viitas ta väikese laua äärsele tugitoolile tumerohelise kahhelahju messingist topeltuste ees. Ta tõmbas teise tugitooli teispoole lauda, mille plaadi sisse oli paigutatud väärispuidust peenes intarsiatehnikas malelaud. „Ehk saame sellele mõistatusele üheskoos selgust.“ Talle näis see kohutavalt nalja tegevat. Ta kummardas viisakalt, olgugi et väikese irooniavirvega, ikka veel kohmetu tüdruku ees. „Kui te lubate: Felix Helbrich, õigusteaduse doktor ja selle kahjuks ikka veel viletsas seisukorras majapidamise praegune omanik.“
„Doktor Helbrich?“ küsis Arina arusaamatuses. Kõik oli hoopis teisiti, kui tema oli endale ette kujutanud. Ta võttis istet. „Kuidas doktor Helbrich? Minu arusaamist mööda kuulub Ilu-küla perekond Bowénile? Parun Clemens von Bowén on mu vanaisa – ma tahtsin tema juurde tulla –“ ja mõne aja pärast veel vaiksemalt: „Kus ta on – minu tegelik vanaisa? Ma tahtsin koju tulla …“
Härra Helbrich ei naernud enam. Nüüd oli tal tüdrukust kahju. Ja kui Liisu ukse taga ninaga tõmbas ja suure, valge põllega näolt pisaraid pühkis, läks härra Helbrich kapi juurde ning võttis sealt kaks klaasi ja pudeli kodutehtud põldmarjalikööri.
„Turgutage end, väike paruness, ja siis jutustate mulle kõigest järgemööda, kuidas me korraga selle au osaliseks saime, et tohime teid siin tervitada.“
Kuulekalt võttis Arina klaasi ja tõstis selle suu juurde.
„Teie terviseks,“ ütles härra Helbrich, „ja meie probleemi õnneliku lahenduse terviseks!“ Ka tema tõstis klaasi.
Naps oli kange ja magus ning põletas Arina kurku. Härra Helbrich kallas lisa.
See tegi tüdrukule head, võttis talt kohmetuse ja vabastas pingest. Nüüd naeratas ta taas. Veel pisut arglikult, kuid soravalt jutustas ta siis iseendast, oma emast, soovist Ilukülla tulla, et vanaisa leida, ja lõpetas küsimusega, miks kõik hoopis teistmoodi on.
Härra Helbrich kuulas ja jälgis teda tähelepanelikult ning oli tema sarmist võlutud.
„Jaa, preili Linden,“ alustas ta nüüd tõsisena, „miks on kõik hoopis teistmoodi, küsite te. Kas te viimastel aastatel Eestimaalt sõnumeid ei saanud?“
Kahetsedes raputas Arina pead.
„Ema oli tihti väga kurb, et vanaisa ei kirjutanud. Viimane teade tuli tädi Agathalt selle kohta, et ta on Tallinna kolinud, ilmselt ta abiellus? Siis ema suri ja mina ei suutnud tädi Agatha aadressi enam leida. Mu kiri vanaisale tuli tagasi. Kas ta elab veel?“
Härra Helbrich tõusis püsti ja kõndis, käed seljal risti, mööda tuba edasi-tagasi. Siis jäi ta seisma.
„Mul on väga kahju, preili Linden: teie vanaisa ei ole enam elus. Kui teie vanemad ja paruness Agatha von Bowén Ilukülast lahkusid, rüüstasid jõugud mõisa. Teie vanaisa hakkas neile vastu ja sai raskesti pähe haavata. Ta viidi ravile Tallinna Seewaldi3 haiglasse, kus ta suri. Teie onu, parun Konstantin von Bowén, teie ema vend, lasti pärast Venemaa ja Saksamaa vahelisi läbirääkimisi, teate küll, Brest-Litovski rahulepingu järgi, koos teiste Siberisse küüditatutega vabaks ja ta tohtis Eestimaale tagasi tulla. Läks kaua aega, enne kui ta koju jõudis. Ta leidis eest laastatud Iluküla. Sellest hoolimata elas ta mõnda aega siin. Siis liitus ta Balti rügemendiga4, mis asus koos eestlaste ja siinsete rootslastega taas bolševike vastu võitlema. Mina olin Balti rügemendis koos teie onuga. Meil oli palju kaotusi. Teie onu sai haavata: läbilastud puus ja seljavigastus.“ Härra Helbrich pani käed rinnale risti. Korraks pani ta käed õlgadele, nagu hakanuks tal külm. Siis võttis ta taas Arina vastas tugitoolis istet. „Tookord laatsaretis palus ta mul, juhul kui ta peaks surema, Iluküla enda hoolde võtta. Ta teadis minu soovist maad osta, et koos naise ja lastega omaenda maalapikesel elada. Aga Konstantin ei surnud. Ta sai haiglast välja, kuid suutis käia vaid karkudega. Tõin ta laastatud Ilukülla, kuid ta ei suutnud oma lõhutud kodu nägemist taluda, eriti sellepärast, et invaliidina polnud tal jõudu ega tervist, et see uuesti üles ehitada. Ta oli täiesti murtud. Oli sõbrakohus Iluküla oma hoolde võtta.
1920. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa olid mõlemad verest tühjaks jooksnud, kuulutati Balti riikides välja iseseisvad vabariigid5. Eestimaa ei olnud nüüd enam ei Saksamaa, Rootsi, Taani ega Venemaa vasalliriik, vaid iseseisev Eesti Vabariik! Kas te suudate minuga sammu pidada?“ härra Helbrich katkestas oma jutustuse.
„Jaa, jätkake palun!“ käis Arina peale.
„Vaadake, mu laps: Eesti Vabariigi uus valitsus võttis tarvitusele läbinisti aruka abinõu, et oma maal Saksa aadli võimu murda: maareformi. Rüütlimõisad võõrandati. Nende maaomandi, loomade, metsade äravõtmisega lõigati Balti aadlil juured läbi6. Perekonnad, kes harrastasid oma mõisates sadu aastaid härrandlikku eluviisi, olid kõikjal lugupeetud ja austatud, need perekonnad olid nüüd korraga vaesunud.“
„Niisiis võeti vanaisal ja onu Konstantinil Iluküla lihtsalt käest ära?“ küsis Arina kohkunult.
„Jah – ja ei. Mõisad võõrandati ja jagati Vabadussõjas osalenute vahel laiali, niinimetatud asunikud said mõisamaid endale päriseks ja pidid neid nüüd ise majandama. Riik maksis kunagistele mõisaomanikele „hüvitist“, kuid see oli nii tilluke, et sarnanes rohkem solvamisega. Aga soovi korral võis mõisasüdame endale jätta ja seal edasi elada.“
„Mis tähendab mõisasüdame?“ küsis Arina huviga.
„Mõisasüda on mõisa keskus härrastemaja ja sinna juurde kuuluvate tallide-lautade, aedade, vahest ka pargiga või osaga sellest ja väikese osaga mõisamaadest. See toob nii vähe kasumit, et härrandlik elu ei olnud enam võimalik.“
„Mis onu Konstantinist sai? Mis juhtus, kui tädi Agatha koju jõudis? Miks keegi meile sellest ei kirjutanud?“ tahtis Arina teada. Kõik, millest ta oli unistanud ja mida lootnud, oli kokku varisenud.
„Teie onu Konstantin oli ahastuses. Tema tungival soovil ostsin ma Iluküla mõisasüdame tema käest ära. Ta soovis endale kaht tuba paremas tiivas, mis me sisustada lasime. Liisu, kunagine lapsehoidja, vanamemm, kes teid minu juurde juhatas, hoolitseb tema eest. Ta on mu sõjakaaslane, mu parim sõber, me suhtume temasse kui pereliikmesse.“
„Ja tädi Agatha?“
„Kui paruness Agatha von Bowén koju tuli, oli ta kõigest, mis siin vahepeal oli toimunud, nii vapustatud, et ei soovinud Ilukülla jääda. Ta leidis endale Tallinnas korteri ning hiljem ta abiellus.“
„Miks ta meile sellest midagi ei kirjutanud?“ Arina hääles kõlas nördimus.
Härra Helbrich kehitas õlgu.
„Mina ka ei tea. Tõenäoliselt ei tahtnud ta oma õde, kellel ju ka kerge ei olnud, sellega koormata. Vähemalt tema helged mälestused jäid puutumata. Tõenäoliselt kirjutas tädi Agatha talle, et vend Konstantin sai Siberist vabaks ja tuli võiduka Balti rügemendiga tagasi. Poliitilistest sündmustest teati ju kindlasti ka välisriikides.“ Ta tegi pausi. „Võibolla teadis teie ema sellest kõigest ja ei soovinud teid sellega koormata. Igatahes võimalik. Aga kes meist seda täpselt teab.“ Jälle kehitas ta õlgu.
Arina vaikis kaua. Alles siis, kui härra Helbrich püsti tõusis ja Liisut hüüdis, ütles ta:
„Ema suri, kui ma olin üksteist. See oli 1930. aastal, kuus aastat tagasi. Sestpeale ei ole keegi minuga Eestimaast ja minu emapoolsest suguvõsast rääkinud. Saksamaal olid kõik ametis sellega, mis seal toimus. Hitleri tõus ja nii. Peale selle jäi ema Lindenite jaoks alati venelannaks.“
Härra Helbrich pani talle käe õlgade ümber.
„Nüüd jääte te esialgu meie juurde, mu laps, siis vaatame edasi. Kus teie pagas on?“
„Pagas? Mul ei ole pagasit,“ Arina tõusis püsti ja viipas ukse suunas. „See reisikott ja suur leivakott, mida ma üle õla kandsin. Rohkemat ma kaasa ei võtnud. Aga,“ lisas ta kiiresti, „seal on kõik mulle vajalik olemas.“
Võluv laps, mõtles Helbrich ja pöördus,