur ja tühi, välja arvatud paar tamme, mis olid suuremad, kui ta mäletas. Mõned lapsed viibisid väljas, lobisesid pärastlõunase päikese paistel. Kõrval asuvalt väljakult kostis hõikeid, seal harjutas jalgpallimeeskond.
Tuttav vaatepilt näis vaikne ja rahulik, kuid Ethani sisemus tõmbus tonnist närvidest pingule. Peaaegu kakskümmend aastat on möödas, ent paljas mõte selles Oregoni osariigi loodeosa vaikses linnas viibimisest ajas tal südame pahaks.
Võta end kokku. Tuleta meelde, miks sa siin oled. Seekord ei ole asi isiklik.
Ta tõmbas päikseprillid eest ja heitis need konsoolile. Niipea kui kohtunik Wilson talle selle juhtumi pärast helistas, oleks ta pidanud mõtlema, kuidas sellest välja vingerdada. Tal on praegu isiklik erapraksis. Ta ei tööta enam riigi palgal. Ei pea andma hinnangut ega ravima alaealisi seaduserikkujaid, kui ei taha. Kuid ta oli sellele jõulisele vanale kohtunikule võlgu selle eest, et too oli käitunud leebelt ühe ta poisiga. Ja kui ta mõtles sellele piisavalt palju, pidi ta tunnistama, et talle tuleks kasuks see juhtum tasuta käsile võtta. See võiks sundida teda omaenda deemonitele otsa vaatama, et ta saaks mineviku lõplikult seljataha jätta.
Loomulikult juhtus see kõik enne, kui ta tegelikult siia jõudis.
Pagan, ta vajab suitsu. Ja lobotoomiat.
Ta tõukas BMW ukse lahti, haaras kõrvalistmelt koti ja ronis autost välja. Ta oli Thomas Adlerit vaid korra kohanud. Kohe pärast seda, kui poiss oli Portlandis sissemurdmiskatsel kinni võetud. Thomase süüdistustenimekiri oli pikk: vargus, kallaletung, vandalism, – kuid selle asemel et saata Thomas pärast ta viimast seaduserikkumist kolooniasse, oli kohtunik Wilson otsustanud, et Thomas vajab tegelikult keskkonnavahetust ja nõustamist. Nüüd elab Thomas koos oma võõraks jäänud vanaemaga väikelinnas ja Wilson oli palunud Ethanil aidata poisil uue keskkonnaga kohaneda.
Ethan ei ole naiivne. Ta teadis tänu aastatepikkusele tööle riigi heaks, et on lapsi, keda ei saa enam aidata. Ta lootis, et Thomas ei kuulu nende hulka.
Karge novembrituul puhus äsja maha langenud lehti krabisema ta jalge all, kui ta meeli tervitasid küpsete õunte külluslik lõhn kõrval asuvast õunaaiast ja värskelt kaevatud mulla lõhn. Koolimajale lähenedes sundis ta end naeratama teismelisele tüdrukule, kes trepil istudes teda ettevaatlikult silmitses. Tüdruk nihutas end ta eest kõrvale, nõjatus lähemale poisile, kes oli üleni mustas nagu goot ja istus tema kõrval, ning sosistas midagi, mida Ethan ei kuulnud.
Sõbralik.
Kulme kortsutades tõmbas Ethan raske välisukse lahti. Majas tervitasid teda vana puidu, tööstuslike puhastusvahendite ja tindi lõhnad. Vasakut koridoripoolt kaunistas pikk, karikaid täis vitriin. Ta libistas silmadega üle väljapaneku, lugedes nimeplaate. Kui ta pilk langes osariigi meistrivõistluste korvpallimeeskonna pildile, ta kangestus.
„Kas saan teid aidata?“
Ethan pööras pea paremale, kabinetiukse poole, kus üks hallipäine naine silmitses teda kahtlustava pilguga, nagu oleks tal kavatsus midagi pihta panna. Hale naeratus kergitas Ethani suunurki. Sunnitud naeratus, nagu ta isegi teadis. „Jah. Ethan McCane on mu nimi. Mul on kokkulepitud kohtumine direktor Burke’iga.“
Sekretär lükkas punaste raamidega lugemisprillid ninal kõrgemale. „Ah jaa. Teie olete see psühholoog.“ Põlgus pudenes ta sõnadest, kui ta pöördus, viibates, et Ethan järgneks. „Istuge siin ja oodake. Härra Burke’il on nõupidamine.“
Ülimalt sõbralik. Kindlasti on vees midagi.
Tänusõnu pomisedes järgnes Ethan sekretärile kitsasse eesmisse kabinetti. Keskel laiutas kõrge lett. Paremal oli kolm tooli seina äärde lükatud.
Kuna sekretär istus ja asus uuesti arvuti taga tööle, ilmutamata vähimatki huvi vestelda, pani Ethan koti toolile ja uuris teadetetahvlit uudiste ja infoga koolis toimuvate ürituste kohta. Uks ta selja taga avanes, enne kui ta lõpetas lugemise talvemuusikali kohta.
„Ma ei tea, kuidas te ootate, et ma teen oma tööd nii nigela eelarvega, nagu te olete määranud õppetarvete ostmiseks,“ kaebas naishääl.
„See ei ole erasektor,“ vastas mees. „Ja mul ei ole praegu aega, et teiega vaielda. Mul on järgmine kokkusaamine.“
Kostsid sammud, siis ilmus mees avatud uksele, nördinud ilme näol selgelt kõigile näha. Ta oli keskmist kasvu, alla viiekümne, tumedate, meelekohtadel kergelt hallinevate juuste ja täishabemega, ja ta vaatas Ethani poole, otsekui oleks Ethan see, kes tahab karjudes majast välja tormata, mitte vastupidi. „Teie olete kindlasti doktor McClane. David Burke. Astuge sisse.“
Rõõmuga.
Ethan haaras koti.
„Millal teil on aega minuga vaielda?“ päris